Enne prooviperioodi ütles Tiit Ojasoo, et teda huvitab, kuidas heas toitumuses saksa näitlejad Andrei Ivanovi tekstiga toime tulevad. Vahetult pärast esietendust näib Ojasoo väsinud, kuid rahulolev.
Tiit Ojasoo jätkab koostööd Thalia teatriga
19. detsember 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ojasoo tunnistab, et proovide alguses arvasid näitlejad, et Ivanovi kirjutatu on fantaasia. «Normaalsel Euroopa inimesel ongi raske ette kujutada, kuidas on elada kolm kuud lavatrümmis omaenese okse ja sita sees. Ja siis saabud Euroopasse, siis pole sind kellelgi vaja.»
Lavastaja sõnul on põgenike teema viimased kuud olnud Hamburgis kuum. Sest linna sattus Lampedusalt 80 inimest, keda võimud soovivad välja saata, kuid kelle kaitseks rahvas korraldab meeleavaldusi. «Mul on väga hea meel, et see lavastus siin läbi Ivanovi kogemuse on andnud ka põgenikele hääle. Sest ametlikult räägivad nad, et kõik on tore ja püüame, tahame jne; kogu see äng ja vaev, mida Ivanov kirjeldab, on peidetud. Sest minu jaoks polnudki küsimus, kas näitlejad saavad aru või usuvad, vaid kui kaugele nad on laval nõus minema.»
Hanumani mängiv näitleja Sebastian Rudolph värvib etenduse alguses näo tumedaks, Ojasoo nimetab seda rituaalseks rolli minekuks. Kui Ojasoo-Semper soovisid, et valge näitleja muudetaks grimmiga neegriks, siis võrdus nende mõte peaaegu et mõrva tellimisega. «Siinses kultuurikontekstis on see absoluutselt keelatud!»
Esietendust hinnates tunnistab Ojasoo, et see oli natuke aeglane. «Aga aplausi järgi otsustades oli reaktsioon väga-väga soe.»
Küsimusele, mis tundega ta vaatas saalist lahkuvaid inimesi, vastab mees, et see polnud tema jaoks midagi erilist. «Selles mõttes, et kui ei meeldi, siis mine ära. Teatrijuhina ma ütleks, et piletiraha on käes, et mingu! See oli nüüd äärmiselt küüniline ütlemine, aga ausalt öeldes oleksin pettunud olnud, kui keegi poleks ära läinud.»
Ojasoo sõnul ei taha ta šokeerida või epateerida, lihtsalt Ivanovi keel pole poliitiliselt korrektne. Aga Ivanovi kirjutatud raamatut peab ta kõige juures ka naljakaks. «Kui raamatut üks kord lugeda, nii nagu tavaliselt loetakse, siis ei pruugi seda tunda, kuid kui lugeda mitu korda, siis saad aru. Millised dialoogid! Näiteks lõpp, inimesed on viidud sellise piiri peale, kus nad murduvad tüki juustu pärast, see on tšehhovlikult naljakas. Ka tema kirjutas komöödiad, kuid väga harva, siis kui saavutatakse Tšehhovi õige kraad, on need naljakad. Ivanovil on ka nii, kui saad selle hetke kätte, siis on see kohtuvalt traagiline ja naljakas.»
Ojasoole ei jää «Hanumani» lavastus Thalias viimaseks, 2015. aastal on oodata uut, sel korral suurel laval. Mida täpselt, seda on vara öelda.
«Tahan tagasi koju, oma teatrisse.» Uuel aastal liitub NO99ga mitu noort näitlejat, lisaks kaasatakse külalisnäitlejaid-lavastajaid. Esimest tööd uuenenud trupiga näeb juba kevadel, Ojasoo ise toob lavale sel kevadel esietenduma pidanud «Odüsseia». «Mõte on arenenud, nii et see tuleb.»