Sädemeid pilduv huulepulk-kahur

Raamat Sveta Grigorjeva «Kes kardab Sveta Grigorjevat?» Värske rõhk, 2013 88 lk Foto: Repro

Kui tahta tulistada kaugele, tuleb kahuritoru suunata üles, on kirjanik kunagi kirjutanud. Ma ei tea, kuhu on suunatud Sveta Grigor­jeva kahuritoru, aga kuhugi on see suunatud. Militaarsete metafooridega tasub Grigorjeva puhul tegutseda, sest ta vähemalt ise positsioneerib end agressiivse luuletajana – «Kes kardab Sveta Grigorjevat?» küsib ka luulekogu pealkiri.

Mõni kuu tagasi arutati telesaates «Jüri Üdi klubi» eesti kaasaegse naisluule küsimust, kohal oli ka Sveta Grigorjeva. Grigorjeva ise, luuletuses «Minu printsid» ütleb, et teda rahustas maha Charles Bukowski ja ei keegi teine. Nii et Bukowskist inspireeritud naisluuletaja. Bukowski moodi proosatekstilaadset luulet Grigorjeva ka kirjutada armastab, mitte küll ainult.

Üks tema võimsamaid tekste – «Musta pori näkku» – on tegelikult proosatekst sellest, kuidas ta ühes peenes kohvikus töötas ja kes tuntud inimestest temaga siis hästi või halvasti käitus. Selline dokumendilaadne asi, mille puhul ei ole kindel, kas see just luuletusena peab saama vormistatud. Eks luule samas lisab asjale sugestiivsust ja niimoodi sõidabki vähemalt paberil «Musta pori näkku» lugejast üle nagu võimas j’accuse-rong. Selles samas «Jüri Üdi klubis» tuli luuletus ka luuletaja enda poolt live’is esitamisele ning paraku tundus sama tüütu, kui keegi loeks ajalehest ette uudist sellest, kuidas kuskilt varastati 100 liitrit naftat.

Proosaloogikaga teksti luuleks ümber panemine, nagu ma juba ütlesin, ei ole selles raamatus ainus manööver. Grigorjeva ikkagi on luuletaja, kes saab hakkama sellega, milleks luuletaja eelkõige on maailma kutsutud, nimelt kujundite loomisega. «Ülevärvitud üheksakorruseline päike» sõnastab ta väga ilusasti näiteks ühe Lasnamäe tornmaja. Ta tõstab kahuritoru üles ja voldib taeva kokku, ta saab sellega hakkama. Ta saab sõnade vahele autonoomse tsooni kokkuvoltimise ja tekitamisega hakkama.

Grigorjeva isa on venelane, ema eestlane, koduks Lasnamäe. Koha ja identiteedi küsimus on raamatus oluline ja kohati luuletaja seda eksootilist Teist ka ekspluateerima kipub. Luuletuses «Siis kui mu juuksed veel lõhnasid ta järgi» kurdab ta küll, et ainult üks protsent ta luulest räägib eesti-vene identiteedist, aga millegipärast avaldatakse ainult seda. Enne veel jõuab ta aga öelda, et ta juuksed olid nagu fööniga segipaisatud sügislehed. Seda aga, et Lasnamäe talle teatavat edge’i annab, ta siiski toonitab, võib-olla ka irooniliselt.

Aga see kõik ei ole siiski kõige olulisem. Oleks olulisem ilmselt siis, kui Sveta Grigor­jeva oleks andetu inimene ja siit raamatust muud ei tuleks. 1990ndate alguses tegutses ameerika rockis punk-feministlik riot grrrl liikumine, mille ühed silmapaistvamad esindajad olid endised stripparid Courtney Love ja Kathleen Hanna. Ilusad tüdrukud, kes olid oma näo huulepulgaga kokku mäkerdanud ja armastasid vähemalt Courtney Love’i puhul vahel rahva pahameeleks pruutkleiti kanda. Perssekukkunud glamuurne enesehävitus kohtus eluterve pungiga 90ndate alguse postmodernse MTV särinas. Ma siin nüüd kasutasin Sveta Grigorjeva sõnu, millega ta ise ennast kirjeldanud on («Printsessi päevikud»). MTVst ta küll ei räägi, aga kõigest ei ole vajagi rääkida.

Raamat

Sveta Grigorjeva

«Kes kardab Sveta Grigorjevat?»

Värske rõhk, 2013

88 lk