Kulka auhinnaga rahvakirjanik

«Maailma otsas» on Kivirähki sõnul mingis mõttes ideoloogiline teos, kus ta üritas välistada erakordsed sündmused, erakordsed karakterid, isegi erakordsed ideed. See on täiskasvanute «Lotte». Foto: Toomas Huik

Andrus Kivirähki kohta öeldakse rahvakirjanik. Ei tea, et kellegi teise kohta sellist väljendit pruugitaks. Rahvas loeb ja hindab, kriitikud loevad ja hindavad. Tema lihtsate inimeste elust kõnelev «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust» oli möödunud aastal enim müüdud raamat Eestis, ja mitte ainult eesti kirjanduse kategoorias, vaid üleüldse. Kultuurkapitali aastapreemia määrati kirjanikule mitte ainult mainitud teose, vaid ka tema eelmise romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» rahvusvahelise edu eest.

Lund ei ole. Mõned kurvastavad, et lund pole. Kas sa ka kurvastad?

Ei, absoluutselt mitte. Ma olen linnainimene ja linnas on ju eesmärk lumi ära vedada. See on asja mõte. Kui maha tuleb, siis ruttu ära vedada. Minu arust on praegune olukord ideaalne

Oled linnainimene. Sa maale üldse ei satu?

Ma olen linnas sündinud ja põhilise aja ikka veedan siin. Suvel ikka käin maal ka. Aga päris omaenda maakodu mul ei ole. Ämm-äi elavad maal, lapsed käivad suvel seal, eks ma käin ka külas, aga põhiliselt olen jah linnainimene.

Suvel oli mul tarvis otsida sellist kurioosumit nagu linnas suvitav inimene, kohe käidi välja sinu nimi.

Ma olen seda afišeerinud jah, et mulle väga pikalt ei meeldi maal olla. Ma ei oska seal midagi teha, mul hakkab seal igav. Ma kujutan ette, et Otepääl ma saaks hakkama küll, sest seal on mingi infrastruktuur, et sa saad käia kasvõi näiteks vahepeal kohvikus või näha teisi inimesi.

Olen iga suvi ka kümme päeva perega Käsmus ja seal ei hakka igav. Kasvõi seal kirjanike majas on teisi inimesi ka – Käsmu on ligidal, Võsu on rattaga sõita, kus elavad sõbrad Kivastik ja Hussar (Mart Kivastik ja Toomas Hussar – toim). Nii et seal näeb seda rahvast küll ja küll. Seal ma kannatan ära need kümme päeva. Mingisuguses päris metsatalus ma küll ei saaks hakkama.

Tsivilisatsioon peab olema?

Ma tahan, jah, vaheldust. Näiteks kui ma hommikul teen tööd, siis mingi hetk tahan minna linna peale, inimestega suhelda ning neid näha.

Kuidas sa üldse tööd teed, kirjutad, on see selline kindlatel kellaegadel toimuv distsiplineeritud tegevus?

Välja on kujunenud nii, et ma töötan hommikupoole. Esiteks on siis pea värske ja teiseks on korter tühi. Kes on läinud kooli, kes tööle, kes lasteaeda. Siis jäävad toad minu päralt ja nii on hea kirjutada.

Mulle ei meeldi olla selline kirjanik, kes sunnib perekonda kikivarvul käima sellepärast, et nüüd härra istub kirjutuslaua taga ja kirjutab romaani parajasti. Ma eelistan ikka töötada pigem märkamatult, et perekond täpselt ei saagi aru, millal ma tööd teen. Et lastel jääb mulje, et isa on ilmselt töötu, sest nad ei näe iialgi pealt, et isa tööd teeb.

Üks ameerika kirjanik rääkis, et temal on välja kujunenud selline kirjanikudistsipliin, et ta kirjutab iga päev kolm tundi, ei rohkem ega vähem. Ja kui juhtubki olukord, kus ideid tulvab ja kirjutaks ja oleks, siis ta ikka lõpetab ära. Teeb ikka oma kolm tundi. Kuidas sinuga on?

See on lihtsalt paratamatu, et ega ma ka füüsiliselt ei jaksa üle kahe tunni arvuti taga istuda. See on ikka päris intensiivne töö, nii et tunned, kuidas vaim on väsinud ja pole mõtet punnitada, sest kvaliteet hakkab langema. Pigem siis lõpetad ära selleks päevaks.

Ongi hea, kui jääb idee õhku ja sa ei lõpeta ära nii, et mõte saab otsa, vaid tead täpselt, kuidas homme edasi lähed. Kehtib see muidugi ainult siis, kui mõni pikem asi on pooleli. Mul sellist vajadust ei ole, et ma nüüd päris iga päev pean kirjutama. No näiteks täna ma pole midagi kirjutanud ja ei kavatsegi kirjutada.

Hetkel ei ole mul sellist suuremat tööd käsil, ja tuleb ette päevi ning nädalaid, kus ma midagi ei kirjuta. Päevalehte, jah, ma oma lugu igal nädalal pean kirjutama, aga midagi muud ei olegi hetkel.

Vikipeediast vaatasin just, et su teoste nimekiri oli pikem, kui ma isegi oleks arvanud.

Vikipeedia muidugi pole nüüd see kõige täpsem koht, seal võivad mõned asjad ka korduda ja esineda mitmes variandis. Ongi ju nii, et kui võtta kõik näidendid, nendest näidenditest omakorda on ilmunud mitu kogumikku, mis omakorda annavad sinna n-ö raamatute ritta mitu nimetust juurde. Samamoodi võivad ka huumorikogumikud figureerida mitmes kohas.

Aga jah, eks ta on kuidagi kogunenud. Vahel on isegi kuidagi piinlik. (Naerab.) Ma jätan nagu vale mulje, et ma justkui töötaks pidevalt, aga tegelikult olen suhteliselt laisavõitu, mugav inimene, sugugi mitte mingi töö-alkohoolik.

Kirjutajat tabavat vahel ka nn writers block, et tahad kirjutada, aga ei tule. Sul on selliseid muresid olnud?

Mõnes mõttes enne igat tööd, eriti sellist pikemat tööd hakkab see vaevama, sest sa kujutad ette, kui tüütu on tegelikult taguda üks romaan arvutisse. Enne sellega alustamist lükkan ma asja ikka edasi.

Tean, et kui olen juba alustanud, siis järgin distsipliini ja tõesti iga päev teengi.

Aga nii mõnus on ju mitte seda teha. Siis ma leiangi igasuguseid ettekäändeid, et keset nädalat ei maksa alustada, alustame esmaspäeval. Esmaspäeval jälle on näiteks olukord, kus pühapäeval on napsu võetud ja ega siis pohmelliga saa sellist tähtsat tööd ette võtta, ja läheb jälle paar päeva edasi. Teistpidi see jälle  kripeldab kogu aeg, sa tead, et pead selle valmis tegema, ja siis mingil hetkel see kripeldus võidab laiskuse ja hakkadki pihta.

Kui sa näiteks kirjutad romaani ja samal ajal näidendit, kuidas sa suudad neid erinevate teoste maailmu üksteisest lahus hoida?

Ega ma samal ajal neid ei kirjuta. Sel ajal, kui kirjutan romaani, teen ikka ainult seda. Selle kõrvale saab kirjutada tõesti ainult lehekolumne ja võib-olla mõne väikese lastejutu Tähekesse. Näidendit muidugi romaani kõrvalt ei kirjuta. Üks asi saab valmis ja selle järel peab olema paar kuud, kus ei kirjuta midagi suuremat. Siis saab jälle järgmise asja ette võtta.

Mõtlesin, et «Maailma otsas» on justkui romaan kaasajast ja ei ole ka.

Selles mõttes on ta ikkagi romaan kaasajast, et mul oli selgelt silme ees ikkagi selline tänapäevane Tallinn, aga loomulikult on ta ka suhteliselt ajatu. Eks romaanid on ju ikka, Dostojevskit loetakse ju ka sada aastat hiljem ja pole häda midagi.

Need karakterid oleks nagu selline kaduv liik?

Need tegelased on muidugi selgelt utreeritud. Jälgisin taotluslikult, et tegelased ei läheks liiga eriskummaliseks, et nad jääksid sellisteks hästi tavalisteks. Mingid väikesed veidrused seal on, aga et nendega ei juhtuks väga ootamatuid ja kummalisi asju. Eesmärk oli jääda igapäevasuse piiridesse, ja kõik asjad, mis tegelastega juhtuvad, on midagi sellist, mis juhtuvad põhimõtteliselt kõikide inimestega, aga neile ei pöörata erilist tähelepanu, sest need ei ole sündmused suure tähega.

Kui me Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaga «Lottet» teeme, siis me välistame ju palju asju, «Lotte» kannab teatud ideoloogiat, seal ei tohi olla vägivalda, kurje tegelasi. «Maailma otsas» on ka mingis mõttes selline ideoloogiline teos, sellest on välistatud mingid karakterid ja tüübid.

Ma ei ole ju nii lihtsameelne, et ma arvaks, et maailmas ongi kõik sellised inimesed. Selles raamatus ma tahtsin tõesti kujutada ainult neid. Üritasin välistada erakordsed sündmused, erakordsed karakterid, isegi erakordsed ideed. Keegi ei filosofeeri seal mingisugustel maailmakõiksuse teemadel. Kui muidu romaanides kiputakse ikka vastandama end sellisele tavalisele elule, peetakse seda labaseks, siis selles romaanis, vastupidi, ollakse selle eluga just rahul.

Kaduva liigi all pidasin silmas seda, et lihtne inimene kui selline tundub olevat kaduv. Kasvõi selline moment, et kui ma käin linnas ringi, siis mul pole võimalik osta kõige tavalisemat hapukapsasuppi, igal pool on mingisugused keeruliste retseptidega püreesupid.

Ikka on võimalik osta. Neid nurgakõrtse ju ikka on, kust on võimalik osta just sellist kodust toitu.

Kirjanduspreemia andmise teiseks põhjuseks oli märgitud romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» rahvusvaheline edu.

Seda auhinda ma küll vastu võtta ei saaks, sest mina pole küll mitte midagi selle heaks teinud.

Tõlgitud on teos mitmesse keelde ja eelmisel aastal ilmus prantsuse keeles, millest ka üksjagu räägiti.

Ilmselt seda prantsuskeelset tõlget siis peetaksegi silmas. Tundmatu Ida Euroopa autori kohta on raamat seal päris hästi müünud. Selle hindamine on muidugi üsna leosaaleplik tegevus, et küll on hea, kui meil kellelgi kuskil välismaal hästi läheb, siis tõuseme kikivarvule ja rõõmustame. Ma selle asja jätaks täiesti kõrvale, see ei puutu ei minusse ega eesti kirjandusse.

Kui lihtne või keeruline võib sinu arvates olla su teoseid üldse mõnda muusse keelde või kultuuri tõlkida?

Mulle tundub, et väga keeruline. «Rehepapp» on ju ikkagi väga spetsiifiline – see eeldab ikkagi mõningast eesti mütoloogia ja folkloori tundmist. Kasvõi sõna «rehepapp» ise on tõlkimatu. Võib ju mõne enam-vähem vaste leida, aga tal puudub ikkagi see tagamaa, mis eesti keeles sõnal «rehepapp» on, igasugustest muinasjuttudest pärit. Mõtleme «rehepapp», tulevad meelde lood, kuidas ta on Vanapaganat ninapidi vedanud. Mujal maailmas ju midagi sellist ei ole, seal on ta lihtsalt mõni arhailine termin.

Teisalt aga tõlgitakse ju kõike ja ehk on meilgi päris keeruline mõningaid ladinaameerika või vene autoreid võib-olla õigesti mõista, aga eks me saame kuidagi omamoodi aru. Küllap saavad välismaalased ka kuidagi omamoodi aru. Mul on jäänud mulje, et prantslased «Ussisõnu» võtavadki millegi Tolkieni-laadse fantasy’na. Kui Prantsusmaal käisin, siis igal pool öeldi, et see on ulmekirjandus, millele vaidlesin vastu, sest minu jaoks ulme tähendab kosmoselendureid ja ajas rändamist. Aga las võtavad, kuidas tahavad. Mina ise kaotan teatud mõttes pärast oma raamatu eesti keeles ilmumist tema vastu huvi, selle osas, mis temast edasi saab.

Minu jaoks ei ole esmatähtis, kas teda tõlgitakse või kuidas tal kuskil mujal läheb. Keskendun pigem uutele asjadele.

Lugesin millalgi ühte, vist 2008 ilmunud artiklit, kus keegi mari ütles, et mari keeles oleks «Rehepapp» ja «Mees, kes teadis ussisõnu» vägagi oodatud.

Neid see kindlasti kõnetaks, eriti «Mees, kes teadis ussisõnu», mis ongi ju ühe rahva kadumisest, ja need väikesed soome-ugri rahvad, kes ongi peaaegu kadunud, saavad sellest raamatust kindlasti suurepäraselt aru. Prantslasi selles osas see raamat niivõrd võib-olla ei kõneta, sest prantsuse rahvus vast kuhugi kaduma ei hakka, ehkki ka teatud euroopa kultuuri hääbumist võib sealt leida.

Kui palju sa ise ilukirjandust loed?

Suhteliselt vähe, aja võtavad ära ikkagi ajaloo- ja elulooraamatud, memuaarid ja sellised teosed. Omal ajal sai ilukirjandust ikka metoodiliselt ja palju loetud, ema-isa raamatukapist sai võetud kõikvõimalikke klassikalisi romaane. Kuidagi tundus, et peaks neid lugema. Nüüd nad ongi nagu ära loetud. (Naerab.) Selles mõttes ma praegu ilmuvast ilukirjandusest ei oska midagi välja valida, üsna juhuslikult satuvad kätte asjad.

Mul on mõningad autorid, keda ma eesti autoritest hea meelega loen, aga neid väga palju ei ole. Ma olen ikka veel takerdunud sinna vanasse, et ma pigem tõesti loen Tammsaaret, Unti, Lutsu või Mihkel Mutti üle ja tunnen sellest suurt rõõmu.


Kultuurkapitali aastapreemiad 2013

Arhitektuur

Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner, Hannes Praks. Tartu Ülikooli Narva kolledži eest – suure sümbolväärtusega hoone, mille tugev arhitektuurne kontseptsioon on leidnud edasiarenduse kvaliteetses ehituslikus teostuses ja silmapaistvas sisearhitektuuris. 7000 eurot.

Audiovisuaalne kunst

Zaza Urušadze, Ivo Felt, Rein Kotov. Aasta film 2013 – mängufilmi «Mandariinid». 7000 eurot.

Helikunst

Paul Mägi. Laiahaardelise dirigenditegevuse eest nii Eestis kui välismaal. 7000 eurot.

Kirjandus

Andrus Kivirähk. Romaani «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust» ning jätkuva kõrgtasemel tegususe eest erinevates kirjanduslaadides, tunnustades ühtlasi ka romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» rahvusvahelist edu. 7000 eurot.

Kehakultuur ja sport

Rein Haljand. Eesti ja Euroopa ujumiselu suunanud emeriitprofessor on pidanud loenguid enam kui sajas riigis ja andnud välja hindamatut õppematerjali. 7000 eurot.

Kujutav ja rakenduskunst

MIM project  (Taavet Jansen, Maike Lond, Kalle Tikas, Andrus Aaslaid, Raul Keller, Andreas W, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt, Andres Tenusaar, Kristiina Kütt). Tehnoloogia ja teaduse piire kompava interdistsiplinaarse näituse «100 aastat MIMprojecti» eest Tallinna Kunstihoones. 7000 eurot.

Näitekunst

Risto Kübar. Läbimurde eest meie teatriruumist rahvusvahelisele lavale. 7000 eurot.

Rahvakultuur

Marju Lauristin. Eesti riigi ja eestluse jätkusuutlikkus – minevik, olevik ja tulevik. Uuringu «Laulu- ja tantsupidude mõjust ühiskonna väärtushinnangute kujundamisel ja muutumisel» eest. 7000 eurot.

Sihtkapitalide aastapreemiad 2013

Arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad

Salto Arhitektid (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm). Viljandi riigigümnaasium – kaasaegne ja inspireeriv õpikeskkond, kus harmooniliselt kohtuvad uus ja vana. Ümbritseva linnaruumiga dialoogi loov suurepärane lahendus 3500 eurot.

Pille Lausmäe, Eva Laarmann. Viljandi riigigümnaasium – uue ja vana tervikuks muutmise eest. 2500 eurot

Riigi Kinnisvara ASi ja Viljandi linna tunnustus. Viljandi riigigümnaasium – eeskujulik näide avaliku sektori tellijakäitumisest hariduse ruumilise kvaliteedi tõstmisel. Mitterahaline.

Triin Tõrs-Ojari. Ajakirja Maja pikaajalise toimetamise ja kõrgtasemel arhitektuurikriitika praktiseerimise eest. 3500 eurot.

Ville Lausmäe, Kadi Karmann. Tallinna Ülikooli BFMi õppehoone sisekujundus – piiratud võimalustega ruumi ratsionaalne ja meisterlik läbimängimine. 3500 eurot.

Mari Rass, Diana Taalfeld. Klooga väliekspositsioon – traagilist ajaloosündmust ja loodust austav maastikukujundus, mis seob eri aegadel loodud monumendid ühtseks mälestuspaigaks. 3500 eurot.

Emil Urbel, Pille Lausmäe, Liisa Põime, Ivar Lubjak, Maria Pukk, Tiit Nurklik. Kukemõisa karjamõisa – «Kukk ja kana, noor ja vana» – komplitseeritud lähteülesande, eksperimentaalse materjalikäsitluse ning välis- ja siseruumi tervikliku lahenduse eest. 3500 eurot.

Architect11 Passion Group (Eero Endjärv, Hannelore Kääramees). Passion House moodulmaja – kvaliteetse disaini ja perspektiivika arendustegevuse oskusliku sidumise eest. 3500 eurot.

Stigo OÜ (Matti Õunapuu). Disainipreemia 2013 – rollerStigo – ambitsioonika ja professionaalselt läbitöötatud disainilahenduse eest. 3500 eurot.

Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemiad

Hans Roosipuu. Elutööpreemia – Eesti spordi suurkujude ja -sündmuste talletaja. 5600 eurot.

Silmviburlane OÜ. Aasta dokumentaalfilm – «Õlimäe õied». 3500 eurot.

Veiko Õunpuu, Mart Taniel. Aasta ilusaim film – «Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest». 3500 eurot.

Riina Sildos. Aasta produtsent – pühendunud töö eest filmidega «Kertu», «Viru – vabaduse saatkond», «Eestlanna Pariisis». 2000 eurot.

Mait Laas, Ragnar Neljandi, Märt Kivi, Ivika Luisk, Triin Sarapik-Kivi. Nukufilmi loomingulisele meeskonnale 3500 eurot.

Lembit Ulfsak. Aasta filminäitleja – Ivo rolli eest aasta filmis «Mandariinid». 2000 eurot.

Dorian Supin. Missioonipreemia – Eesti kultuuriloo tundliku jäädvustamise eest dokumentaalfilmis «Quinta Essentia. Heino Eller». 2000 eurot.

Kristina Märtin. Vankumatu taustajõud – alati olemas ja abiks. 2000 eurot.

Mihkel Soe. Noore filmitegija preemia – julge ja mitmekülgne kaameratöö lühimängufilmikassetis «Karikakramäng II» ja dokumentaalfilmis «Veregrupp». 1000 eurot.

Aljona Suržikova. Noore filmitegija preemia – ühiskonna kultuuridevaheliste piiride empaatilise avamise eest filmis «Suur-Sõjamäe». 1000 eurot.

Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiad

Ivo Lill. Tarbekunsti sfääris erksalt silma paistnud juubelinäituse «Cool Glass ehk Klaaskuul» eest Tallinna Kunstihoone galeriis. 3500 eurot.

Denes Farkas. Eesti paviljoni meeldejääva ekspositsiooni eest 55. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil. 3500 eurot.

Mark Raidpere. Empaatilise ja ülevaatliku isikunäituse «Da­mage» eest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. 3500 eurot.

Johnson ja Johnson (Taavi Talve ja Indrek Köster.) Lõimumise temaatikat käsitleva mitmeetapilise osaluskunstiteose «Paldiski projekt» läbiviimise eest. 3500 eurot.

Lugemik MTÜ, (Indrek Sirkel, Anu Vahtra.) Aktiivse tegevuse eest Eesti noorte kunstnike projektikataloogide publitseerimisel. 3500 eurot.

Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad

Katrin Sepalaan. Pikaajalise panuse eest Eesti muuseumitöötajate silmaringi laiendamisel. 3500 eurot.

Lembit Peterson. Teatrihariduse edendamise ja visa valgustustöö eest noorte seas, Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatriprogrammis «Palju kära ei millestki» lavastamise eest. 3500 eurot.

Anu Randmaa. Pikaajalise panuse eest rahvarõiva õppelaagrite korraldamisel. 3500 eurot.

Krista Sildoja. Mooste rahvamuusikakooli loomise ja pärimusmuusikahariduse edendamise eest. 3500 eurot.

Margus Põldsepp. Kultuuripärandi rikastamise ja pärimusmuusikahariduse edendamise eest Mulgimaal. 3500 eurot.

Rahvatantsuansambel Sõleke. Rahvatantsu populariseerimise ja kultuuripärandi rikastamise eest. 3500 eurot.

Alli Laande. Mulgi keele edendamise ning mulgi kultuuripärandi rikastamise eest. 3500 eurot.

Ave Sopp. Tähelepanuväärse töö eest laulupeo õppematerjalide väljatöötamisel ning suurepäraste tulemuste eest 2013. aastal vanalinna muusikamaja tütarlastekooriga. 3500 eurot.

Helikunsti sihtkapitali elutööpreemia

Aarne Mikk. Elutööpreemia – suurejooneline ja mitmekülgne tegevus Eesti muusikakultuuri edendamisel. 6000 eurot.

Kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemiad

Märt Kermon. Elutööpreemia – mitmekordne Eesti korvpallimeister, plejaadi Eesti tippmängijate treener; töötanud alaliidu peasekretärina ja panustanud alasse mitmetes komisjonides osaledes. 6000 eurot.

Siiri Põlluveer. Audentese spordikooli ujumisosakonna tulemuslik arendaja; 2013. aastal tippkonkurentsi tõusnud Ralf Tribuntsovi ja Martin Allikvee juhendaja. 3000 eurot.

Helen Nelis-Naukas. Haapsalu vehklemistreener; 2013. aastal eri tiitlivõistluste medalineidude Kristiina Kuuse, Nelli Paju ja Katrina Lehise juhendaja. 3000 eurot.

Merike Õun. Võru maakonna spordielu pikaaegne entusiastlik edendaja; 2013. aastal vastutas kohaliku korraldajana Eestimaa talimängude õnnestumise eest. 3000 eurot.

Toomas Puusepp. Staažikas jalgrattatreener on kasvatanud viie kümnendi jooksul tippsõitjaid, kes aastate jooksul lõpetanud võidukalt paljudel rattavõistlustel. 3000 eurot.

Aleksandr Makarov. 2013. aasta Euroopa meistri Anžela Voronova treener; edendanud pikka aega Narva ja kogu Eesti laskesporti. 3000 eurot.