Süürias sünnivad koletud teod

Vesa Toijonen (vasakul) ja Ivar Heinmaa pagevad Aleppos kuulide eest. Foto: Niklas Meltio

Tapetuid 120 000, sealhulgas üle 40 000 tsivilisti, kaks miljonit pagulast – sellised on kuivad arvud kaks ja pool aastat kestnud Süüria sõja kohta. Soome rindefotograaf Niklas Meltio on olnud algusest peale selle sõja tunnistajaks.

Meie rindeoperaator Ivar Heinmaa käis koos YLE võttegrupiga Süürias, et jälgida tema šokeerivate piltide sünnilugu. Tulemust, ligemale tunnist teledokumenti «Süüria sõja pale» näitas ETV eile. Kes maha magasid, neil on järgmine võimalus kolmapäeva hilisõhtul.

Kõigepealt juuresolevast pildist, Ivar. Kas see klõps on pärit otse rindejoonelt?

Jah, tehtud Aleppo linnas (Põhja-Süürias – TT) eelmise aasta mais. See mikrofoniga mees, kes minu kõrval jookseb, on Vesa Toijonen, tema on filmi produtsent ja üks režissööre. Tuleme just opositsiooni snaiprite juurest, nende «bäng-bängi» filmimast. Niklas pildistab meid.

Teil mõlemal on seljas korralik küür. Vastaste snaiprite pärast? Et end võimalikult madalaks teha?

Jah, kuulid tulevad pilti vaadates otse paremalt ülevalt servast, teisel pool laia tänavat asuvate majade ülemistelt korrustelt, nii 60-70 meetri kauguselt. Seal tulistatakse kogu aeg. See moment on veel suhteliselt turvaline, seal on mingi sein, mille varju sai end hoida. Ohtlikud on diagonaalid, kui sa katte tagant korraks välja jooksed.

Pildilt paistab, et kuuliveste teil ei ole.

Ei ole jah. See Aleppo võte tuli suhteliselt äkki. Pidime Niklast filmima Türgis ja Põhja-Süürias piiri ääres, seal on üks põgenike laager. Aleppost oli Niklasel olemas juba vägev pildiseeria, mida te ka selles filmis näete.

Siis saime aga kokku ühe mehega, kes ütles, et nad olid just eelmisel päeval sealt ühe Saksa võttegrupi ära toonud ja et nendel on tee selge – kui tahate, võime teid ka sinna organiseerida, 400 eurot päev. Alepposse on sealt 120 kilomeetrit. Ütlesin Vesale, et mina olen nõus.

Vesa mõtles veidi ja ütles okei, teeme ära. Kuuliveste polnud aega enam kusagilt võtta.

Kui suur on seal ikkagi oht pihta saada?

Ega nüüd Aleppos iga päev ka kogu aeg kõigil tänavanurkadel tulistata. On rindejoon, mis püsib juba pikemat aega, seal käib selline vaikne positsioonisõda, snaiprid plõksutavad – kolm kvartalit edasi on juba suhteliselt normaalne elu.

Pea tuleb lihtsalt selge hoida. Pole mõtet kusagile tule alla joosta ja mõtelda kogu aeg, kas käib plõks ära või mitte. Sel ei ole mõtet. Parem juhinduda saatjate käsklustest.

Aga tulistatakse kõike, mis liigub?

Kui sa oled päev läbi niisama passinud, siis tahad ju lõpuks oma paugu ikka ära teha, kama, keda sa lased. Aleppos olid kummagi poole snaiprid juba omavahel tuttavad, üks hüüdis, et Mohammed, kas sina oled täna tööl. Kui teine vastas, pandi hääle suunas pauk, 60-70 meetrit on ju ainult vahet. Nagu Lasnamäel.

Keegi briti arst, kes on töötanud Süüria haiglates vabatahtlikuna, väidab, et sealsed snaiprid mängivad isekeskis sellist sihtimismängu, mille eesmärk on tabada rasedate naiste kõhus olevaid looteid.

See on teada nõks. Sama oli ka Sarajevos – kui sa lased maha naise või lapse, tekitab see vastases palju rohkem viha kui mõne vana kõbi puhul. Selliseid ilgusi saadetakse seal palju korda.

Poisid, kelle amet on tule alt laipu ära tuua – meie filmis lähevad nad ühe vanamehe järele, kes on juba nädal aega 32-kraadises kuumuses vedelenud –, näitasid telefonist ette, mida kõike nad filminud olid. Seal oli näiteks üks 13-aastane poiss, keda vastase snaiper oli tulistanud, aga mitte surnuks, vaid põlvedesse – too kukkus kokku, röökis valust, ja snaiper nottis tänaval maha kõik, kes appi läksid.

Öeldakse, et Süüria on ajakirjanikele praegu kõige ohtlikum riik – ainuüksi välismaise pressi esindajaid on tapetud kuus, vangistatud või teadmata kadunuid on 14. Kas te tajusite seda ohtu vahetult kohapeal ka?

Kõige ohtlikum koht polegi rindejoonel, vaid teekond sinna ja tagasi. Seal, kus rindejoon selge ei olegi. James Foley lugu teate? See on üks Niklase tuttav ameerika ajakirjanik. Ta oli 2012. aasta novembris pärast võtet tagasiteel piiri poole, kui järsku sõitsid talle risti ette kaks džiipi, tõlk lasti kohapeal maha, juhile öeldi, et tõmba lesta, ja James võeti kaasa. Ongi kõik. Ei mingeid nõudmisi, ühtki infokildu – täielik vaikus siiani välja. Jäljetult kadunud.  

Ka meie puhul oli kõige ohtlikum just edasi-tagasi sõit Alepposse. Mitmes külas olid Jabhat al-Nusra islamivõitlejad, need on need pikkade mustade habemetega vennad, fanaatikud. Sõit käis nii, et kui olime ühest külast läbi saanud, helistasid saatjad juba järgmisse ette, et küsida, kas õhk on puhas. Kurdid on nende pärast juba kõik jalga lasknud. Röövitute eest ei küsita enam lunarahagi, lõigatakse lihtsalt pea otsast ära ja kõik.

Nii et hirm istus naha vahel küll?  

Istus. Aleppos võid sa ju pihta saada küll, ükskõik, on see siis loll juhus, olid valel ajal vales kohas või liiga julge, ja tuligi laks ära. Aga see sõltub siiski natuke ka sinust endast. Tee peal ei kehti aga mingid reeglid, sa ei saa sündmusi mõjutada, kui mingid vennad panevad lihtsalt tee kinni ja võtavad rajalt maha kõik, kes juhtuvad mööda minema. Noid Jabhat al-Nusra kontrollposte on seal küll ja küll.

Meie kõige kriitilisem hetk oli siis, kui käisime ühes külas einestamas – seal on sellised kanasöögikohad. Järsku ilmusid välja «habemed», viis tükki, ka sööma. Tervitasime viisakalt, ikka salamaleikum ja aleikumsalam, kummardasime ja sõime vaikides edasi. Õnneks ei juhtunud midagi. Saatja arvas pärast, et söömine on püha, sel ajal ei tohi ka vaenlast segada... Siis oli küll hirm.

Mis kriitilistel hetkedel aitab?

Must huumor. Kui keegi võõras tol hetkel seda kuuleks, peaks ta meid idiootideks. Näiteks kui me seal pildi peal jookseme, hõikas Vesa, et võtame nüüd üksteisel veel käest kinni ka, siis olevat julgem.

Teil on selja taga pikk rindeoperaatori karjäär – oli see teie kõige ohtlikum lähetus?

Tšetšeenia on ikka tuhat korda hullem olnud. Just see esimene sõda. Seal tehti ikka kõik õudused ära, mida inimene on suuteline üldse välja mõtlema. Nüliti ja... Kui üks pool tegi, siis teine pool pidi kohe tõestama, et nemad oskavad veel rohkem.

Aga Süüria on seal kusagil kolmas-neljas. Teine-kolmas on Bosnia või Kongo.

Mis seal Süürias üldse toimub? Kõigi sõda kõigi vastu?

Minu meelest läheb olukord järjest keerulisemaks. Alguses oli lihtne, opositsioon tahtis Bashar al-Assadi kukutada. Oli see Assad, mis ta oli, aga riik oli suhteliselt… ma ei ütle, et liberaalne, aga kui ühes araabia riigis on alkohol, naised käivad ilma rätikuteta, tüdrukud koolis… See selleks, et teisitimõtlejaid viidi vangi ja salapolitsei tegutses.

Siis ühel hetkel tulid islamivennad, kelle eesmärk on hoopis teine kui lihtsalt Assadi kukutamine ja kes tahavad islamiriiki ja šariaadiseadusi. Siis on seal kurdid, kes hakkasid algul kõik rõõmsalt Assadi vastu, aga kui pikad habemed tulid nende küladesse ja hakkasid naisi vägistama, pöörasid kurdid oma relvad Jabhat al-Nusra ning Iraagi ja Levanti islamiriigi vastu.

Päris viimased uudised, mis ma lugesin, ütlesid, et opositsiooniväed sõlmivad Assadi sõduritega liidu, et Jabhat al-Nusra vastu võidelda.

Ei ole enam nii, et opositsioon on hea ja võitleb paha diktaatori vastu. Seal on neid võitlejaid nii palju ja igaüks neist võitleb oma asja eest. Kui ma kevadel Damaskuses olin, ütlesid inimesed, et neil on täiesti kama, kes võidab, peaasi, et sõda lõpeks ära ja rahulik elu tuleks tagasi.

See fotograaf Niklas Meltio, keda te filmite, paistab olevat üks parajalt hullumeelne vend – ka tema pildid on päris šokeerivad.

Ta on seal sõja algusest peale käinud, tavaliselt kolm nädalat korraga. Kui meid Vesaga võetakse väljastpoolt tulnuna, meil hoitakse silma peal, kontrollitakse, mida räägitakse, siis Niklase puhul… Kui oled ikka kolm nädalat nendega koos olnud, unustatakse sind ühel hetkel ära, keegi ei hakka enam sinu ees näitlema. Niklasel on seal ka pilte, kus mehed nutavad, meil oleks selliseid jube raske saada.

Mina ei usu, et sellistes kohtades käiakse ainult missiooni või raha pärast. Mis teda veel sinna kisub?

Põnevus, mis muu.  

Ja milleks teile seda kõike vaja on? Te olete väga hea operaator, võiksite rahulikumalt ära elada?

(Mõtleb.) Sama asja pärast ilmselt, mis Niklaselgi. Piltlikult öeldes: kui sa teed lugusid siin, oled nagu Eesti meistrivõistlustel, Süüriasse lähed aga olümpiamängudele. Näiteks kui üle Jaapani rullus tsunami ja sealt hakkas järgmisel päeval pilti tulema, kibelesin kogu päeva, et huvitav, miks keegi juba helistanud ei ole. Kontrollisin, ega mu telefon kogemata hääletu peale ole. Ja siis järgmisel õhtul see kõne lõpuks tuligi. Milline kergendus!

Raha ei ole siin peamine, eestlased mõtlevad, et makstakse nii kõvasti, et... tasub minna. Samas ma lähen, mul pole kindlustust, mitte kui midagi. Keegi ei maksa seda kinni, kui kaamera või mu endaga midagi juhtub...

Naine, lapsed?

Mis nemad teha saavad? Ma ei teatanud ju üleöö, et nüüd ostan kaamera ja hakkan sõjas käima. Naine ikka teadis, kellega ta abiellub.

Te pole kunagi kartnud kusagile minna?

Siis ei ole mõtet minnagi, kui sa seda juba ette kartma hakkad, siis ole parem kodus ja tee loodusfilme. Ma olen mõelnud, et lõpetan selle töö ära siis, kui ma ühel hetkel enesele tunnistan, et jah, vaat sinna ma ei julge sõita. Seni olen kõik tööd vastu võtnud.

Kas te Süüria rahukonverentsi tulemuslikkusesse usute?

Ei usu eriti. Võimalik, et võetakse mingi avaldus vastu, aga seni, kuni Venemaa ja Hiina on Assadi poolt… Ma arvan, et lõpuks Assad isegi võidab, vahepeal ma ei mõelnud nii, aga kohal olles… Ka Põhja-Süüria hakkab ühel hetkel mõtlema, kas me ikka tahame neid islamivendi siia. Ja kumb siis parem on? Pull on veel see, et jänkid toetavad opositsiooni ja toetavad ka Al-Nusrat, mis on üks Al-Qaeda harusid – tulebki välja, et jänkid sõdivad Assadi vastu koos Al-Qaedaga!?

Nii et valitsusväed võivad Süürias ikkagi võita?

Jah, ja seda nägin ma ka inimestega suheldes. Kui kindralid ei sõlmi just Assadi vastu salalepet.

Milline on järgmine sihtkoht?

Homme (intervjuu on tehtud pühapäeval – TT) olen juba Hollandis ja sealt edasi sõidame Horvaatiasse. Bosnia sõjakuritegudest möödub 20 aastat ja õhus on jälle pinget. Serbias ja Bosnias oleme juba ära käinud. Horvaatiast tulen päevaks koju ja siis olen kuu aega Sotši olümpiamängudel, taas kolmeks päevaks koju ja kohe paraolümpia otsa.

Ivar Heinmaa

•    48-aastane vabakutseline filmioperaator, kes on viimased paarkümmend aastat teinud peamiselt kaastööd Soome rahvusringhäälingule YLE.

•    Ta on filminud enam kui 50 riigis, ligemale sada korda sõdades või kriisikolletes. Enim on tema kaamera jäädvustanud Jugoslaavia lagunemisel puhkenud sõdu ja Tšetšeenia sõda.

•    Aastas viibib kodust eemal paarsada päeva. Mullune võttekalender: Portugal, Küpros, Süüria (korduvalt), Tšiili, Jaapan, Türgi Kurdistan, Pakistan, Argentina, Uruguai, Venemaa (kergejõustiku MM), Iraagi Kurdistan, Afganistan, Maldiivid, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Läti, Albaania.

•    Dokumentaalfilmide «Afganistani armid» ja «Tšernobõli samuraid» režissöör.