Lenna tahab välismaale, aga eesti keelega

Lenna on hakanud ka ise lugusid kirjutama ja loodab neile kolmandal plaadil rakendust leida. Foto: Liis Treimann

Lenna Kuurmaa on saanud valmis oma teise soolo­plaadi, mis kannab lihtsat pealkirja «Teine». Kevadel emaks saanud lauljatari uus plaat sisaldab endas võrreldes kolme aasta taguse debüüdiga traditsioonilises mõttes rokilikumat joont. Lugude muusika autoriks «Teisel» on Lenna praeguse bändi kitarrist Mihkel Raud. Juba kohaliku plaadimüügi tippu ronida jõudnud albumi esitluskontsert toimub detsembri alguses.

Millal tuli mõte uus plaat Mihkel Raua kirjutatud muusikaga teha?

Siis, kui Mihkel meie bändiga ühines ehk siis paar aastat tagasi. Esimese loo tegime ka üsna kohe pärast seda. Selleks oli «Mina jään», mille leiab ka uuel plaadil. Siis sai ka üsna selgeks, et Mihkel võiks olla see inimene, kes järgmised lood kirjutab, koos meie bändiga.

Alguses sattusime suhteliselt lootusetusse seisu, sest Mihklil lood ei tulnud. Vahepeal käisime mitmeid laulukirjutajaid läbi ja uurisime, et äkki kirjutaks keegi lugusid. Nokk kinni, saba lahti olukord oli. Mihkel võttis siis ennast kokku, võttis aja, läks paariks kuuks Sitsiiliasse, tegeles ainult lugude kirjutamisega ja tuli tagasi päris suure portsu lugudega.

Pärast Mr. Lawrence’it ta polnudki vist muusikat kirjutanud?

Singer Vingerile on midagi teinud, aga niimoodi tervet plaati tegi viimati Mr. Lawrence’iga viisteist aastat tagasi. Tema jaoks oli see selles mõttes üks suur väljakutse.

Eelmise plaadi muusika kirjutas sulle Vaiko Eplik. See oli ootamatu plaat, arvestades, mida sa varem teinud olid. «Teine» on nüüd mõnevõrra traditsioonilisem rokiplaat.

Minult küsitakse jah, et miks selline suund? Mihkel Raud on kasvanud üles pungi ja rokiga ja ta ütleb, et see on tema jaoks loomulik keskkond. Selles mõttes on tegu üsna n-ö straightforward plaadiga, mingisuguseid kellasid-vilesid sellel ei kohta.

Epliku muusikas on tema signatuur väga selgelt sees, Raua signatuuri me sellisena vähemalt 2013. aastal veel kuulata ei oska. Kummaga sul endal oli kergem suhestuda?

Tegelikult mõlemaga. Kui on ikka selline n-ö minu lugu, mis mulle sobib, siis ma tunnen selle ära. Lähen käima ja särama. Ja selliseid lugusid on mulle kirjutanud nii Vaiko kui Mihkel. Tõenäoliselt on neid variante, mida ma veel proovinud ei ole ja kus ennast võõrana ei tunneks, veel kolmandaid, neljandaid ja viiendaid. Julgen arvata, et võin olla laia ampluaaga artist

Sa ise ei ole lugusid kirjutanud? Sõnade autorina ma sind kahes loos märkan.

Olen. Kui mingil hetkel oli see segane seis, et polnud lugusid ja ei teadnud, kellega neid võiks teha, kas Vaiko, Mihkli või hoopis kellegi kolmandaga, siis sai ka koos elukaaslase Robert Vaiglaga proovitud lugusid teha. Nii et minu jaoks on avanenud selline mugav kodune õhustik, kus ma saan luua.

Üksi ma jääks jänni, selles osas ongi hea, et on, kellega koos just muusikat luua. Mihkel on ka seda tüüpi, et ta teeb loo valmis nagu Vaikogi. Ütleb: siin on lugu! Robertiga me oleme juba päris mitu lugu teinud ja eks kunagi saavad ka need lindistatud. See on tõenäoliselt, ette vaadates, ka järgmine suund, mis saab kolmandale plaadile. See on küll kauge tulevik, kuid samas on päris palju tööd selles osas juba tehtud. Mulle väga meeldib tekste kirjutada, nende mõlema plaadi puhul olen saanud tekstiliselt ennast väljendada.

Kahel laulul on plaadil ka luuletaja Jürgen Rooste tekstid. Kirjutas ta need otse sulle?

Jaa, Jürgeniga ma olen hea sõber, olen temaga paari ühise projekti jooksul kokku puutunud ja sealt tuttavaks saanud. Mulle on ta luule alati meeldinud. Olen tal tegelikult juba mitu aastat tagasi palunud tekste teha ja ta on ka teinud. Küll on aga alati kergem sõnu kirjutada, kui viis on ees. Muidu võib tulla lihtsalt ilus luuletus, mida ei pruugi üldse olla võimalik laulda.

Sõnad peavad passima meloodiasse ja seekord läks õnneks, kuna ma sain talle anda kindlad lood ja küsida, mis tunne sul sellega on ja mismoodi sulg jooksma hakkab. Mul on väga hea meel, et kõik tekstid ei ole ainult Mihkli või minu sulest, vaid et Jürgen on ka teinud.

Mõtlesin eile, kuidas sind siinsesse kultuurikonteksti asetada ja millegipärast leidsin, et sinu välismaine paralleel võiks olla Justin Timberlake. Te alustasite mõlemad sarnaselt – tema boy-bändis, sina girl-bändis, pärast seda on järgnenud miski, mida võib nimetada autorikarjääriks pluss veel kõrvalliin filminäitlejana.

(naerab) Väga tore.

Meeldib sulle Justin Timberlake?

Jaa, ta on lahe. Mulle tundub, et ta on tark, et ta teab, mis ta teeb. Ma ei olegi temaga halba filmi näinud, kui nii mõelda.

Mina nägin just PÖFFil vendade Coenite viimast filmi «Llewellyn Davis» ja ma ei teagi veel, kas tema roll mulle seal meeldib või ei meeldi, kuid tean, et ajakirjas Variety on keegi kriitik soovitanud tal näitlemise lõpetada.

Kriitikutega on üldse üks huvitav asi. Mihkel tõi tegelikult ühe hea näite, aga võib-olla ma ei tohiks seda … ah ei, las ta olla. Kriitikutega on jah keeruline. Tihtipeale ei meeldi neile see, mis publikule meeldib ja vastupidi. Ei saa hukka mõista ju inimest, kes siiski püüab ja teeb ja siiski kellelegi korda läheb. Aga võib-olla tõesti see oli nii halb roll? Ma ei tea, ma ei ole näinud. (Naerab.) Muusikuna on ta super.

Mainisid publikut. Intervjueerisin hiljuti muusikut, kelle arvates piisab täiesti, kui ta meeldib kahekümnele inimesele, kes teda oma iPodis kuulavad. Kuidas sul selle publikuasjaga on?

Enda muusika kohta ütleksin ma nii, et mida rohkematele inimestele see korda läheb, seda toredam ja vahvam. Loomulikult ei tee ma seda muusikat ainult endale. Jah, see on minu, see on minu elukutse, minu kirg ja minu armastus. Tähtis on aga ka, et see oleks jagatud, et on ka inimesed, kes seda armastavad. Ma ei taha seda teha ainult sellepärast, et ma olen laulja ja ma ei oska midagi muud teha ja mulle jubedalt see laul meeldib.

Seda on suurepärane näha, kui sa oled teinud loo, mis meeldib ka teistele. Muidugi ei jäeta kontserti ära, kui saalis on 20 inimest, nad saavad sajaprotsendilise kontserdi, aga tore on, kui saalis on 200 inimest või 2000. Eesti on muidugi väike. Aga olles ka esinenud väljaspool Eestit suurtel lavadel, ütlen, et peab ikka väga tahtma jätta suurt jälge, siis on võimalik pürgida ka väljapoole.

Sa ei taha jätta suurt jälge?

Tahan, ikka tahan. Mu praegune muusika on eestikeelne. Tihtipeale on küsitud, kas sa ei taha välismaale? Jah, tahaks küll, aga tahaks minna eesti keelega – ma olen kogu aeg tahtnud minna eesti keelega. Ma näen, et see on üsna võimatu, üsna raske. Selleks on vaja teha ikka ingliskeelset muusikat. Ma ei oska öelda, kas ma olen seda usku nagu Tanel Padar and The Sun on, kes on terve oma plaadi tõlkinud inglise keelde ja läinud Lätti, Leetu ja kuhu veel. Sellest ei ole aga suurt midagi muutunud. Kõige ideaalsem oleks muidugi nii nagu Björkil või Sigur Rosil läks, kes on saanud islandi keeles oma muusikat rahvusvaheliselt esitada. Björkil on ka inglise keel muidugi.

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui oleks ka pooled lood inglise keeles, aga ma ei taha kaotada seda eestisust. See kaob kohe, kui teed lood ingliskeelseks. Loomulikult ma tahaks jälge jätta, aga kas ma oleks nõus kõik muutma selleks, arvan, et mitte.

Sulle meeldib eesti keel. Kas su kevadel sündinud tütar on su muusikat kuulnud?

Jaa, muidugi. (Naerab.) Ta kuulis seda juba siis, kui oli kõhus. Ta on kuulnud ja saab kohe aru, kui mina laulan kuskil televiisoris või raadios või kuskil, siis ta jääb kohe kuulama.

Lenna Kuurmaa

•    avaldanud sooloplaadid «Lenna» (2010) ja «Teine» (2013)

•    endine tüdrukutebändi Vanilla Ninja liige

•    mänginud filmides «Kuhu põgenevad hinged» (2007) ja «Vuosaari» ( 2012)

•    NO99 lavastuse «Ühtne Eesti suurkogu» noortekogu juht


Plaat

Lenna

«Teine»

Raud Meedia, 2013