Mati Sirkel suurte lugude lummuses

Maailm on küll killustunud, aga kirjandus võib ta kokku panna, arvab Mati Sirkel. Foto: Mihkel Maripuu

Mati Sirkel on tõlkija, keda iseloomustab mastaap. Tema töö tulemusena on eesti keeles võimalik teiste hulgas lugeda Oswald Spengleri kaheköitelist «Õhtumaa allakäiku» ja Robert Musili kolmeköitelist romaani ideedest «Omadusteta mees» ning viimase suurteosena on ta vahendanud eesti keelde suure austria modernisti Hermann Brochi «Vergiliuse surma». Mati Sirkel on paljuski see, kelle valikute põhjal on kujunenud saksa, aga eriti austria kirjanduse pilt siinses kultuuriruumis. Mina isiklikult ootan igat Sirkli tõlget, nii need asjad lihtsalt on.

Teilt on hiljuti ilmunud kolm tõlget:  austria klassikute Thomas Bernhardi «Vanad meistrid» ja Hermann Brochi «Vergiliuse surm» ning hollandi kultuuriajaloolase Johan Huizinga kogumik «Kultuuriajaloo ülesanne». Kõige pretensioonikam ja võib-olla isegi hullumeelsem neist on kindlasti Hermann Broch. Kuidas võiks «Vergiliuse surm» sobituda tänapäeva inimese ellu, kes on pidevas, võib-olla isegi hüsteerilises ühenduses globaliseeruva maailmaga?

Ütleksin, et Brochi raamat pole hullumeelne, vaid hullupöörane. Aga liiguksime ehk väikese ringiga.

Ühiskondlikul olendil, kes me kõik oleme, võiks ehk siiski veel olla see õigus, et täites küll kümmet käsku ja ühiselu reegleid ehk andes keisrile, mis keisri kohus, üritada ka teatud irdumise hinnaga hoida koos oma isiklikku vaimset integriteeti ning püüda leida võimalust, kuidas talle antud konkreetse aja kõrval või kiuste säilitada, ja kui õnne, siis rikastadagi oma individuaalselt välja peilitud tõetunnetust. Ei pea tingimata huntidega kaasa ulguma või karavani peale haukuma.

Pean ütlema, et minu sidusus praeguse sootsiumiga hõreneb – aastad ja kogetu on teinud oma; «täpsuse ja hinge peasekretariaati» mul ligipääsu pole ega taju ma ka seda, kes tõmbab niite – kurb küll, aga tundub, et ma päriselt ei mõista praegust tegelikkust ega soovi sellega eriti sidustuda. Ei tule ma toime ka kaootilise infotulva selekteerimisega ehk ajupesu tõrjumisega. Seega ei püüagi ma vabakutselisena olla «hüsteerilises» ühenduses tänapäeva maailmaga. Muidugi on sel oma hind, aga ma ei kurda, see hind pakub ka pideme, millest kinni hoida. Avalik ruum muutub paraku üha rohkem millekski püha Sebastianuse tulba sarnaseks. Meie aja ikoonid asuvad arvuti ja nutitelefoni kuvaril.

Aina rohkem hakkab postmodernistlik teooriate ja diskursuste küllus tunduma pelga mõistete hüpitamise ja mõttemänguna, mis mind ei köida. Nii et jäävadki siis lood – suured lood ja nende lummus, seekord aga puhtkirjanduslikku laadi.

Mis teie puhul tähendab lummuses olemist tõlkijana.

Seda küll. Väljendan aukartust nende ees, kes ikka veel tõsiselt üritavad praegust tegelikkust mõtestada ise (head) kirjandust luues, kes järelikult on suutelised enda jaoks asju paika panema nii, et see veenaks või lummaks ka lugejaid.

Tõlkija aga võib elada lugudes, vormi saanud vaimsetes tegelikkustes – kui nad välja kannavad – ja ma ei leia, et see oleks sulaselge eskapism. Eriti kui valida on ka virtuaaltegelikkus!

Mille põhjal te tõlgitavaid teoseid valite – kui palju on tellimusi ja kui palju otsustate ise?

Viimasel aastal ilmunud seitsmest tõlkeraamatust olid kolm tellimustöö ja neli minu valitud. Mul on vedanud, et minu pakkumised on leidnud ka kirjastaja, ehkki need pole bestsellerid. Samuti aitäh kultuurkapitalile.

Mille kallal praegu töötate?

LRis peaksid ilmuma Walter Benjamini «Berliini lapsepõlv» ning reisikirjad Marek Tamme valikul ja ehk ka Heinrich von Kleisti lühilood, artiklid ja esseed. Praegu üritan süveneda sakslase Gottfried Benni proosasse, kelle pärisosa – luule – on paraku pea tõlkimatu. Arst Benn oli üks sõjajärgsete aastate Saksamaa suuri ja kontroversiaalseid kirjanikke, kelle tavapärane tembeldamine nihilistiks on väga lihtsustav.

Ameerika kirjanik Philip Roth ütles hiljaaegu ühes intervjuus, et romaanižanr sureb peagi, hinnates selle tulevikuväljavaateid veel kõige rohkem viiekümnele aastale. Mida te sellest arvate?

Arvan, et selliseid ennustusi on ennegi olnud, aga romaan kui žanr on nii muutumisvõimeline, et küllap ta lihtsalt teiseneb. Ega ju näiteks Bernhardi ja Brochigi raamatud ole romaanid tavapärases mõttes. Inimleidlikkusel pole piire ja mitte ainult kirjanduslugu pole täis metamorfoose, mida keegi ei osanud ette näha.

Jüri Talvet on kunagi Sirbis teie «Orva-aastaid» arvustuses kasutanud sellist mõistet nagu «saksa geenius». Kas seda geeniust on võimalik kuidagi iseloomustada? Mõnede jaoks seostub see saksa geenius või vaim teatava raskepärasusega.

Eelmise aasta lõpul jõudis Eesti Raamat veel ilmutada Stefan Zweigi kolm esseed raamatus «Võitlus deemoniga», mis pühendatud Hölderlinile, Kleistile ja Nietzschele. Kasutasin tagakaanel sõna «saksa geenius» ja arvan tõesti, et need kolm nime sobivad seda väga hästi esindama, olles kaugel raskepärasusest. Kõik kolm võiksid olla eesti lugejale ka juba tuttavad varasemate tõlgete kaudu, Kleisti proosa on minu meelest omas laadis saksa kirjanduse parim.

Austria 20. sajandi kirjanduse olete te öelnud olevat oma erilise armastuse. Kas austria kirjanduse kohta on ka võimalik mingisuguseid ühisnimetajaid välja tuua ja kui, siis millised need oleks?

Minu tunde jaoks iseloomustab raskesti defineeritavat «austerluse» mõistet – vähemalt kirjanduslikes asjades – teatav üledimensioneeritus, tingimatu tahe haarata totaalsust, kõik-või-eimiski-põhimõte, vahel veidruseni välja jõudev monomaania, mille non plus ultra’ks võiks küll vist pidada Robert Musilit ja eriti Brochi «Vergiliuse surma». Seda austerluse rida jätkab selgelt ka näiteks Thomas Bernhard ja tema «Vanad meistrid».

Saatus on nii seadnud, et minu viimaste aastate suureks looks, mille lummuses elada, on olnud Austria-Ungari keisririik ja selle suured autorid. Olen muidugi teinud ka kõrvalehüppeid, aga jätan sellised suured lood nagu Günter Grassi «Danzigi» siinkohas kõrvale – seega: Austria-Ungari.

Selle kadunud maailma jaoks olid minu meelest väga tähtsad moraalsed väärtused, mida esindab Robert Musili «omadusteta mehe» Ulrichi arvamus, öeldud I maailmasõja künnisel, et me elame ajal, mil moraal on kas lagunemas või krampides, kuid selle maailma pärast, mis peab veel kätte jõudma, tuleb end puhtana hoida. Siin väljendub veel teatud lootusrikas idealism, mis sai aga nii koledasti lüüa, et näiteks 1947. aastal kirjutab Gott­fried Benn Berliinis: «Kui inimeses oligi kord olnud mingi spetsiifiline moraalne fluidum – ja vanade kirjatööde lugemine laskis seda tõenäolisena oletada –, siis tänapäeval oli see täieliku rahu leidnud. Maailmas, kus sündis nii koletuslikke asju ja mis tugines nii koletuslikele printsiipidele, nagu uuemad uurimused seda tõestatuna kujutasid, oli tõepoolest ükspuha, kas mõned inimesed elasid mõne päeva kauem või magasid mõne öö rohkem, jäetagu lõpuks see segane jutt elust ja õnnest.» Niisugune hüpe siis kõigest 33 aasta reaalajaloo jooksul.

Murdepunkt oli I maailmasõda, kus mitte üksnes ei leiutatud tapmise efektiivsed meetodid, vaid ka aktsepteeriti neid. Valmidus tappa sadu tuhandeid eurooplasi mürkgaasiga nihestas kõigi osalevate rahvaste eneseteadvust. Austria aga lagunes üleöö ja keegi ei osanud seda ette näha… Niisiis – eilne maailm oli korraga kadunud. Ometi tekitas selle häving järsu nõksaku Euroopa üldinimlikes väärtustes ja moraalis. Selle muutuse traagika kirjanduslikult silmapaistev kujutamine ongi ehk nende autorite ühisnimetaja ja seepärast on nad sageli avastatud siis, kui inimkonnal on taas kord kitsas käes.

Kui Saksamaa kaotas ainult sõja (ja monarhia), siis Austria-Ungari jäi lisaks ilma tervest impeeriumist. See šokk või kergendus oli muidugi sügavam ja ehk andis ka oma kirjanduslikule mõtestamisele hoogu takka. Võib-olla lisas selle muudatuse rabak vahedust ka tema kujutamisele, aga igatahes tundub mulle, et vanade väärtuste üleöö segadusse paiskumist on kõige haaravamalt kujutada osanud just endise impeeriumi autorid. Vahest see on üks põhjusi, miks nad uusi mullistusi aimavale vahendajale kuidagi kõnekamad paistavad.

Kafka tõeline selgeltnägijalikkus nii ette- kui tahapoole jääb pretsedendituks, tõsi küll – tema võis lisaks ammutada ka iidse juudi tarkuse põhjapaksust. Kuna nii temal kui teistelgi oli oma mõtestamiskatsetega või küsimisega tõesti tõsi taga, nõuavad need kaasaelamiseks ka teatud lugejapoolset pingutust. Mis Brochi ja tema hiljuti ilmunud «Vergiliuse surma» puutub, siis tänan Ilmar Venet, kelle valgustav saatesõna seda pingutust kergendab. Raamat on tõesti üks hullupöörane ja pead pööritama panev keeleline eksperiment, tõeline Sprachkunstwerk, ja muidugi tähendab see kiusatuslikku väljakutset ka tõlkijale, et kas on tehtav. Tagakaanele oleks võinud panna hoiatuse: «Ainult neile, kes ei pelga pikki lauseid.»

Brochi uunikum – «rangelt esoteeriline raamat», nagu ta ise ütles, – jääb tema endagi loomingus kurioosseks erandiks ja vahest ka luigelauluks puhtsõnalis-poeetilisele metafüüsilisele mõtlemisele. Kui palju selles poeet Vergiliuse elu viimase päeva ja tema mõttemaailma kirjelduses ning pikas vestluses keiser Augustusega ajaloolist autentsust sisaldub, ei oska öelda.

Tundub siiski, et Broch on tegelnud pigem oma isiklike painajatega – imekombel Saksamaalt pääsenud juut kõige õuduse veel kestes (teos ilmus Ameerikas 1945). Musil üritas toonase Austria-Ungari ühiskonna totaalanalüüsi, Broch pakub tervet metafüüsilist kosmost. «Luuletus on «Vergiliuse surm» ainult väliselt; kui lähtuda sisust, oleks kohasem pidada teost filosoofiliseks romaaniks, milles vaetakse inimeksistentsi põhiküsimusi,» kirjutab Ilmar Vene – see võiks ehk olla vastuseks ka teie esimesele küsimusele.

Tunnistagem, et meie päris viimased isiklikud äratundmised saavad ikka toetuda vaid nii ebamäärastele kategooriatele nagu usk ja kogemuslik veendumus, et maailma asjad käivad just nii – miks, seda me ei tea. Aga just kirjandus suudab seda veendumust, seda moraali kas toetada või lammutada. Maailm on küll killustunud, aga kirjandus võib ta kokku panna – oma võimaluste piires ehk keele imejõul. Või nagu ütles W. G. Sebald: «Kirjutamisel on palju vorme; kuid üksnes kirjanduslikus vormis, kõrgemal faktide registreerimisest ja teadusest, on võimalik katse midagi taastada.»

On kole kahju, kui tõeliselt suured inimesed ja anded lihtsalt ununevad. Mingid ootamatused tabavad meid kindlasti ning tõlgitud autorid võivad omandada uue tähenduse või kõnekuse. Väärtused ja moraal – alustades inimese tavateadvusest ja lõpetades maailma reaalpoliitikaga – on ju praegu kõige segasemas seisus. Nood vanad austerlased võivad juhtida meie otsingud uutesse kanalitesse, kuhu me pole enam harjunud oma mõtteid suunama. Nad pole aegunud, nende küsimused on siiani vastuseta.

Vaadates seda raamatutulva, mis meid uputab, ei taha ma nõustuda lohutusega, et peaasi, kui noored loevad, ja usun, et tähtsam on see, mida nad loevad. Sebaldi või Kafka ja eriti Brochi mõistmine eeldab muidugi teatud meelelaadi ja elukogemust ning mõni elu ei haaku nendega kuidagi, aga olen kindel, et kui me koos vaimsete väärtustega unustame ka selle sõnalise kultuuri, mida nemad koos hoidsid, siis on asjad hullusti. Liiga palju olulisi tekste vajub unustusse ja mõningaid neist tahaksin ma suutmist mööda päästa – nii lihtne see ongi. Ja lummus kestab.

Teie tõlgitavad autorid on olnud ikka tuntumad ja vähem tuntud klassikud. Kuidas on nii saksa kui austria kirjandusega tänapäeval, kas leidub kindlasti tõlkimist vajavaid autoreid või on suured romaanikirjanikud kui sellised ikkagi tõepoolest minevikunähtus?

Ma olen katsunud ära oodata, kuni aeg on oma otsuse teinud. Ise uusimal raamatutulval silma peal hoida ei jõua isegi Eestis, aga näiteks Daniel Kehlmann ja W. G. Sebald on juba karaadi saanud. Ja küllap ajaülesust märgatakse hiljemgi, see nõuab distantsi.


Mati Sirkel

•    Tõlkinud saksa, inglise, uuskreeka, rootsi ja hollandi keelest üle poolesaja tippteose, teiste hulgas Franz Kafkat, Rainer Maria Rilket, Walter Benjamini, Friedrich Hölderlini, Heinrich von Kleisti jpt.

•    1995–2004 Eesti Kirjanike Liidu esimees.

•    Pälvinud 2002 Austria Vabariigi tõlkepreemia, 2005 Austria riikliku tõlkepreemia ilukirjanduslike tõlgete eest ning 2009 Austria Teaduse ja Kunsti auristi.

•    Möödunud suvel anti Mati Sirklile legendaarse luuletaja ja keeleteadlase Friedrich Gundolfi nimeline auhind saksa kultuuri vahendamise eest välismaal, millega akadeemia kord aastas tunnustab üht eriti teenekat välistõlkijat.

•    avaldanud kaks kommentaarikogumikku:  «Orva-aastad» (2004) ja «Uued orva-aastad» (2009)