Kerli tegi Inglise edetabelis Eesti rekordi

Kerli Kõiv

FOTO: Timony Siobhan

Maailma olulisimas ja mõjukaimas – Briti singliedetabelis – ilutseb juba mitmendat nädalat Kerli Kõivu kaasautorlusel kirjutatud ballaad «Skyscraper», mis jõulude ajal oli koguni number üks. Sellisest edust unistab iga artist või laululooja. Palju-palju rohkem kui võidust Eurovisioonil.

Aastaid peamiselt USAs Los Angeleses tegutsev Kerli Kõiv ütleb, et tegelikult sai megahitt valmis juba pea viis aastat tagasi koos laulukirjutaja Lindy Robbinsi ja produtsent Toby Gadiga. «Lindyl oli pealkirjaideeks «Skyscraper», Toby muudkui ütles, et see on nõme ja absurdne, aga Lindy ei jätnud jonni,» meenutab Kerli. Teisel stuudiopäeval läkski kirjutamiseks. Kerli tõmbas inspiratsiooni saamiseks netist ette ühe maailmalõpupildi, ja siis need sõnad tulidki: vihmapiisad, esimesed päikesekiired pärast lõppu…

Tegelikult lootis ta, et laulust saab lugu tema enda teisele kauamängivale, kuid prügikasti viskas selle tema enda plaadifirma. Õnneks kuulis laulu superstaar Demi Lovato ning tema toona selle USAs hitiks lauliski. «Sellel, kas lugu on hea, polnudki nii palju rolli kui sellel, et Demi oli värskelt võõrutuskliinikust väljas ja Ameerikas, kus armastatakse show’d, taheti näha väikest eksinud tüdrukut jälle oma häält leidmas.»

Praeguse versiooni esitajaks sai lauluvõistluse «X-Factor» võitja Sam Bailey, kellele «Skyscraper» on esimene singel. Ent edetabeliedu ei näi Kerlit suurt erutavat: «Minule on kõige olulisem viia inimesteni sõnum, ning arvan ja tean, et need edetabelid ja esikohad on ausalt öeldes täiesti tähtsusetud.

See kõik on nii subjektiivne ja lihtsalt asjade kokkulangemise küsimus.»
Hitivalemit pole kellelgi, sest on raske ennustada, milline vibratsioon või sõnum mingil ajahetkel maailmas inimestele südamesse läheb. Unustada ei tohi sedagi, milline raha mängus on – Kerli sõnul leidub maailmas palju imelist kunsti, mis iialgi inimesteni ei jõua, kuid ka tohutus koguses kräppi, mida raadio hommikust õhtuni pasundab. Laulukirjutaja edus mängivad suurt rolli eeskätt suhted, mida ta kas oskab või ei oska luua ja hoida.

«See kõik on üks suur poliitika, «Skyscraper» jõudis Demini ainult tänu sellele, et produtsent Tobyl olid suhted olemas,» nendib ta. «Väga raske on oma lugusid teistele artistidele sokutada, kui sul pole autorina just supernime, mida kõik teavad. Hitikirjutajaid on palju ja plaadifirmade bossid pigem ei riski tundmatute autorite laule välja anda, kui kõrval ootavad reas superprodutsentide asjad. Seega peab tekkima kooslus heast materjalist, õigetest suhetest ja suurest portsust õnnest. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem usun õnne.»

Laulukirjutamine ise on aga oskus, mida õpitakse aastatega. Tõsi, kui Kerli oli noorem, uskus ta, et laulu loomine on püha protsess, mille ajal vaim peale tuleb, et siis autori kaudu maailmale sõnumit saata. «Nüüd istun pigem hommikul maha ja teen õhtuni tuima tööd,» teatab ta.

«Teen seda kõike nende harvade maagiliste hetkede nimel, mil vaim peale tuleb, aga ometi ei saa sellele lootma jääda. Tegelikult on kõik palju kuivem ja realistlikum. Kirjutan keskmiselt kaks-kolm lugu nädalas ja ehk komistan vaid kord kuus millegi väga-väga erilise otsa.»

Üht on aga Kerli märganud: mida enam kirjutada, nagu endale meeldib, mitte nii nagu «peab», seda enam loodu inimestele südamesse läheb. «Iseenda aega siin planeedil ja selles kehas väärtustades üritan ikka ja alati kirjutada asju, millel on «hing sees».»

Kerli tavaline töönädal näeb suuresti välja nii, et üheaegselt tegeleb ta mitme produtsendiga ja veedab aega kodustuudios. Produtsentidelt saab taustu, loob neile meloodia, sõnad või lindistab vokaali. Vahel on ta ka mõne plaadifirma stuudios ning talle täitsa meeldib minna song booth’i ehk lauluputkasse ja alustuseks lihtsalt jämmida. «Võõraste inimeste ees ennast niimoodi avada on tegelikult väga raske, mis sest et ajaga on see lihtsamaks läinud.

Arvan, et see on sama tunne, mis pornot teha. Algul on imelik, et kümme inimest vaatab pealt, kuidas oma hinge lahti rullid, aga paari aasta möödudes pole enam probleemi,» naerab ta.

Kindlasti arvatakse, et pärast Inglise edetabeli vallutamist võivad ülemaailmse hiti autorid jalad seinale visata, elu nautida või kuulatada, kuidas rohi kasvab. Paraku pole Kerli elus suurt midagi muutunud.

«Arvutasime, et pärast raha jagamist, makse ja palkade maksmist saab iga laulukirjutaja selle esikoha eest umbes 2000 dollarit. See tõesti pole glamuurne,» tõdeb ta. «Ütleme ausalt, et kes pappi tahab teenida, saab seda teha edukamalt mingis teises valdkonnas. Mind raha ei huvita. Mulle pakub rahuldust looming.

Kui hea looga maha saan, on nädal aega täielik õndsustunne.»
Mida aeg edasi, seda olulisemaks ongi Kerlile õnnelik olemine, pere ja kõik muud püsivad väärtused. Ent ta rõhutab: on imeline, kui su sõnum kedagi puudutab või kui inimesed kontserdil sõnu peast teavad, kuid iial ei taha ta saada selle kõige orjaks.

Varsti taas Eestis

Kerli Kõiv on taas kodumaal 30. jaanuaril, et esineda suurejoonelisel Eesti Muusikaauhindade galal. Lisaks on lauljatar nomineeritud mitmes auhinnakategoorias.

«Tiitlid jätavad mind täiesti külmaks,» tunnistab Kerli. «Küll aga teeb südame soojaks, kui kodupublik on toetav.»

Ta ei suhtu kohalikesse muusikaauhindade jagamisse kõrgilt ega arva, et tegu on Eesti väiksust arvestades konnatiigi üritusega, kus osalevad aastast aastasse samad või suuremale auditooriumile täiesti tundmatud artistid, kelle albumimüük vaid sadadesse küünib. «Ma väga loodan, et eestlased saavad sellest konnatiigi kompleksist üle.

See «mis nüüd meie siin»-suhtumine on rusuv. Loomulikult on vaja toetada ja tunnustada üksteist ning üritada teha tasemel asju. Kes siis ei taha, et talle õlale patsutatakse ja öeldakse, et oled tubli, hästi tegid. On aeg vaadata läbi nendest rollidest, mida elus mängime, ja näha üksteist lihtsalt inimestena. Igaühel meist on potentsiaali nii paljuks imeliseks!»

Tagasi üles