/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2013/12/03/2664620t1hcb44.jpg)
Täpselt nädal aega tagasi Soome rahvusteatris esietendunud lavastus «Kui tuvid kadusid» pole Sofi Oksaneni (pildil) samanimelise romaani dramatiseering. Soome rahvusteatri tellimusel kirjutas Oksanen oma raamatu ainestikku ja tegelasi kasutades iseseisva näidendi.
Küsimusele, miks just teater ja näidend, on Oksanenil raske vastata. Kuigi talle meeldib ka filme vaadata, pole ta tundnud soovi kirjutada filmistsenaariume.
«Teater on ühelt poolt kollektiivne kunst,» lausus Oksanen esietenduse-eelsel pressikonverentsil. «Värskendav on kirjutada kellelegi teisele. Näidendit kirjutades pole ma lõpptulemuse eest vastutav erinevalt romaanist, romaani kirjutamine on sooloprojekt, näidend on aga platvorm, kust teised võivad lendu tõusta.»
Rahvusvahelise pressigrupiga kohtudes võrdles Oksanen Nõukogude Liitu teatriga – paraadid, meedia, käsitlused ajaloost, avalikkusele suunatud tegevus ja info oli Moskvast kontrollitud ja võlts; propaganda eemärk ongi luua teatav maailm.
Snowdeni afääri kohta esitatud küsimusele vastates ütles Oksanen, et teda üllatab ikka, kui inimesed imestavad selle üle, et suurriigid kasutavad tänapäevaseid kontrollimehhanisme. «Info kogumine on tänapäeval odavam kui kunagi varem. Enam ei pea kasutama nii palju inimeste tööjõudu, nüüd teevad selle töö ära masinad. Loomulikult kasutatakse seda võimalust ära!»
Alles eelmisel teisipäeval oli Oksanen maininud e-kirjas üht arvutimängu, küsides, millega täpselt on tegu, ja kui ta läks Facebooki, siis Facebook juba teadis, et ta on selle mängu vastu huvi tundud. «Ma polnud guugeldanud, lihtsalt kirjas mainisin,» tunnistab Oksanen.
Ta arvas, et mitte ainult meie e-kirjade või Google’ist leitud info põhjal ei saa inimeste kohta teha psühholoogilisi portreid, vaid ka näiteks arvutisse sõnade toksimise kiiruse järgi – kuidas sa kirjutad vihasena, kuidas õnnelikuna. «Me anname endast informatsiooni, teadmata, et me seda teeme.»
Paar aastat tagasi sattus Oksanen lugema KGB salajaste fotodega raamatut ja tunnistas, et kui ta poleks teadnud fotode autorit, pidanuks ta neid tavalisse perealbumisse kuuluvaks. Nii argised olid need jäädvustused. Ja just see ongi hirmutav.
Venemaal toimuva, naaberriigi propaganda, poliitiliste sammude vastu pole soomlastel alati nii suurt huvi, kui võiks. Ent viimastel aastatel, eriti Pussy Rioti vangistamise, keskkonnaaktivistide ja homoseksuaalide tagakiusamise ja teiste skandaalide valguses on Oksaneni eakaaslased hakanud Venemaa vastu huvi tundma. «Igaüks tunneb mõnd punkbändi, mõnd homo või Greenpeace’i aktivisti. Seetõttu on huvi Venemaal toimuva vastu kasvanud ja see on hea.»
«Kõik on võimalik,» vastas Oksanen küsimusele, kas ta lõpetab mineviku ja Eesti teemal kirjutamise. Eesti teemaga on Oksanen enda sõnul tegelenud lühikest aega, vaid kümme aastat, aga kirjutanud on 36-aastane naine alates 6. eluaastast. Siiski lubab ta Eesti minevikust kirjutada veel ühe romaani.