Teater on kaduv kunst. Mitte ainult selles mõttes, et etendus sünnib ja sureb igal õhtul, manifesteerides nõnda oma kordumatust. Kaduvad on enamasti ka ta jäljed. Või täpsemalt öeldes: nad tarduvad oma aja vastuvõtus ja mälestuses. Teatri ajalugu pole uuesti loetav ja ümber kirjutatav, nagu seda on kirjanduse või kunsti ajalugu.
Teose (lahkunud näitleja või lavastaja looming) inkarnatsioon uute tõlgenduste kaudu on sama võimatu nagu mingi eluhetke ehe taasloomine. Tehnoloogia (film, video) on võimaldanud osa sellest küll talletada, aga see on koopia ja konserv.
Kultuurimälu kohustab
Võimatu on üle hinnata teatrikriitikute ja teatriloolaste osa ja vastutust jälgede kogumisel ning ajalukku kirjutamisel. Nende päralt on viimane sõna. Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteadusliku haridusega (teatriteadlase Luule Epneri koolkond – nii võiks juba öelda) Rait Avestik on seda tajunud, asudes jäädvustama, õieti küll kultuurimällu tagasi tooma 1960.– 1970. aastate eesti näitlejaskonna suveräänse korüfee Einari Koppeli elu ja loomingut.
Avestiku kui teatriloolase (aga ta on ka tegev teatrikriitiku ja fotokunstnikuna!) pagasis on juba monograafilised käsitlused eesti kooli- ja lasteteatritest, VAT-teatrist ja portreeraamatud Sulev Luigest ja Urmas Kibuspuust. Nüüd siis Einar Koppel (1925–1978).
Saatesõnas tunnistab Avestik oma ebakindlust, mis ilmneb ka suhte määratlemisel teosesse. Tekstis esitleb ta end autorina, kataloogis on ta «koostaja», raamatu kaanel «kirjutaja». Osalt on see Koppeli õpingukaaslase Maimu Valteri juba alustatud, kuid tema surma tõttu vaid materjali kogumisega piirdunud töö jätkamine. Teisalt tundus Avestikule algul «üle põlvkonna tagasi surnud «tundmatule» erinevaid ressursse kulutada /---/ mõnes mõttes tõesti ebarentaabel».
Ent kultuurimälu kohustab. Raamatu lugejat hämmastab allikate mastaap, mille põhjal Avestik Koppeli isiksuse ja näitlejafenomeni taaselustab: teatriloolised kirjutised, retsensioonid, isiklik kirjavahetus, kaasnäitlejate mälestused, teatrite dokumentatsioon (käskkirjad, kunstinõukogude protokollid jms), trükis avaldatud või litereeritud raadiointervjuud Koppeli endaga. Seetõttu võinuks raamatu pealkiri olla ka «Einari Koppel ja tema aeg».
Meie ees rullub panoraamselt lahti nõukogude aja absurd (seda muidugi tagasivaatajate pilgu läbi; Koppelile endale ja teistele loojatele oli see aga traagiline elutegelikkus) – Koppeli teatritee algus – ning selle liberaliseerumine 1960. aastatel, teatriuuendus, Koppeli näitlejaelu Viljandi Ugalas, Tartu Vanemuises ja lõpuks Tallinnas Draamateatris.
Palju lehekülgi on kulutatud Koppeli suurrollide kujunemise ning vastuvõtu kirjeldustele. Avestik püüdleb siin autentsele rekonstruktsioonile. Ja tõepoolest, lugeja tajub end ühtäkki osalevat ühe või teise näidendi proovides (näitleja ja lavastaja nahas), näidendi läbivaatusel kunstinõukogus ning selle vastuvõtul publiku hulgas.
Filmiterminoloogiat kasutades esitab Avestik panoraamse plaani kõrval Koppelit ka suures plaanis, jutustades tema naiste, lähedaste inimeste ja Koppeli kaasaegsete mälestuste kaudu näitleja lapsepõlvest, dramaatilisest elukäigust, tööharjumustest, isikuomadustest.
Koppeli n-ö psühholoogilises portrees jääb kõlama, et artistlikkus – järelehüüdes Koppelile ütleb Mikk Mikiver: «Sa olid Artist selle sõna keerulises tähenduses» – oli otsekui sirm tema sisemisele valule, ebakindlusele, aimusele oma lühikeseks jäävast, üksnes esimese juubelini ulatunud elust.
Märkasin lugedes ka seda, et mingeid erilisi legende Koppeli ümber ei keerdunud. Ma ei pea nendeks tema naistemehe ja napsitaja («Koppel on selline, kellel gramm pidi sees olema») kuulsust. See paistab kuuluvat teatri- ja filmiilma juurde. Raamatus on muidugi lõbusaid kohti (Koppeli kirjades Elvile ja mälestustes), kuidas näitlejate purjusoleku tõttu jäid etendused ära (mitte küll Koppeli puhul, kes, tõsi küll, ka ise «lõhnade» pärast teatridirektori käskkirja saanud).
Vaimustav kuninga ja tolana
Isikuloolise romaani varjundi annavad raamatule eraldi peatükid Koppeli naistest. Raamkompositsiooni tagavad kaks Sirje Endre kirjutist aastatest 1972 ja 1975, mõlemad kinnitamas üht: näitleja suuruses on midagi salapärast ja maagilist kütkestavust. Teda tullakse vaatama ka soode ja rabade tagant.
Olgugi lõpuks raamatu lehekülgedelt kokku korjatud see, mis on andnud põhjuse näha Einari Koppelis eesti teatri- ja kultuuriloo suurmeest.
Särav ja sädelev inimene. Palju headust ja mõistmist. Intelligentne näitleja. Eraelus tagasihoidlik, koduarmastaja, suuri seltskondi vältiv. Võimas näitleja. Erakordselt ja mitmekülgselt andekas (musitseeris, joonistas ja maalis), «väga professionaalne inimene, väga musikaalne, väga sünteetiline» (Eino Baskin), tegi estraadi, juhatas näiteringe, hiilgav lavapartner, ülimalt töökas, täpne ja põhjalik, («saksa täpsus ja vene emotsionaalsus»), fenomenaalne mälu, uskumatu koormusega näitleja (teatris, raadios ja filmis), «võime ja julgus mängida ühtmoodi tõsiseltvõetavalt ja vaimustavalt nii kuningat kui ka tola» (Rait Avestik).
Seesuguste täiendite nimekirja võib pikendada veel mitmele leheküljele.
Avestiku raamat pole monument mitte ainult Einari Koppelile, kelle 90. sünniaastapäeva me tuleva aasta 21. detsembril tähistame, vaid ühtlasi ka Näitlejale.
Raamat
Rait Avestik
«Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel»
Fotosulg 2013
399 lk