Säärejooks on ilus, ent natuke aeglane

Juuli Lill ladinaameerika tantsijatari Tangolitana, austajatest ümber piiratud. Foto: Harri Rospu

Klassikalisele operetile kuulub Eesti teatriloos väärikas koht, kuid viimasel ajal valmib kõigi meie teatrite peale kokku keskeltläbi vähem kui üks selle žanri uuslavastus aasta kohta. Käimasoleval keskklassi maitsest valitsetud ajastul, mil väline stiil on madaldunud säästubrändide kontrollitud kiirmoeks ning inimeste personaalsel glamuuril puudub enamasti elegants, seksapiilil eneseväärikus, vaimukustes vaimsus, naudingutes joovastus ja seiklustes kergemeelsus, vajame operetti ilmselt rohkem kui kunagi varem. Eeskujuks või nii.

Samas on operett üks väheseid asju maailmas, mis on pisut paradoksaalsel kombel hea üksnes siis, kui ta on väga hea. Mingit kõneväärset sisu selle žanri teostel teadupärast ei ole, nende ainus väärtus seisneb stiili väljapeetuses.Tavalise farsi või komöödiaga võrreldes peaks operetilavastus olema justkui üks James Bondi film kõigi ülejäänud märulite suhtes.

Kuidas vastab neile kriteeriumitele Estonia teatri uus «Savoy ball»? Sama teose eelmine Estonia lavastus (1982) jäi lavale terveks kümnendiks, sünnitas oma tuules täispika mängufilmi (1985) ning kujundas sellest maailmas vähemängitud muusikadraamast Eestis terve põlvkonna silmis opereti sünonüümi.

Muusikaline komöödia

«Savoy ball» on Mart Sanderil teine operetilavastus rahvus­ooperis, järg kolm hooaega tagasi esietendunud «Silvale». Ta on ühtlasi enda kanda võtnud muusika arranžeerija, libreto taasdramatiseerija ning kunstniku rolli. Arvestades Sanderi tausta laulja ning svingorkestri juhina on mõneti üllatav, et lavastuse lõpptulemuses domineerib nende rollide hulgas just dramaturgi oma.

Esietendusele eelnenud teleintervjuus sõnastas Sander ambitsiooni pakkuda «Savoy balli» uuslavastusega publikule eelkõige «tõsiseltvõetavat komöödiat» (ETV «Ringvaade» 08.01.2014). Ma ei tea, milline on selles kontekstis tõsiseltvõetavuse kriteerium, kuid saalis istudes ennastunustavalt naljakas ei olnud. «Savoy ball»  sai esietendusel publiku suu muigele küll, ent saaliraputavat naeru esines kõigest mõnel korral.

Teksti põimitud kalambuurid käsitlesid peamiselt meeste ja naiste suhteid, päevapoliitilisest satiirist oli Sander stiilselt hoidunud. Peaaegu läbi kolme vaatuse oli tal õnnestunud läbi ajada ka ilma jämekoomikata, kuni lõpustseenis mängu toodud poksija tegelaskuju mõjus lavastuse üldplaanis justkui spordikott frakki kandva inimese õlal.

Opereti puhul on ülioluline, et kõik lavastuse osad stilistilises mõttes ühte jalga käiksid. Sander on «Savoy balli» säärejooksu päris ilusti tööle saanud, kuid õige efekti andmiseks natuke liiga aeglaselt. Vähemalt esietendusel läks see operett üle lava psühholoogilise draamalavastuse tempoga, mis komöödiale ei sobi, kuna nullib juba ette ära igasuguse võimaliku situatsioonikoomika.

Kompromissitu komöödia ideaalile vastas minu nägemuses täielikult kõigest üks stseen: kui teose kaks peamist koomilist tegelaskuju – Mustafa ja advokaat – ballipildis omavahel kohtusid.

Muusikadraama rütmile ei töötanud vastu mitte niivõrd draamastseenide aeglane tempo, vaid liigne pikkus. Seeläbi on «Savoy balli» uuslavastuse näol saanud klassikalisest operetist muusikaline komöödia. Mis on žanrina publikule justkui takistusjooks sportlasele, sest muusika ja draama hakkavad sellises disproportsioonis alati üksteist segama, nende vahelt kaob orgaaniline side.

Imposantne ja ajastutruu

Eriti hull oli asi viimases vaatuses, mis muusikanumbrite vähesuse, napi koreograafia, veniva süžee, paljusõnaliste dialoogide ning piinlike lisanduste (poksija) tõttu suutis hajutada suurema osa esimese kahe vaatusega saavutatud efektist.

Kui režiis peab operetilavastus kihisema nagu šampus, siis visuaalselt peab see olema puhvi aetud ja kaunistatud nagu vahukooretort. Kunstnikuna on Sander teinud head tööd: interjöörid ja kostüümid mõjuvad imposantselt ning ajastutruult. Iseküsimus, kuivõrd glamuurne tundub klassikalise opereti keskkonnana publikule 1939. aasta, mille stilistilisse konteksti Sander teose tegevuse on nihutanud.

Koreograafia (Ingmar Jõela) on maitsekas, kuid eriti eeslavale ei tiku. Muusikat ja tantsu võiks lavastuses selgelt rohkem olla, nagu ka ballistseenis massi (terviku seisukohast karjub see ühtlasi veel ühe koorinumbri järele).

Orkester pakkus Lauri Sirbi juhatusel ilusa partii. Kuna solistide hääl jõudis saali läbi helivõimenduse, said ka bigbändiliku kõlaga puhkpillid oma registrid ilusti välja tuua. Peaosatäitjad moodustasid esietendusel noorusliku ning füüsiliste ja vokaalsete parameetrite poolest sobiva ansambli.

Janne Ševtšenko tegi näitlemist silmas pidades oma senise parima rolli (ma ei saa ainult aru, miks nii ilusale naisele alati nii stiililt kui värvilt tema näo ja jumega sobimatu parukas pähe pannakse), norida võiks pisut laulu diktsiooni kallal.

Eriti ilmnes see duettides René Soomiga, kes sai sarnaselt Maris Lilosoniga särada peamiselt vokaalnumbrites, kuna nende tegelaskujudele polnud lavastaja meeldejäävat rollijoonist leidnud. Juuli Lille kehastatud Tangolita kehtestas end isikupärase diktsiooni ja kehakeelega hoopis paremini, meeldejääva väikerolli tegi Tõnu Kilgas.

Etenduse veduriks oli ootuspäraselt Mustafa tegelaskuju Märt Avandi õnnestunud esituses. Tema roll sündis eelkõige läbi kõneaktsendi (mis küll lauldes ära kippus kaduma), füüsilises pooles annaks veel juurde panna.

Õhtu suurim üllatus oli minu jaoks Estonia kauaaegne koorilaulja Jaak Jõekallas seiklusi otsiva noore advokaadina. Vokaalnumbreid Jõekaldal ei olnud, ent draamakoolituseta inimese kohta püsis ta väga hästi rollis.

Estonia uus «Savoy ball» on kui James Bondi film, milles stsenarist ja režissöör on tegelased pikkadeks stseenideks tuppa diivanile naelutanud, lühendades ja vähendades ühtlasi vaatemängulisust (resp muusikanumbreid tantsuga). Ning seda kõike üksnes selle nimel, et lugu, millelt keegi publikus niikuinii erilist sisulist selgust ja psühholoogilist sügavust ei oota, seda siiski eviks.


«Savoy ball»

Lavastaja ja kunstnik Mart Sander

Dirigendid: Risto Joost, Kaspar Mänd, Lauri Sirp

Osades: Janne Ševtšenko, Pirjo Püvi, René Soom, Mart Laur, Aare Saal, Hanna-Liina Võsa, Maris Liloson, Märt Avandi, Urmas Põldma, Juuli Lill, Merle Palmiste , Tõnu Kilgas, Väino Puura, Helgi Sallo jt