Äsjase Sirbi-skandaali üks huvitavamaid sündmusi oli fotoseeria avalikult vaikivaist kultuuritegelasist. Ühed nägid kultuuriautoriteetide kinniteibitud suudes agressiivset enesevigastamist, teised tüdimust tulutust diskussioonist, kolmandad võimu vägivalla all kannatava vaimu ausat appikarjet.
Tõnis Mäe või Kristiina Ehini ja Kristen Michali või Edgar Savisaare vaikimisel on üks oluline vahe. Kui demokraatias on poliitiku vaikimine või probleemide artikuleerimata jätmine valetamise ja võimu kuritarvitamise, korruptsiooni ilming, siis kultuuris on vaikimine ja väljenduse looritatus igapäevane enesekehtestamise ja -väljenduse viis1. See olemuslik erinevus demokraatliku ja kultuurilise suhtlusmudeli vahel tekitas suuteipimise aktsiooni puhul küsimuse, kuivõrd kunstilised praktikad sobivad demokraatlikku debatti.
Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma «Väikeses printsis» olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra.
See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses.
Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.
Teibiaktsiooni, mis olemuselt oli samuti probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel, võib seega vaadelda ka poliitilise ökonoomsuse vaatenurgast. Sisulise diskussiooni asemel pidasid need mõnikümmend kultuuritegelast poliitiliselt mõjusamaks oma hoiaku estetiseerimist ja sellisena oli tegemist ühelt poolt sügavalt kultuurse, teisalt pragmaatilise, ökonoomse valikuga.
Säärane kastide joonistamine osutub ühiskondlikuks probleemiks siis, kui see jääbki kultuuriinimese keskseks ühiskondliku osaluse vormiks, kui probleemide artikuleerimatuse tõttu jäävad välja arenemata nii lenduri joonistamisoskus kui väikese printsi reaalsustaju, kui peamine võhm läheb hoiakute kaunistamisele nende põhjendamise asemel. Kunstiliste praktikate rakendamine ühiskondlikus debatis võib olla ökonoomne, ent pikemas perspektiivis on sel demokraatiat vigastav toime, sest väsida arutelust on demokraatlikus ühiskonnas sama, mis väsida headusest.
1 Vt nt Susan Sontag «Vaikuse esteetika»