Kuigi elamusi mahub meie ellu mitmesuguseid, näib, et kõige hinnalisema ja püsivama väärtusega on need, mida võiks nimetada kunstilisteks või loomingulisteks elamusteks. Kunstist saadud elamused pakuvad parimal juhul tõelist tundekasvatust, võimalust teravdada ja nihestada oma taju, näha maailma teise nurga alt, kogeda uusi emotsioone, kasvatada empaatiat. Tihti saavad kunstilistest elamustest alguse uued teadmised, avanevad uued valdkonnad ja teemad, mida tundma õppida. Elu kõrghetked ongi usutavasti need, kus teadmised ja elamused kohtuvad, kus elamused kirgastavad teadmisi ja vastupidi.
Õigupoolest on see eestikeelne sõna «elamus» huvitav ja haruldane. Enamik Euroopa keeli sellist ei tunne, tavaliselt ajab asja ära see, mida meie nimetame «kogemuseks» või «muljeks». Usutavasti on eesti «elamuse» eeskujuks olnud saksa Erlebnis – «elamus», «läbielatu» – ja eesti kirjakeelde on see tulnud võrdlemisi hiljuti, umbes sadakond aastat tagasi. Nagu Udo Uibo mulle mainis, on tema seda sõna esimest korda kohanud ühes Villem Grünthal-Ridala kirjutises Anna Haavast, mis ilmus 1914. aastal. Nii et pole võimatu, et tänavu saamegi tähistada «elamuse» sajandat sünnipäeva.
Siinne arutlus juhatab sisse uue lühiesseede sarja, milles püüan kord nädalas, igal teisipäeval, sõnadesse panna ühe oma hiljutise kunstilise elamuse. Kusjuures nende elamuste lätted võivad olla väga kirevad ja ootamatud – suurejoonelisest vaatemängust juhuslikult loetud lauseni. Ettevõtmine on laadilt omakasupüüdlik, sest elamus on nähtus, mis kasvab jagades ja mille eluiga saab pikendada sõnades. Elamusest rääkimine võib teinekord ise osutuda elamuslikuks. Ja kuigi tihti ei ole see lihtne – tundub, et elamus on midagi sõnadetagust või -eelset –, saab alati toeks võtta teadmisi ja katsuda elamuse tuumani tungida ringiga, läbi seoste, paralleelide ja võrdluste.
/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
