Plahvatuse ootel

Eelmise aasta erilisim teatrisündmus oli Tom Stoppardi triloogia «Utoopia rannik» lavastus. Grupifotole on kogunenud peaaegu kõik näitlejad, kes mängisid Tallinna Linnateatris lavastuses «Utoopia rannik. I osa. Teekond» ning Eesti Draamateatri lavastuses «Utoopia rannik. II osa. Laevahukk». Esiplaanil lavastajad Elmo Nüganen (vasakul) ja Priit Pedajas. Foto: Andres Haabu

Eelmine aasta oli Eesti sõnateatrites suurte muutuste aasta. Jaanuari alguses asus Vanemuise teatrit juhtima Toomas Peterson, augustis võttis Tiit Palu Urmas Lennukilt üle Vanemuise draamajuhi ameti; sügisel alustas Endlas uue kunstilise juhina tööd Kalju Komissarov; aasta lõpus lahkus napilt aasta aega Ugalat juhtinud Heiti Pakk omal soovil ametist, uut juhti Viljandi teatrile alles otsitakse. Pole välistatud, et Ugalas lõppeb töö ka praegusel loomingulisel juhil Margus Kasterpalul, kelle lahkumist teatritöötajad detsembris nõudsid.

Rakvere teatris pani suvel näitlejaameti maha Velvo Väli ning asus samas majas teatrijuhi kohale. Viimase muutuse tingis lõppenud aasta suurim teatriskandaal, seda küll Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

Aasta alguses tuli avalikuks nukuteatri pankrotieelne seisund, rahaprobleemidele lisandusid vajakajäämised autoriõiguste järgimises ja lepingute vormistamises. Kõik see kokku päädis teatrijuht Meelis Pai taandumisega ja Rakvere teatri senise juhi Joonas Tartu nukuteatrisse minekuga.

Seega võib 2013. aastat nimetada ka üleminekuaastaks, sest uute juhtide otsustest tingitud muutusi näeb alles sellel aastal. Peale selle käib mitmes teatritrupis põlvkonnavahetus, osa nooremaid näitlejaid on loobunud tööst repertuaariteatris ja valinud vabakutselise elu.

Eelmisest aastast ei saa enam kasutada sõna «riigiteater». Võib rääkida riigi osalusega teatritest, mis tegutsevad sihtasutustena, ja erainitsiatiivil põhinevatest teatritest. Nende teatrite tegevust rahastab kultuuriministeerium. Lisaks tegutsevad lavastus- või ideepõhised vabatrupid, kes võivad saada rahalist toetust kultuurkapitalilt.

Kuigi piire nihutavat lavastust Eesti teatrites-truppides ei sündinud, tehti põnevamaid lavastusi just väiketeatrites või suurte teatrite väikestes saalides.

Aga siin on üks suur erand – Tom Stoppardi triloogia «Utoopia rannik» lavastus Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris ning Ugalas ja Vanemuises. Tegemist oli intrigeeriva ja õnnestunud projektiga, kus teatrid vahetasid omavahel lavastajaid ja näitlejaid, tulemuseks märkimisväärsed lavastused mitme tugeva rolliga.

Ajakirja Teater.Muusika.Kino teatriankeedis osalenud 25 teatrikriitikut-teoreetikut valisid teatriaasta 2012/2013 parimate lavastuste esikolmikusse just kaks «Utoopia» lavastust. Teisele kohale hääletati linnateatris lavastunud «Utoopia rannik. I osa. Teekond» (Priit Pedajas; siin ja edaspidi on sulgudes lavastaja nimi – H. S.) ning kolmandale kohale draamateatri lavastus «Utoopia rannik. II osa. Laevahukk» (Elmo Nüganen).

Parimaks lavastuseks valisid kriitikud VAT Teatri «Fausti» (Aare Toikka). VAT on suurepärases vormis, 2012. aastal esietendunud omanäolise lavastuskeelega mõjuv «Faust» on kindlasti kohustuslik vaatamine. Mullu detsembris VATis esietendunud «Sokrates. Pidusöök Prytaneionis» (Aare Toikka) võib aga tõusta Teater.Muusika.Kino järgmises ankeedis sama kõrgele kohale.

Uue idee otsing

Tugevaid ja mitmel põhjusel olulisi lavastusi võib eelmisest aastast nimetada umbes kakskümmend. Ootamatu ja eriline oli Tartu Uue Teatri improvisatsiooniline lavastus «Keskea rõõmud» (Ingomar Vihmar). Tartu Uue Teatri näitlejatest on saavutanud küpsuse Katrin Pärn, ta oskab flirtida publikuga ja tõmmata endale laval väikeste detailidega tähelepanu.

Omapärased on jätkuvalt ka Cabaret Rhizome’i tööd, tuhandet tantsu koondav «Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured» (Johannes Veski) on selle lustlik ja osalejatele füüsiliselt keerukas tõestus.

Aasta lavastuse tiitli annaksin aga R.A.A.A.M.-i Tapa raudteejaamas mängitud suvelavastusele «Titanicu orkester» (Madis Kalmet), mis väärib esiletõstmist nii rollide, sisu kui ka meeleolu poolest.

Haarava katsena võib eelmisest aastast esile tuua ka Viinistu kunstimuuseumis mängitud R.A.A.A.M.-i teist suveprojekti «Mõnikord on kõik nii selge» (Kertu Moppel), tabavatest lühietüüdidest koosnevas terviklikus lavastuses otsiti uut teatrikeelt ja -mõtet.

Teine tähelepanuväärne uut teatriideed otsiv lavastus oli NO99 «Iga eht südamelöök» (Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo). Mõjuvate kujunditega lavastuses elustas Risto Kübar ülimalt nappide vahenditega nii Juhan Liivi luule kui ka poeedi enese. «Iga eht südamelöök» koosnes otsekui kahest erinevast osast: Liivi luulekavast ja argielulistest etüüdidest. Need esmapilgul omavahel sugugi mitte sobivad osad tõid lavale pinge ja muutsid selle töö eriliseks.

Eelmisel aastal avas end NO99 näitlejatest uuest küljest Marika Vaarik, kes sageli mängib õpetaja-ministri tüüpi naisi, kuid lavastuses «Ilona. Rosetta. Sue» (Sebastian Nübling) kehastas lodevat-lotendavat alkohoolikust naist. Samuti oli Vaarik meeldejääv «Iga eht südamelöögis», eriti presidendilt ordeni saamisest inspireeritud õnnitlusstseenis.

Ka Risto Kübar tegi eelmisel aastal teise olulise rolli – lavastuses «Spectacular Lightshows» ühes Saksamaa esindusteatris Münchner Kammerspieles. Benny Claessensiga ühiselt loodud tükis mängivad mehed armastajaid, olles laval nii hingeliselt kui ka ihuliselt alasti, kusjuures viimase suudavad nad muuta kostüümiks. Suure tõenäosusega see mõjuv ja mõtlemapanev lavastus, mis nihutab tavapärase teatri piire, Eestisse ei jõua. Lavastus on selleks liiga isiklik.

Isiklik ja võimas oli ka Taavi Eelmaa roll Von Krahli Teatri lavastuses «Puhastatud»/«4.48 psühhoos» (Juhan Ulfsak). Kahest lavastusest koosneval teatriõhtul tuleb kõigepealt ära vaadata kulunud kujunditest pungil ja üsnagi eemalepeletav «Puhastatud». Ent see kannatus tasub end ära, sest ilma selle alguseta ei pääseks Eelmaa monoloog teises lavastuses mõjule. «4.48 psühhoos» on üks eelmise aasta huvitavaim lavastus.

Isiklik ja õnnestunud oli ka Tiina Tauraite monotükk «Traktor» (Tiina Tauraite). Kui mõni aasta tagasi oli suveteater paljuski suunatud vaid publikult raha äravõtmisele, siis eelmine suvi tõestas taas, et need ajad on möödas – mitu erilist lavastust esietendus just suvel, nagu näiteks ka Anija mõisas mängitud «Tokerjad» (Anne Türnpu, Eva Klemets).

NO99 ühekordne aktsioon «Ministri viimased päevad» oli tähelepanuväärne kiire reageeringu ja tabavuse poolest. Kindlasti jääb seegi ettevõtmine, «hüsteeria ühes vaatuses», NO99 ajaloos üheks teetähiseks. Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et NO99s repertuaarile andsid eelmisel aastal tooni sel kevadel lavakunstikooli lõpetavad noored.

Kursust juhendava Tiit Ojasoo töö tulemusena on lavale astunud mitu uut omanäolist näitlejat. Risto Kübarale omast hapruse ja jõu haruldast kooslust näitab oma mängus Panso-preemia saanud Jörgen Liik, samuti võiks meelde jätta Ragnar Uustali, Reimo Sagori, Rea Lesta ja Kärt Tammjärve nimed.

Noored on pead tõstnud ka Tallinna Linnateatris. Peanäitejuht Elmo Nüganen ongi lõppenud aastat nimetanud üleminekuajaks, mil võib-olla ei jõua lavale kõige tugevamad lavastused, ent selline ajavahemik on hädavajalik tuleviku silmas pidades.

Üks linnateatri populaarne, igati õnnestunud ja soovitamist väärt lavastus ongi uut publikut saali toonud noortekas «Lantimiskunstnikud» (Paavo Piik, Diana Leesalu). Head nalja, eriti noortele, pakub ka «Skangpoomijad» (Andrus Vaarik).

Linnateatri noored teevad ka iseseisvat komöödiateatrit, Kinoteatri sildi alla etenduvate stand-up’ide «Võidab see, kellel on kõige hullem mees» ja «Manifest» taga seisab Paavo Piik koos teiste tegijatega.

Kinoteatri viimane aktsioon «Manifest 2: Rajuelu» pani Kanuti Gildi saalis publik lausa pisarateni naeru rõkkama, pakkudes lisaks kõigele muule ka kultuurikriitikute-teoreetikute Mihkel Kunnuse ja Meelis Oidsalu kabepoksimatši. See aktsioon oli ühekordne, kuid aprillis peaks samadelt tegijatelt lavale jõudma «Manifest 3», mida reklaamitakse kui petitsiooni pereväärtuste vastu.

Reinsalu ja Saaremäe

2013. aasta oli linnateatri näitlejale Elisabet Reinsalule avanemise ja suurrollide aasta. Hingeliselt sügav ja jõuline roll Natalie Herzenina draamateatri lavastuses «Utoopia rannik. II osa. Laevahukk» (Elmo Nüganen) tõi talle draamateatri kolleegipreemia Suure Antsu. Esimest korda Antsude ajaloos läks peaosa-Ants näitlejale, kes ei kuulu draamateatri truppi.

Möödunud aastasse jääb Rein­salul teinegi õnnestunud roll – Hester Swane linnateatri lavastuses «Kassirabal» (Madis Kalmet). Lisaks võlub (õigemini küll ärritab, sest tema kujutada on pigem vastiku iseloomuga egoistlikud naised) Reinsalu vaatajaid ülipopulaarsetes teleseriaalides «Pilvede all» ja «Kartulid ja apelsinid».

Kolmes Eesti telekanalis teeb suuremaid või väiksemaid sutsakaid 100 või isegi 200 näitlejat. Kuna televaatajad armastavad kodumaiseid seriaale – neid võib pigem juurde tulla kui vähemaks jääda –, on teatriinimesed hakanud rääkima vajadusest muuta praegust teatriõpet ja lisada õppeprogrammi just seriaalinäitleja koolitamiseks vajalikke aineid.

2013. aasta oli ka kahe «Hamleti» aasta: linnateatris lavastas Priit Võigemast, MTÜ Kell Kümme tüki Rakvere linnuses aga Roman Baskin. Vaatamata sellele, et lavastused ei olnud tervikuna õnnestunud (kriitikud küsisid arvustustes ühte ja sama küsimust: miks just nüüd ja sellises vormis), nägi mõlemas lavastuses tugevaid rolle. Näiteks linnateatris mängis Evelin Võigemast Ophelia hullumise hingekriipivalt veenvaks.

Üllar Saaremäe Hamlet Rakvere linnuses oli tehtud nii võimsa energia, veendumuse ja usuga, et saalist lahkudes olin nõus unustama kõik lavastuslikud puudujäägid. Saaremäe oli otsekui tõeline rokistaar. Tõsi – ansamblimäng puudus, aga vahel võib ka soolokontsert võimas olla.

Tugevaid rolle võib tegelikult esile tõsta pea igast teatrist. Näiteks draamateatri «Külalises» (Ingomar Vihmar) nägi üle pika aja laval näitlejarollis teatrijuht Rein Oja. Vendade Rein ja Tõnu Oja psühholoogiliselt pingestatud mäng oli kindlasti üks draamateatri tipphetki lõppenud aastal. Nauditav oli ka Lembit Ulfsaki ja Lauri Kaldoja kokkumäng «Kraepelini variatsioonides» (Hendrik Toompere jr jr).

Samas tuleb draamateatrile anda ka aasta ebaõnnestumise tiitel – Ita Everi tööjuubelit tähistav teine lavastus «Teed juuakse kell viis» (Roman Baskin) on ehe näide mandunud teatrist. Esimest korda elus ei suutnud ma etenduse lõppedes plaksutada. Ja esimest korda nägin, kuidas inimesed vaatasid keset etendust mobiiltelefonist uudiseid ... Samas on tegemist väga hästi müüva lavastusega – ikkagi Ever! – ja ehkki isegi draamateatri inimesed tunnistavad äpardumist, ei võeta seda mängukavast maha.

Kui tahate Everit näha, siis ostke pilet lavastusele «Tuhk ja akvaviit» (Priit Pedajas), kus näitlejatel on ruumi mängida ning tulemuseks korralik komöödia tugevate rollidega. Ent parim valik oleks suurepärase näitlejaansambliga «Augustikuu» (Priit Pedajas) – eks vihja juba 2010. aasta märtsis lavale jõudnud tüki headusele seegi, et Ever ise soovis selle lavastusega tähistada oma 80. sünnipäeva.

Üks aasta väga oodatud lavastusi tõi aga kaasa pettumuse. Kuldse Maski kolmekordse laureaadi Marat Gatsalovi esimene lavastajatöö Vene Teatri kunstilise juhina oli siiski pigem ebaõnnestumine. «Paabeli torn 1» võis näida küll nii näidendi ülesehituse, sisu kui ka lavastusliku vormi valiku poolest uuenduslik, kuid kõik need eksperimendid jäid eksperimentideks, mis polnud terviku ja lavastuse idee seisukohalt põhjendatud.

Lõpumärkus: tunnistan, et ülevaade on subjektiivne ega pretendeeri lõplikule tõele, sest kõiki mullu esietendunud lavastusi pole ma näinud.