Kes on eesti kunsti amfiibhobune?

Igas mõttes allegoorilised Raoul Kurvitza hobused pildil «Vahejuhtum kontoriruumides». Foto: Stanislav Stepashko

Kui mõni objekt rikastada eesliitega «amfiib-», tekib kohe assotsiatsioon amfiibautoga, mis sõidab veepinnal. Raoul Kurvitzale võib amfiibseks osutuda ka hobune.

Hobujõud on samuti midagi suurt – see võib määrata sinu positsiooni ning staatuse ühiskonna kehtivas maskuliinses korras.

Kurvitz on oma hobus(t)ele loonud kahepaikse formaadi, kus olend suudab hakkama saada nii vees kui maismaal, viibides samas ikkagi kahe jalaga reaalselt maa peal. Nõnda võib sellest neljajalgsest olendist saada nii loomeandlik pegasus, emotsionaalne inspiratsiooniallikas luuletajatele-kunstnikele kui ka pragmaatiline töövahend (karjääri)spordis ambitsioonikate eesmärkideni jõudmisel.

Raoul Kurvitzale ja kindlasti paljudele teistele loojatele on see mütoloogiliste võimalustega olend olnud alati salapärane müstifikatsiooniallikas, millest võib edasi arendada. Hobustes peitub samaaegselt nii romantikat, robustsust, graatsiat kui kurbust. Meenutagem kasvõi Sulev Keeduse filmi «Georgica», kus üks pearoll oli sümboolselt «ohverdatud» valgele hobusele.

Kurvitza hobune pole dekoratiivselt idealiseeritud iluasi, vaid pealkirjadega «Kui vanaisa oli purjus», «Silotornihobune», «Vahejuhtum kontoriruumides», «Napoleoni võit hobuste üle» jne on asjale lisatud postmodernistlikku tõlgendusmängu. Erilist märgilist tähendust kannab endas maal pealkirjaga «Hobune nimega Myra», vihjates 1993. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud skandaalsele Rühm T näitusele «Müra».

Koos kursusevenna Urmas Muruga moodustas Kurvitz 1986. aastal grupeeringu Rühm T. Peagi liitus nendega arhitekt Peeter Pere. Rühm T nimetas oma maaliloomingut külmaks ekspressionismiks, milles puudus kirg – see oli distantseeritud, kuid ometi sekkuv. Toonane kriitika sidus Rühm T tegevust peamiselt postmodernismi ning transavangardi ja «ekspressionistliku dekadentsi» mõistega. Dekadents ja somnambuulsus on Kurvitza loomingus olenemata riigikorra muutustest säilinud tänaseni. Kui keegi Kurvitza tööde tagamaadesse süüvides veelgi targemaks püüab saada, siis lugegu kindlasti prantsuse kirjaniku Pierre Boulle’i 1968. aastal ilmunud romaani «Ahvide planeet». Siis saate aru, mis Kurvitza loomingus varjatud kujul peidus võib olla.

Sirje Helme on raamatus «Lühike eesti kunstiajalugu» peatükis «Postmodernism ja müüdid. Aastad 1980–1990», kirjeldanud värvikalt situatsiooni, kuidas tolleaegses noortepõlvkonnas domineeris teispoolsuse võimaluste, legendide ja alateadvuse kasutamine.

Praeguses kontekstis ei saagi mõnes mõttes aru, kas Kurvitz on jäänud kindlaks oma senistele anarhistlikele, kontrakultuurilistele tõekspidamistele või on sellest saanud lihtsalt filosoofiliselt nostalgiline tagasivaade.

Ideoloogilises mõttes on tema tuntud ja tunnustatud eakaaslastest autorid nagu Jaak Arro, Raul Rajangu, Siim-Tanel Annus, Eve Kask, Anu Juurak, Andres Tali jt jäänud mõnes mõttes iseteadlikeks «ükssarvikuteks», kes käivad sõltumatult omapäi.

Rooma loodusteadlane Plinius Vanem, kes koostas oma aja teadmisi hõlmava entsüklopeedilise «Loodusloo», kirjeldas ükssarvikut väga raevuka olendina, kes sarnaneb keha poolest hobusega, kel on hirve pea, elevandi jalad, metskuldi saba, sügav möirgav hääl ja keset laupa üksainus must sarv.

Selge on igatahes see, et sellest sarvest hoiab enesekeskse järjekindlusega kangekaelselt kinni ka Kurvitz.

Nõnda võib Kurvitza projekti igas mõttes pidada väga allegooriliseks.


Raoul Kurvitz

«Amfiibhobused»

TAM galeriis 16. detsembrist