Kohustuslik nimekiri

Kirjanik ja kirjastaja Rein Põder Rahvusraamatukogus peetaval jõulueelsel raamatumüügil. Foto: Peeter Langovits

Jõulude eel kasvab raamatute müük mitmekordseks. Parima valiku tegemiseks palus Postimees suurtel raamatusõpradel välja valida 2013. aastal ilmunud kümme parimat/huvitavama/olulisemat raamatut.

Kõige rohkem nimetati Andrus Kivirähki romaani «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust», Valdur Mikita «Lingvistilist metsa», Islandi kirjaniku Sjòni «Virvarebast», essee-žanrile aluse pannud Montaigne’i «Esseid», eesti-vene romaanimeistri Andrei Ivanovi «Harbini ööliblikaid» ja poola nobelisti Czeslaw Miloszi «Valitud luuletusi».
 

Mart Juur

Postimehe humorist

Andrus Kivirähk «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust». Raamat, mida on kerge lugeda ja raske käest panna. Hakkab kahju, kui ta lõpuks läbi saab. Üks lõppeva kirjandusaasta tippe.

Valdur Mikita «Lingvistiline mets». Mikita ehitab eestlase tarkuseterakestest suurejoonelise taristu, mis meenutab okstest ja kaigastest ehitatud kolossi, mis kunagi Viljandi lähedal metsas seisis ja kus filmiti Music Seifi video. Mikita eelkäijad on Ülev Suurmõlk, Padavere filosoofid Pankrat Koosanen ja Arkaadi Eldoraado ning kunagise Käkri autorid.

Jürgen Rooste «Kõik tänavanurkade muusikud». Ma luulet tavaliselt ei loe, aga Jürgeni raamat meeldis väga.

Tiit Pruuli «EÜE jälg». Tiit Pruuli on Eesti lähiajaloo mõtestamisel ära teinud suure töö. Huvitav lugemine ka neile, kes EÜEs pole käinud.

Ene Hion «Valdo Pant – aastaid hiljem». Elulooraamat nagu kriminull.

Boriss Akunin «Must linn». Minu meelest üks parimaid Fandorini-sarja lugusid üldse.

Sergei Volkonski «Kodumaa mälestused».Douglas Smith, «Endised inimesed». Kaks raamatut Vene aristokraatia saatusest XX sajandi ajalootormides. Peeter Volkonski tõlkis oma vanavanaonu mälestused eesti keelde; ameeriklane Douglas Smith pani kirja kahe mõjuvõimsa perekonna, Šeremetjevite ja Golitsõnite loo.

Karsten Brüggemann, Ralph Tuchtenhagen «Tallinna ajalugu». Saksa ajaloolaste ülevaade Tallinna ajaloost on esimene täielik Tallinna ajalugu üldse. Põnev ja loetav teos näitab sedagi, kui keeruline on läbi aegade olnud seda linna valitseda.

Keith Richards «Elu», Philip Norman «Rolling Stones». Keith Richards on leiutanud palju kitarririffe ning osanud erinevaid narkootikume tarvitades ellu jääda. Kõndiv köha, nagu Richardsit hüütakse, ilmutab autobiograafias hämmastavat jutustajatalenti. Ajakirjanik Philip Normani raamat on aga põhjalik kroonika maailma suurima rokitsirkuse ajaloost.
 

Rein Veidemann

TLÜ professor / Postimees

Luulest soovitan kingikotti noorema põlvkonna klassiku Indrek Hirve kogutud luuletusi «Hingekiri» – küllastumiseni armastusega kaasnevat hingepiina ja kadunud aegadest kinnihoidmist. Hando Runneli «Maakoore pehmenemine» – kirjandusakadeemiku poeetilised kõneteod, nagu neid ta viimastes kogudes leidub. Lehte Hainsalu kogus «Ilma ääre peal» on meisterlikke ballaade, aga avaluuletus «Väike trummilööja» – (mõtte)kujundi pärl!

Algupärasest proosast soovitan tänavu tõenäoliselt üheks tippteoseks kujuneva Rein Põdra romaani «Voor» – ajaloo, väljamõeldise ja seiklusliku narratiivi köitev sulam. Seda, kuidas mäletatud elust vormub kunstiteos, võib lugeda Enn Põldroosi pihtimusest «Mees narrimütsiga». Mart Kadastiku kaksikdebüüti tähistavad romaanid «Kevad saabub sügisel» ja «Suvi sulab talvel» väärivad lugemist mitte ainult keskeakriisi põdevate meeste-naiste seas, vaid ka kui tänase Eesti elu «inimlik dokument». Vaimselt nauditavat reisikirjandust pakuvad Kairi Tilga koostatud Eduard Vilde «Tossutäkuga Euroopasse» ja Janika Kronbergi täiesti unikaalsed reisid Eesti kultuurimaastikul («Rännud kuue teejuhiga»). Tõlkekirjandusest rabab Olavi Paavolaise meeleheitliku raevu ja kaastunde vahel heitlev, aga igal juhul isikliku aususega kommenteeritud Soome Jätkusõja reportaaž «Sünge monoloog» Piret Saluri tõlkes. Mõistmaks, et ilukirjandus algab stiilitundest, tasub pöörduda vana ja hea Maughami poole (tema suurteose «Inimorjusest» eelmänguks peetav, 1905. aastal ilmunud «Karussell»). Olukorras, kus meid piirab inimlikkuse vajakajäämine või lausa kadu, tuleks tingimata lugeda humanismi tippteoseks peetavat Michel de Montaigne’i «Esseid». Arvan, et Kristiina Ross tõlkijana ja järelsõnastajana väärib sügavat tänukummardust. Uskumatu, kui kaasaegselt kõlab Montaigne’i nelja sajandi tagant mõeldu ja lausutu!  
 

Krista Kaer

kirjastaja ja tõlkija

Michel Houllebecq «Kaart ja territoorium». Mitmekihiline ja haarav raamat, pisut helgem kui tema teised teosed.

Andrus Kivirähk «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust». Kuidagi väga kosutavalt mõjuv raamat. Inimestes ilmnevad pärast selle lugemist uskumatult suured ja peidetud headusevarud.

Andrei Ivanov «Harbini ööliblikad». Meisterlikult kirjutatud lugu Vene kogukonnast Teise maailmasõja eelses Eestis.

Sjòn «Virvarebane». Sjòni maailm kummaline ja painav, aga on suurepärane, et see on nüüd ka eesti keeles olemas. Kevadel HeadRead festivalil on võimalik talle ka küsimusi esitada.

Ljudmila Ulitskaja «Daniel Stein, tõlkija». Ulitskaja peaks juba eesti lugejatele tuttav olema ja see romaan on tema üks põhiteoseid.

Roberto Bolano «Tšiili nokturn». Väga huvitav ja terves maailmas tuntud autor, kes on nüüd siis ka eesti keelde jõudnud.

Haruki Murakami «1Q84». Hullumeelne ja oma reeglitega maailm, mis kisub kaasa ja pakub ehedat lugemisrõõmu.

Maria Semple «Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?». Kirjade, e-kirjade ja lühisõnumitega pikitud vaimukas lugu geniaalsest arhitektist, keda ahistavad labasus ja argipäevasus. Teda otsima suundub ta võrdväärselt andekas tütar.

Neil Gaiman «Ja tee lõpus on ookean». Väga lüüriline ja kaunis lugu lapsepõlve lõpust ja mälestustest, mida inimene kogu elu endas kannab.

Bohumil Hrabal «Ma teenindasin inglise kuningat». Värvikas ja tragikoomiline lugu ühe inimese suurtest unistustest ja teest nende täitumiseni.
 

Jüri Pino

ajakirjanik

Sjón «Virvarebane». Mõned päevad 1883. aastast, kui Island oli veel maailma pärapõrgu, rottvaene maa. Kõik ainult argitoimetused: surnu vaja matta, rebane vaja püüda, vaja välja selgitada, kust see surnud ullike õieti pärit oli. Aga ei ole Islandil miski niisama. Kõige luulelise iluilu vahele – loodus, loomad, käigu pealt tehtavad laulud – viskab muudkui miskit muistset, julma ja seejuures halastamatult asjalikku. Vahepeal ajab naerma, vahepeal veab mõtisklema, siis hakkab hirm ja imelik.

Paavo Kangur «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu.» Ei saa öelda, et oleks ise Robert Lepiksoniga väga tuttav olnud. Üks kord intervjuud tehtud ja kõik. Samas, ükski inimene, keda sel teemal tüüdatud, ei tundu enam kunagi päris võõrana.

Kui mõni lehva-lehva teeb, läheb sinnapoole head ja kurja, siis ammugi pole lihtsalt ahah. Ongi mõnevõrra ehmunud olla. Kuidas siis nii. Alles mees jauras ja möllas, äkki ongi kõik, lusikas laual, naglid varnas. Kuidas siis nii?

Kalle Klandorf «Palgasõdur. Üksik hunt». Hoogne lugu. Tea, kas meelega tehtud, aga täielik meestekas sinna juurde. Ainult meestekas saab alata rämeda pohmelliga. Ainult meestekas otsitakse esimese asjana padja alt püstolit. Mobiil on järgmine ning muidugi kohutavad mäluprobleemid. Õnneks on vähemalt suitsu ja napsi, et tervis korda saada. Naisterahva nõrk mõistus neid asju ei jaga, antagu mulle andeks.

Siis lähebki lahti, nagu meestekas peabki minema. Üks lööma ajab teist taga, kolmas jama seitsmendat. Naisi, kärakat vahele. Hinge tõmmata eriti ei lasta. Nagu Dumas’ kohta kunagi öeldi: paneb mõtlema – ei, tundlema – ei, aga lehte pöörama – alati.

Rita Ahonen «Minu Stockholm. Vanniga merel». «Mul on ka Stockholm!» tahtnuks kisama pista juba pealkirja nähes. Kuigi umbestäpselt sada korda väiksem kui Rita Ahonenil. Puhtajaliselt, tema Stockholm on 25 aastat suur, minu oma jäigi kolmekuuseks.

Selge, et Rita Ahoneni oma on ka sada korda lahedam. Läbinähtum ja -elatum.

Stockholm on tore linn. Nii tõi lugemine heldimuse silma ja kauneid mälestusi südant asendavasse raipetükki. Drottning­gatan... Vasastan... Djurholmen... Gamla Stan... jävlar!

Nii et ärge oodake objektiivsust, mulle läks juba teema peale. Ei jää muud üle kui ülistuslaul rohkete tüütult isiklike kõrvalepõigetega.

«Eesti ajaloolised kõned». Koostanud Maarja Keskpaik. No hüva, raevukamale isamaalasele võib vastu hakata, et Masingu, Faehlmanni, Hurdaga ühes raamatus Nikolai Karotamme tervitus üldlaulupeole 1947, kõige hõiskamisega Stalini poole. Noh ... aga ajalugu ju seegi. Mis see Hjalmar Mäe parem oli. Või teised naljavennad, Päts, Laidoner, Jakobson, kes luuletasid kõnedes, mis hirmus. Aga see on ajalugu. Ning need kõned ei ole halvad, kui võtame kõne headuse hinnanguks, kuidas tema mõjus omas ajas.

Milles tuleb ette palju tuttavat. Mainitud Mäe kurvastas väljarännu üle. Laidoner rääkis ajalugu euroopalikumaks. Neli riigivanemat kurvastas, et riik on muutunud tühjaks ega lähe inimestele enam korda. Päts hurjutas püksikandjaid naisi. Vahvad prouad nagu Alma Ostra-Oinas aga virutasid lahedat naisõiguslust, mis tänapäevasest hoopis tõsisemalt võetav tundub.
 

Mihkel Kunnus

semiootik

Kaupo Vipp «Globaalpohmelus». Kaupo Vipp on pikaajalise pühendumise tulemusena koondanud referatiivselt ühtede kaante vahele olulisima aktuaalsetest teadustöödest. Tulemuseks on raamat täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest selle kohta, millistesse eluoludesse on inimkond suundumas, nii globaalselt kui lokaalselt.

Valdur Mikita «Lingvistiline mets». üks Viimaste aastate olulisemaid tekste, millel on võime üsna isiklikult ja sügavalt kõnetada väga erinevaid inimesi, rahvuslastest kosmopoliitideni, enesekesksetest teismelistest minatute askeetideni. See on puhas positiivsus tumemeelses ja sünge tulevikuga maailmas, olemata samas vähemalgi määral naiivne.

William James «Usulise kogemuse mitmekesisus». Filosoofia- ja teadusloo kullavaramusse kuuluv uurimus inimloomusest, mis mõjub ka tänapäeval väga avardavalt selles stereotüüpidest kubisevas valdkonnas. Samuti on William James suurepärane stiilimeister, kes suudab kirjutada ka keerulisematest asjadest selgelt ja nauditavalt.

Dan Brown «Inferno» Küllap on see raamat üpris optimaalne seos kergeltloetavuse, põnevuse ning olulise, kuid tabuderohke teema ümber, nimelt on keskmes konflikt kristlik-humanistliku inimsusereligiooni ja loodusteadusliku üldsuundumuse vahel. Kas päästa elu või hing?

Susan Pinker «Sugude paradoks. Miks poisid on teistsugused kui tüdrukud». Kaine ja tasakaalukas ülevaade soolistest erinevustest ja nende ühiskondlikest ilmingutest, eriti soovitatav ja rahustav praegusel ajastul, mis on korraga nii palavikulisuseni üleseksualiseeritud kui sootusenõudeni võrdõiguslikkuse ideaali lummuses.

Hannah Arendt «Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas». Ajatud ja eatud esseed ühelt XX sajandi suurelt ja läbinägelikult mõtlejalt, mis heidavad valgust suurtele ühiskondlikele tendentsidele, mis toonastest hoiatustest hoolimata on paljus süvenenud, eriti mis puudutab hariduselu ja demokraatlikku võimukorraldust.

A. H. Tammsaare «Armastusest ja lapselikkusest». Kui suurromaan «Tõde ja õigus» võib tunduda paljudele noortele tänapäeval talumatult pildivaene ja vähevilkuv ning ei suuda kuigi hästi konkureerida maailmas, kus meelelahutuslikkus on kultuuritoote ainumõõt, siis vastuvoolu ujujatele, neile, kes tunnevad seesmist sundi maailma mõista ja mõtestada, on see publitsistikakogumik igati väärikas kingitus, nagu rusikas silmaauku, nagu A. H. Tammsaare esseed ajju.
 

Marek Tamm

ajaloolane

Andrei Ivanov «Harbini ööliblikad». Hõreda proosa-aasta päästsid tänavu peamiselt eestivene autorid Andrei Ivanov ja P. I. Filimonov. Ivanovi uus romaan «Harbini ööliblikad», mille tegevus kulgeb sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelsetes ringkondades, on korraga nii mastaapne isikuromaan kui ühtlasi väga oluline panus eestivene ajaloolise pärandi mõtestamisse.

Czesław Miłosz «Valitud luuletused». Luuletõlke aastat jääb jälle märkima Hendrik Lindepuu hiiglaslik töövõit, esinduslik läbilõige 20. sajandi ühe suurima poeedi ja esseisti Czesław Miłoszi seitsme kümnendi luuleloomingust.

Roberto Bolaño «Metsikud detektiivid». Paistab, et proosatõlke aastat kroonib tänavu tšiili geniaalse kirjaniku Roberto Bolaño jõudmine eesti keeleruumi. Korraga ilmusid nii tema monumentaalne romaan «Metsikud detektiivid» kui ka lühiromaan «Tšiili nokturn». Soovitan lugemist alustada viimasest.

Thomas Bernhard «Vanad meistrid». Austria vaimuilmas on väga kütkestaval moel põimunud sügav äng peene huumoriga, jõhker vägivald tundliku empaatiaga. Thomas Bernhard on selle põimingu ehe näide. Nii et neile, kellele meeldivad Sigmund Freudi traktaadid, Michael Haeneke filmid ja Elfriede Jelineki romaanid, on Bernhard kindla peale minek.

Louis-Ferdinand Céline «Vestlused professor Y-iga». Lugesin seda teost esimest korda viisteist aastat tagasi ühel Pariisi pargipingil ja mõtlesin, et vaevalt seda eesti keelde on võimalik tõlkida; nüüd on see tehtud ja nagu näha, on see võimalik. Kusjuures teose sõnum raamatumaailma pahedest ei ole minetanud oma aktuaalsust, nagu pole Céline’i stiil kaotanud midagi oma lummusest ja värskusest.

Guy Debord «Vaatemänguühiskond». Kes meist ei teaks, et me elame juba mõnda aega vaatemänguühiskonnas, tundus, et isegi tagasiastunud kultuuriministrile jõudis see viivitusega pärale. Nüüd on aga viimaks võimalus eesti keeles lugeda, mida prantsuse revolutsionäär ja isemõtleja Guy Debord selle mõistega silmas pidas, kui ta sellenimelise teose 1967. aastal kirjutas.

Enn Tarvel «Ajalookimbatused». Enn Tarveli haardega ajaloolased on jäämas heroilisse minevikku, tänapäeval leidub vähe neid, kes suudavad üsna võrreldava suveräänsusega kirjutada nii keskajast, uusajast kui lähiajaloost. See kogumik teeb esmakordselt emakeeles kättesaadavaks suure osa Tarveli pilla-palla artikleid ja esseid, millest jätkub avastamisrõõmu ilmselt veel mitme põlve eesti ajaloolastele.

Michel de Montaigne «Esseid». Montaigne on üks neid autoreid, kes tundub minevat ajaga aina paremaks, need 16. sajandi viimastel kümnenditel kirjutatud aruanded autori eneseotsingutest avavad inimeseks olemisest tahke, mille ees kahvatub kogu moodne eneseabikirjandus. Tõlge on pika ootamise kõrgusel.

Ryszard Kapuściński «Reisid Herodotosega». Selle raamatuga saab eesti lugeja teha tutvust kahe tõeliselt suure rännu- ja kirjamehega, Herodotose ja Ryszard Kapuścińskiga. Möödunud sajandi suurimaks reporteriks nimetatud Kapuściński põimib oma meenutused reporteriaastatest Aasias, Aafri­kas ja Lähis-Idas Herodotose «Historia» ümber, käsitades viimast reportaažižanri alusepanijana.

Martin Luther «Valitud tööd». On õigupoolest üllatav, et meie luterlikus kultuuriruumis ilmus alles tänavu esimest korda eesti keeles esinduslik läbilõige Martin Lutheri tekstidest. Reformatsioon on viimaks ometi jõudnud lõpule, võiks nentida. Kusjuures Luther on palju rammusam ja poleemilisem autor, kui võisid arvata need, kes seni on pidanud piirduma tema «Väikese katekismusega».
 

Kätlin Kaldmaa

kirjanik ja tõlkija

Eesti proosas tõstaks esile P. I. Filimonovi romaani «Thalassa! Thalassa!», kus meeleheitlik armastus viib salapärase veekandjate sekti sekka. Kõrvallugemiseks soovitaks muidugi ka sama autori novellikogu «Nekroloogide kirjutamise oskus», kus eriilmeliste novellide näol avaldub kogu Filimonovi kirjanduslik mängulust. Äsja ilmus Rein Raua novellikogu «Vanem Paksem Tigedam», kus tõsisest peakirjast hoolimata näitab Raud end aeg-ajalt hoopis humoorikast küljest.

Luules lehvitaks Triin Soometsale, kelle kümnes luulekogu «Asjade omadused» vaatab maailma läbi asjade sisemuste. Tervitused danaiididele.

Lastekirjanduseski võib soovitada Triin Soometsa. Tema «Unerong» kuulukse olevat üks paremaid laste magamapanemise raamatuid. Anne Linnamäe imeilusad pildid veel pealekauba. Tuleb koos lauluga.

Tõlkeluules võib esile tõsta kaht hiiglast: Czesław Miłoszi «Valitud luuletused» väsimatu Hendrik Lindepuu tõlkes, mis, nagu pealkirigi ütleb, annab valikulise ülevaate Miłoszi 70-aastasest loometeest, ja sufi müstiku Rumi valitud luule kogu «Päikesesõnad» Doris Kareva tundlikus tõlkes. Mõlemad mõeldud pikaldaseks nautimiseks.

Tõlkeproosas räägiks kõigepealt Islandist. «Hrafnkell Freysgodi saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga» Mart Kuldkepi tõlkes viib lugeja 10.–11. sajandi Idafjordide ja Borgarfjordide kriminaalsete juhtumuste maailma. Tänapäeva islandi autor Sjón oskab oma loomingus kokku siduda islandi ja vana Euroopa pärimuse. Teeb seda ka esimeses eestindatud romaanis «Virvarebane», kus maailma põhitõed natuke pea peale pööratakse. Lõpetuseks aga soovitaks inglise modernismiklassikut Virginia Woolfi, kelle omaelulooline «Olemise hetked. Märkmeid möödanikust» aitab Woolfi loomingule selgemat pilku heita.
 

Krista Kumberg

lastekirjanduse uurija

Indrek Koff «Kui ma oleksin vanaisa». Lapsesilmselt ja -meelselt ning naljaga pooleks kirjutatud raamat mudilastele ja meestele. Viimased saavad sealt teada, mis lastele tegelikult tähtis on.  

Reeli Reinaus «Detektiiv Triibik loomaaias». Ega see esimese klassi tüdruk looduslaps Mowgli moodi tsivilisatsioonist puutumatuks jäänud ole, aga selle pinnavahust ja -prahist küll. Tal on kiiduväärt väärtushoiakud ja väljakujunenud õiglustunne. Mida ta selle pealtnäha krimijutu käigus ka rakendab.

Anti Saar «Kuidas meil asjad käivad». Koolieelikust põnni teraseid tähelepanekuid täis minajutustus pakub äratundmisrõõmu nii lastele kui nende vanematele. Ehe (pere)elu ise, aga üldistusjõuga. Väga naljakas ka.

Maria Parr «Vahvlist südamed» ja «Vilgukivioru Tonje». Hullud raamatud! Hull autor! Oled ta käes nagu vaha, naerad koos temaga, nutad tema tegelaste pärast ja tunned õnne, kui lõpuks kõik paika saab. Ühtviisi nauditav lugemine lapsele ja täiskasvanule.

Ulf Stark «Täitsapoiss» ja «Võidumees». Algajale lugejale pakuvad raamatud teemal «poistel juhtub nii mõndagi» eduelamuse (lühike lugu, suur kiri, palju pilte). Sisult on need suuremad, kui pealt paistab.

David Almond «Poiss, kes ujus koos piraajadega». Sotsiaalkriitiline maagiline realism lasteraamatu kuues. Kas selleks, et lastel oleks hea, peaks varahommikust hilisõhtuni tööd rabama ja raha teenima või tuleks olla nendega rohkem koos? Kodustes pettunud poiss pageb koos tsirkusega ja leiab end ning taas oma pere.

Andrus Kivirähk «Maailma otsas». Südantsoojendav lugemine kõigile, kes on tajunud süütunnet, sest neil polegi seda nn elu eesmärki, mida neilt eeldas sotsialismus ja nõuab kapitalismus. Ja/või kes on kordki tahtnud põhjalikult ära – maailma otsa. Ajab naerma ja trööstib. Üks nõks on ka sees.

Indrek Hargla «Süvahavva». Polegi sarjafilmi-nimeline toode. On romaan, milles saab selgeks mõnigi tagamaa, mida filmi vaadates ei adunud. Huviga loetav, müstiline liingi läbi ja lõhki oma, aga mitte nagu kootud käpik, vaid kebja sõidusaan.

Aare Laanemäe «Kümme aastat valges majas». Esimene asjaosalise enda tehtud tagasivaade/sisevaade EKP Keskkomitee peakorteri koridorides ja kabinettides toimunule. Kui ausalt ja avameelselt, seda teab kõige paremini autor ise, aga toonaste aegade mõistmiseks pakub raamatus esitatu huvi ja üllatusi.