Liina Keevallik: õpin Pariisis alandlikkust

Tallinn, mu Tallinn: kodulinna väisab Liina Keevallik mitu korda aastas. Siin käis ta nii kevadel, hilissuvel kui viimati aastavahetuse paiku. Liina ise ütleb, et talle lausa meeldib end Pariisi ja Tallinna vahel jagada. Foto: Toomas Huik

Endine Von Krahli teatri ja rahvusooper Estonia peakunstnik Liina Keevallik on juba aastaid elanud Pariisis. Hiljuti kodumaad väisates rääkis ta Arterile, millest ta elab ja hingab ning miks meel vahel tundlikuks muutub.

Liina oli siis nelja-aastane ja õde Leelo veidi vanem, kui ema nad sülepiletiga esimest korda Estonia teatrisse «Figaro pulma» vaatama viis. Tüdrukutele meeldis nähtu sedavõrd, et vanematel – atmosfäärifüüsikust emal ja arvutiinsenerist isal – ei jäänud muud üle, kui neid sama etendust kuuel järgnevalgi korral vaatama viia.

Leelost sai keeleteadlane, Liinale aga jättis teatrilavalt nähtud kujundite keel nii sügava mulje, et ta otsustas suureks saades ise seda võlumaailma looma hakata. Soov otsida kunstnikuna erinevaid, tihti vaatajat jahmatavaid väljendusvahendeid, teha kõike veidi teisiti on tema loomingut alati saatnud. Neile, kes vähegi viitsinud teatrikavu või filmitiitreid lugeda, on Liina Keevalliku nimi juba aastakümneid tuttav. Ta on multitalent!

Kuna teater on kaduv kunst, nimetab Liina oma tööd seebimulliks – see ilmub igal õhtul, kui hämardub, ja plahvatab metsiku efektiga. Aga siis koristatakse tuba ilusasti ära. Nagu polekski midagi juhtunud. «Tekitan inimestele mälupilte. Et neil oleks surres rohkem pilte peas,» ütleb Liina Keevallik.

Kuigi viimasel ajal saab publik tema töödest enamjaolt osa mujal, pole ta Eestitki unustanud. Alles septembris võisime kõik nautida tema nägemust Estonia teatrimaja 100-aastaseks saamise pidustusest. Kahepaikse elu – Eestis ja Prantsusmaal – tundubki Liinale sobivat.

Von Krahli teatri maja, kus täna vestleme, on sinu elus väga olulist rolli mänginud.

Oli 1995. aasta, kui Peeter Jalakas Von Krahlist Rakvere teatrisse läks ning meile lavastaja Mart Kampusega ütles, et võiksime siin midagi teha, maja muidu tühi. Tulime kohale ja leidsime pimedast saalinurgast unise tehniku, kel oli hästi suur võtmekimp käes. «Ah teie oletegi need uued ja sina kunstnik, jah? Võta need võtmed siis enda kätte, kappides on kostüümid ja muu kraam,» ütles ta. Ja nii ma endale teatri saingi. Nagu muinasjutus.

Tõsi, vahel käisin ka Estonias ennast suuremates mastaapides välja elamas.

Mul on kogu elu läinud kahes äärmuses – kas suured ooperid või musta kasti eksperimendid, aga mõlemad on vaimse tervise huvides olnud vältimatud. Mind on alati kõige enam erutanud muusika ja lavapildi koostöö ja selleks on ooper parim koht. Lisaks lastakse seal pildiga rohkem «laamendada» kui psühholoogilises draamas. Aga ainult ooperimajades tegutsedes läheks vist imelikuks, need on rangelt reglementeeritud majad, kus väga suure muutujaga võrrandeid katsetada ei saa. Siis tuleb jälle pimedasse keldrisse ennast teistpidi välja elama minna.

Oled Pariisis tegutsenud vahelduva eduga juba 2000. aastast saati. Miks just seal?

See on väga hämar lugu. Hakkas sinna kiskuma ja kiskuski ära. Teatud eluetapil tekkis lihtsalt soov Eestist eemale minna – palju põhjust oli isiklikus elus, aga ka töös. Ring oli täis saanud. Kuigi seda on ehk pisut julm öelda, koostöö kõigi mind tol hetkel huvitanud lavastajatega oli ära proovitud.

Ja prantsuse keel oli Lauri Leesi kursustelt suus?

Suus oli midagi raudselt. Leesi õpetas oma kursustel eksklusiivset keelt – pigem Baudelaire’i

(Charles Baudelaire, prantsuse luuletaja ja kriitik, dekadentsi rajaja – toim) vampiiridega suhtlemise kui saiapoes baguette’i küsimise keelt... Aga vägev meetod, kuklast tuleb seni veel vahel sõnu, mida metroos enam ei mäletata.

Julgust minna andis ilmselt ka see, et olin juba eelmise sajandi lõpul teinud koostööd belgia lavastaja Albert-André Lheureux’ga, kes elab Pariisis. Tegime Estonias «Carmenit», selle etenduse mutatsioonidega käisime hiljem ka Belgias, Küprosel ja Rootsis; siis tegime Hispaanias «Fausti» ja «Hugenotte», mis oli mulle võimas avantüür, sest kujundus ehitati hoopis Itaalias kusagil Veneetsia lähistel…

Kui oluline on Pariisis kellelegi silma jääda?

Oeh. Seal on palju juhuse muusikat. Kui libastud banaanikoorel õige inimese ees, võib väga hästi minna!

Oled juba libastunud või alles ootad seda?

On ikka mõned tegelased, kelle ees tahaks libastuda. (Naerab.) Kui soov pealetükkivaks läheb, tuleb libastumine «lavastada», mis seal oodata. Aga mul on juba niigi hästi läinud.

Praegu näiteks töötan ühe väikese teatrikompanii draamatükiga, kuid lavastaja on ooperitaustaga, ka talle meeldib piltide ja muusikaga mängida, nii et mäng tõotab tulla puhas lust. Kunstnikutöös on seekord väljakutseks luua võimalikult minimalistlik, aga mõistagi täiesti enneolematu kujundus, mida saaks ka külalisetendustel lihtsalt kasutada. Varsti saab plakat valmis – seal istub naine pudeliharjadest metsas ja ulub kella nagu kuu poole.

Vaata aga!

Baudelaire ja sai kõik koos, eks ole! (Naerab.)

Viid ellu oma unenägusid?

Ei, pigem unistusi. Mulle tundub huvitavam ärkvel olles kujundeid korjata, et neist siis ilmsi uus unenägu kokku panna. Proovisin ju sel teemal ka teadust teha (sellest pisut allpool – toim) ja see inspireerib mind siiani.

Millised su unenäod on?

Vahel on jube labased, siis on hommikul häbi. (Naerab.) Ükskord nägin helesinist sametist, biidermeierliku tikandiga kaetud hobust, täiesti elus… Sellist etendust, kuhu see panna, pole küll veel pakutud! Nii et pigem korjan tükke elust ja tõstan need laval uude, võimalikult kohatusse konteksti. Toores elu on äärmiselt teatraalne, ta on palju põnevam kui teater – tihtipeale tuleb laval (ja eriti ekraanil) võimsust maha keerata, sest harilik päriselutükk mõjub seal rämeda kunstilise liialdusena...

See, et astusid Pariisi 8. ülikooli, oli su haritlastest vanemate nõudmine?

(Lõbusalt naerdes.) Ei, sugugi mitte!

Kõige ausam on öelda, et kõigepealt otsustasin minna Pariisi ja alles siis oli vaja leida ametlik ettekääne, miks. Otsustasingi siis, et põhjenduseks võiks olla doktoritöö. Erialaselt nende «võlutähtedega» PhD suurt midagi peale hakata pole, pigem tekitavad teatris võib-olla hirmu, et ülemõelnud kuju...

Aga kirjutada mulle meeldib. Ja targutada vist ka.

Mis teemal doktoritöö kirjutasid?

Filmikujundist. Tuginesin peamiselt vene filmirežissööri Andrei Tarkovski teooriale, mis ütleb, et kujund on asi igapäevaelust, mille režissöör ootamatus kontekstis ekraanile üle kannab. Teatrilaval töötab kõik tegelikult sama moodi, aga teatril on oma semiootika, mis segab puhtakujulise, elust maha vehitud kujundi defineerimist.

Kujundi puhul on oluline, et tal puudub konkreetne vastus, mida ta tähendab. Mitte nagu on sümboliga, et näiteks kroon tähendab kuningat ja vahtraleht Kanadat. Kujundit adub vaataja hoopis teisel, tunnetuslikul tasandil.

Millised kujundid Tarkovski loomingust on sulle erilist mõju avaldanud?

Näiteks need lõputud lombid, mis alati taevast peegeldavad. Inimene mõjub seal äkitselt nagu avakosmoses.

Või vulisev vesi, üle anumaääre loksuv piim?

Või piim asfaldil. Maha voolav piim on üks tema lemmikkujundeid.

Võrdlesin kujundikasutust vene ja prantsuse kinos ja alustasin muidugi Tarkovskist ja prantsuse režissöörist Jean-Luc Godardist. Prantslased ei suuda ikka kuidagi sõnadest lahti saada – kõik Godardi kujundid mängivad kokku sõnaga. Kui Godard näitab suures plaanis keerleva vahuga kohvitassi, siis seda saadab ikka suunav sõna. Olgu kui poeetiline tahes, aga siiski sõna. Kuigi pilt võiks ka iseseisvalt täitsa veenva universumikujundina hakkama saada. Venelaste kujundid on sõnatud, kuid eriti rabavad; ei saa aru, miks, kuid tunned, et juhtub midagi põhjapanevat.

Miks sulle oma töödes puänti kasutada meeldib?

Ma arvan, et ma olen lihtsalt publikusõbralik. Tahan, et inimestel oleks pärast trollis või metroos millegi üle mõelda. Või siis vähemalt, et neile jääks viimase pildina midagi ilusat pähe.

Paraku on ooperites – eriti Pariisis – ikka veel vohamas nn saksa stiil, et toome aga tegevuse tänapäeva, paneme koori halli ülikonda ning tegevus toimub kontoris. Ja vaatame seda neli tundi. Mulle tundub see publiku suhtes õel. Publik ei ole nii loll, et peaks ütlema: näe, see kuningas on ju nagu direktor…

Lisaks, leian, et muusikast sõltuvalt võiks vahelduda ka pilt. Kui vaja noortele umbusklikele seletada, miks ooper huvitav on, kasutan vahel näidet, et see on nagu muusikavideo, lihtsalt pikem. Ja minu isiklik kinnismõte on alati enne lõppu, enne viimast blackout’i teha midagi vastuolulist, et kuidagipidi viimase pildiga publikut ehmatada.

Kirjelda näiteks Vanemuise «Wertheri» viimast pilti, sest ega paljud lugejad seda näinud ole.

Massenet’l on tegelikult ooperisse see jõuluiroonia sisse kirjutatud – et samal ajal kui üks tegelane armastuse kätte sureb, laulab taamal lastekoor õndsat jõululaulu. Sel hetkel on põrand juba laeks tõusnud ja raamaturiiulid juurtega maast välja kistud ning taevasse ära sõitnud. Ja siis, kui lõpuks luikab ikka taustal see küüniline lastekoor – lapsed nägid tegelikult rohkem välja nagu kooljad – ning Werther laval juba vereloigus lamab, langeb ülevalt laeaugust lavale suur jõulukuusk, mis kõik enese alla matab… Ja siis ongi blackout!

Arvan, et kunagises «Carmenis» õnnestus lõpuehmatus sama hästi. Kui neli vaatust olin vastu pidanud enam-vähem minimalistlikus stiilis, siis lõpuks, Carmeni tapmise hetkel, läksid härjavõitluse areeni uksed tema selja taga lahti ning publikule avanes verise liiva ja märatseva publiku asemel hoopis imekaunis päevalillepõld.

Millest selline eksistentsiaalne ellusuhtumine?

Siin pole midagi eksistentsiaalset, ooperis lihtsalt tapetakse palju. Pildis tegutseb kõigest kujund, seesama elust maha pekstud nähtus, millest kirjutasin doktoritöös: päevalillepõld on Lõuna-Prantsusmaal igapäevane asi, jõulukuusk jõulude ajal Raekoja platsil samuti, aga laval avaldab mõju just kontekstivahetus. Just see on see, mis kõhus keerama võib panna, samal ajal kui pea ei oska kökk ega mökk teha. Sest päevalillepõld võib igale inimesele erinevaid asju öelda.

Räägi, mis vahe on Tallinna ja Pariisi kunstiringkondadel.

Suuruse vahe.

Kunstnikuna leiab tööd ikka tuttavate kaudu, nende, kellega on sarnane mõtlemine?

Ikka. Peamine vahe on suurlinna võimaluses olla anonüümne, kui seda tahad. Kui öeldakse, et inimesed mängivad tegelikult kogu elu oma rolle, siis Eestis pead neid rohkem mängima, sest kogu aeg võid supermarketis kellelegi vahele jääda.

Miks sulle anonüümsus meeldib?

Sest ma olen vist kaduvusesõltlane. Juba oma töö tõttu, sest iga uus projekt toob alati ka täiesti uue maailma ja olen ilmselt sellega harjunud, et täna mängin seda, homme seda teist mängu. Anonüümsus jätab rohkem ruumi mängule, aga eriti mõtlemisele ja aususele enda vastu. Anonüümsus paneb ka ilusti paika. Suurlinn õpetab eeskätt alandlikkust.

Kelle ees?

Maailma. Seal adud ju igal sammul, et meid on nii palju – ja mismoodi mina siis nii väga eriline olen? Eestis on palju lihtsam tekkima mõte, et ohoo, ma olen päris huvitav ja tähtis tegelane. Sellest rääkis kaudselt ka dokfilm «Wiiralti unenägu», mille Pariisis koos sõbranna Ene Rämmeldiga tegime. Olin varem ise ka veendunud, et Eduard Wiiralt on Prantsusmaalgi suur kuulsus, ja olin solvunud, et tema haua juurde kuldne nool ei juhatanud. Kui läksime kaameraga kalmistule ja nõudsime, kus on Wiiralt, ütles valvur, et oodake, lähen toon teile kohe nimekirja, meil on siin 900 000 hauaplatsi… (Naerdes.) Hea vastus, hästi kujundlik!

Muide, Pariisis esineb ka üks üsna sürrealistlik suurlinna fenomen – mütomaania.

Mis asi?

Mütomaania. Pariis koosneb n-ö väikestest küladest, ja igal tänavanurgal on kohvik. Kohvik on koht, kus kohtud kõikide inimestega alates autojuhist ja lõpetades suurte ooperilavastajatega. Võid minna kohvikusse ja teatada, et tere, mina olen fotograaf, ja kõik teavadki aastakümneid, sa töötad piltnikuna, uurimata, kas sa üldse oled kunagi fotosid teinud. Nimekaardid on hästi odavad. Mütomaan on tegelane, kes mõtleb endale elu välja just kohvikutasandil. Ütled, et oled arhitekt, siis oledki arhitekt, sest keegi ei kontrolli seda, kas oled mõne maja ehitanud. Eestis küsitaks kohe, et kus su maja siis on.

Mõistsin seda kõike alles siis, kui ütlesin kohvikus ausalt, et olen teatrikunstnik. Ja kuidagi imelik tundus, kui paljud vestluskaaslased lajatasid kämbla õlale ja teatasid, et nemad on ka! Saame tuttavaks! (Naerab.) Pagana palju teatrikunstnikke siin linnas!

Hiljem hakkasin ütlema, et olen tudeng, nii oli lihtsam ja see oli ju tõsi ka. Aga hea mütomaan jääb ise ka uskuma, et ta on arhitekt, ja vot see on võimas! See on juba profimäng nagu teatris. Linnatäis Peeter Paane, kes keelduvad mängimist lõpetamast.

Mulle see show istub – mida vanemaks saan, seda suuremat vajadust mängu järele tunnen. Maailm muutub ju ajaga üha läbipaistvamaks, inimesed ettearvatavamaks ja suuri üllatusi… ma loodan, et ikka tuleb veel, aga mängimine paistab üha loogilisem lahendus. Kuni lastakse teatris ja kinos asju edasi ajada, saan ennast vast seal välja elada, ei pea kohvikusse luuletama minema...

Huvitav, kas mütomaani kujuteldav tegevusala läbi aastate ka muutub?

Mõnel on roll läbi aastate sama, aga võib-olla sõltub see ka kohvikust. Üks on kindel – kogu aeg leidub seal inimesi, kes terrassilt tulles ohkavad, et kurat, jälle see tüütu Luc Besson (prantsuse kuulus filmirežissöör – toim) helistas…

See on inspireeriv keskkond. Just see mängulisus.

Sealt leiaks ka suurepärast ainest näidendiks või filmiks?

Jaa, ma juba hakkasingi mütomaanidest lugusid kirjutama. Äkki saan ühe varsti lühifilmiks teha. Võib-olla Eestis, sest Pariisis on see igapäevasem teema.

Oled väga mitmekülgne inimene. Millega seda ise seletad? Film, teater, festivalid, isegi tants ja laul…

Kui kõik, mida Maikellukese päevadel tehakse, CVdesse raiuda, saab võimsa tõestuse renessansiinimeste plahvatuslikust arengust Eestis 21. sajandi algul... See igakevadine üritus Tallinnas on tegelikult loodud varalahkunud muusiku ja näitleja Sven Kuntu mälestuseks – seal valitseb põhimõte teha midagi, mida alati oled tahtnud teha, aga pole õieti julgenud. Vaat seal ma tõesti osalesin ühes tantsutükis tantsijana, ja tegime ühe plaadi, millel ümisesin.

Filmi poole hakkas kiskuma eriti doktoritööd tehes. Sain teiste filmide kaadreid kirjeldades aru, kui väga mind ahvatleb suur plaan, ainus filmitrikk, mis teatris puhtal kujul võimatu. Ka kirjutamis­isu kasvas seoses koolitööga: pärast 400 lehekülge prantsuskeelset teadust oli enneolematu mõnu eesti keeles väljamõeldisi tulla lasta.

Iga tegevus nõuab keskendumist, aga enamik inimesi ei ole väga paljudel aladel andekad.

See ei pruugi üldse olla andekus, vaid julgus, mis tekib. Või hoopis mingi ülbus. (Naerab nakatavalt.) Ja ilmselt tekib see sellest, et teater on eri kunstide kombinatsioon, lõpuks tundub kõigile, nagu oskaks kõike.

Tean, see on ohtlik värk. Olen näinud lavastajaid, kes peast kinni hoiavad ja ütlevad, et jälle see lavamees tuli ja ütles, et kurat, tahaks ka ühe tüki lavastada. Mis seal siis on, istun pimedas saalis, vehin kätega, teen kõuehäält, Rebane tuleb paremalt, Karu vasakult, ja ongi lavastatud.

Loodan, et ma ei hakka selles osas kunagi laiama. Ehk suurlinn aitab pea jahedas hoida. Kuigi vahel teeb nõutuks, tundub, et meie amet hakkab ära kaduma. Sest kui etenduse tegemiseks raha eriti ei ole, jäetakse esimese asjana kunstnikutöö välja.

Viimasel ajal tegutsed palju koos juba ammu Pariisis elava eesti näitleja Ene Rämmeldiga. Kas sulle on öeldud, et olete isegi välimuselt hämmastavalt sarnased?

Meid peetakse tihti õdedeks! Kohtusime täiesti juhuslikult, ja selgus, et ta oli ammu oodanud, et tuleks keegi, kellega midagi koos ette võtta. Oleme vist, jah, sarnased. Meile mõlemale sobib see linn, juba sellepärast, et siin suheldakse rohkem igapäevaelus – kuigi see jutt on pisut pinnapealne, aga tore ju, kui juurviljakaupmees küsib, kuidas koolis läks!

Suhtlemine on pisut lihtsam. Naersime just hiljuti, et selles riigis kellessegi armumiseks ei peagi olema purjus. (Naerab.) Mäletan, et kunagi tegime Krahlis statistilist uurimust: et kui sa oma armastust kohtasid, kas olid siis kaine? Selgus, et lõviosa inimestest oli olnud vintis...

Kuidas sul selles suhtes läinud on? Nii nagu tüdined rutiinsest tegevusest, võid tüdineda ka samast inimesest?

Kardan, et see oht kindlasti on, aga mul on päris hea fantaasia. Suudan pidada suhet, kus ma teist inimest ei näe mitu aastat, kujutan teda ette. Aga ma ei ole mütomaan! Ta ikka ilmub varem või hiljem välja.

Mida kujutab endast Suur Munamägi?

See on värske mittetulundusühing, mida ootavad, nagu nimigi ütleb, ambitsioonikad projektid. Seni oleme aidanud VAT Teatri Pariisi etendust korraldada, töös on luuleplaat eesti luuleklassikast ja plaanis plaati esitlev etendus Prantsusmaal. Pikemas perspektiivis võiks Pariisis tekkida mingi koht, kus näiteks eesti etendusi ja filme näidata.

Ja Suur Munamägi on nimeks loomulikult sellepärast, et see on Eesti kõige kõrgem mägi. Ainult et prantslasele asja selgitades tuleb nende sõnade juures võimalikult dramaatiliselt kaugusesse vaadata, et ta ei jõuaks küsida, kui kõrge see teil ka on...

Liina Keevallik

Sündinud 22. aprillil 1972 Tallinnas

Lõpetanud 1990. aastal Tallinna 7. keskkooli, 1995. aastal EKA stsenograafia erialal (magistrikraad 2002. aastal cum laude, doktorikraad 2012. aastal Pariisi 8. ülikoolis ja EKAs)

Töötanud kunstnikuna Makarov Muusik Managemendis, peakunstnikuna Von Krahli teatris ja rahvusooperis Estonia, praegu vabakutseline teatri- ja filmikunstnik

Teinud kunstnikutööd arvukates ooperites (Eestis, Norras, Belgias, Hispaanias, Rootsis, Küprosel), muusikalides, tantsu- ja sõnalavastustes. Kujundanud nuku- («Pärlimees»), tele- ja mängufilme («Kuhu põgenevad hinged», «Teatrifantoom»), telesarja «Robinsonid», Eesti Muusikaauhindade gala 2008. Teinud lühimängu- («Ajaraisk») ja dokfilme («Wiiralti unenägu», «Romeo, Julia ja Jüri»), lavastanud (dekoratsioonidraama «Tundekasvatus» koos Sven Kuntuga).

Kirjutanud ooperilibreto (Alo Põldmäe «Sirje ehk Depressioon baaris» kahasse Toomas Hussariga), tekste lavastustele, laulusõnu, filmistsenaariume, artikleid. Korraldab koos Katrin Essensoniga festivali «Maikellukese päevad».

Arvamused

Ene Rämmeld

sõber, näitleja

Tutvusime umbes seitse aastat tagasi minu sünnipäeval, sest pidusid pidades olen alati lubanud tuttavatel kaasa võtta sõpru. Liina puhul hämmastas mind kõige rohkem – nagu prantslasigi – tema töörohke ja sisutihe CV, mis temavanustes tekitas siin kohe ilmselget kadedust. Pariisis hakkavad samas vanuses inimesed tõsiselt tööle alles pärast 50. eluaastat, kuna vanem põlvkond ei taha loomingulises tipus olles eest lahkuda. Mõistsin kohe, et see tüdruk toob ka minu ellu elevust ja põnevust. Peagi tuli idee teha koos dokfilm «Wiiralti unenägu».

Tegelikult saabus Liina Pariisi tegema doktoritööd ja tema sõprade suureks hämmelduseks pole mina seda siiani lehitsenud – maht on 400 lehekülge. Minule on see maailm keeruline ja kui ma millestki aru ei saa, siis ütlen ka seda välja... Niisiis on meie sõprus rajatud absoluutsele teineteise respekteerimisele.

Andres Keevallik

isa, Tallinna Tehnikaülikooli rektor

Tütred on mul olnud tublid, alati korralikult õppinud, palju keeli suhu saanud. Nad käisid 7. keskkoolis, nüüdses inglise kolledžis, aga õppisid paralleelselt ära ka prantsuse keele. Leelo, kes on nüüd professor Rootsis Linköpingi ülikoolis, lõpetas koguni hõbemedaliga. Liina oli samuti väga tubli. Eelmise aasta alguses kaitses ta Pariisis doktorikraadi.

Liina puhul on üllatav, et temas on nii palju kunstnikuannet, sest meil on suguvõsas palju teaduseinimesi: minu abikaasa poolt Kereste suguvõsa, minu isa oli loomakasvatusteadlane.

Liina on praegu ajutiselt Pariisis, aga arvan, et ta ei pruugi sinna jääda. Ta on kord Eestis, kord mujal oma asju ajanud.