L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marek Tamm: vana muusika uus elu

Marek Tamm
Marek Tamm: vana muusika uus elu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marek Tamm
Marek Tamm Foto: Erakogu

Kunst on üks neid valdkondi, kus uus sünnib tihti vanast, kus matkimine on vältimatu ja laenamine soositud. Kultuuriajaloolane Egon Friedell resümeeris selle 1927. aastal vaimukalt: «Kogu inimkonna vaimulugu on varguste ajalugu. Aleksander varastab Philipposelt, Augustinus varastab Pauluselt, ­Giotto varastab Cimabuelt, Schiller varastab Shakespeare’ilt, Schopenhauer varastab Kantilt. Ja kui kord saabub seisak, siis on põhjus alati selles, et varastatakse liiga vähe.»

Tundub, et üks vanamuusika suuri väljakutseid tänapäeval seisneb selles, kuidas puhuda sajandite eest loodud muusikasse uus hing. Kui veel mõni kümnend tagasi seati esiplaanile ajalooline ehedus, siis uuemal ajal paistab selgelt prevaleerivat soov kõnetada nüüdisaega, luua sildu olnu ja oleva vahele.

Selles sillaehitamises on väga suure töö teinud Manfred Eichner ja tema plaadifirma ECM. Mäletan siiani eredalt elamust, mille pakkus 20 aastat tagasi Eichneri algatusel sündinud plaat «Officium» (1994), kus The Hilliard Ensemble esitas koos saksofonist Jan Garbarekiga varapolüfoonilisi kirikulaule. Oli rabav, kui sujuvalt põimusid lauljate hääled improviseeritud saksofonihelidega, kui vähesest piisas, et anda nendele keskaegsetele lugudele sootuks uus mõõde. Nagu teada, sai tollane edukas koostöö hiljem kaks järge, ilmus duubelplaat «Mnemosyne» (1999) ja «Officium Novum» (2010).

Seda näidete rida võiks muidugi pikalt jätkata, olgu või selleks Eichneri ja John Potteri koostöös sündinud The Downland Project, kus džässmuusikute abiga püütakse uut elu anda renessansiheliloojatele. Kuid näiteid pole tingimata vaja otsida kaugelt, sest Andres Mustonen on viljelenud sedalaadi vabameelset lähenemist vanamuusikale juba aastaid. Selle viimasteks viljadeks on näiteks koostöös Jaak Sooääre jt džässmuusikutega ilmunud kaks plaati, «Aria» (2011) ja «A tempo» (2012), kus Bachi, Händeli ja Purcelli arranžeeringutelt liigutakse sujuvalt india ja itaalia rahvamuusikale. Ja samasse ritta kuulub ka Vox Clamantise koostöö Weekend Guitar Trioga, mis on andnud ühe tulemusena plaadi «Stella Matutina» (2008).

Kuid kõik see pikk sissejuhatus oli vaid selleks, et jõuda välja ühe oma hiljutise elamuseni, mullu ECMis ilmunud plaadini «Il Pergolese», kus neli muusikut eesotsas itaalia džässlaulja Maria Pia de Vito ja prantsuse pianisti François Couturier’ga improviseerivad barokiajastu silmapaistva helilooja Giovanni Battista Pergolesi loomingu ainetel.

Haarava loovuse ja leidlikkusega käivad «Il Pergolese» muusikud ringi Pergolesi töödega, nii tema ooperiaariate kui ka vaimuliku muusikaga. Kui kohati on alles jäetud vaid mõned originaali põhistruktuurid, siis teisal on püsitud võrdlemisi truult lähte-eeskujus kinni. Pia de Vito, kes on tuntud oma väga kirevate muusikaprojektide poolest, kannab katkeid ühest Pergolesi tuntuimast teosest «Stabat Mater» ette omaenda napolikeelses tõlkes, esitades seda otsekui džässversiooni mõnest napoli rahvalaulust.

«Il Pergolese» muusikaline kude on uskumatult tihe, selle erinevad kõlalised kihistused avanevad iga uue kuulamisega, pidevalt võib aimata liikumist Pergolesile lähemale ja siis jälle kaugemale, ilma et side eeskujuga kordagi katkeks. Mulle on Pergolesi alati meeldinud, eriti tema kirikumuusika, kuid alles see plaat andis aimu, kui palju on tegelikult selle noorelt surnud muusiku loomingus peidus.

Märksõnad
Tagasi üles