Narrid rehepapid need eestlased

FOTO: Kaader filmist

Kõige paremini tulevad Manfred Vainokivil välja tragikomöödiad. Ta on ise ka tragikoomiline kuju,  üks silm naerab ja teine nutab, endiste napsivendadega juhtub seda tihti. Pole siis imestada, et tema filmidest voorivad alailma läbi kurva kuju rüütlid. Aga seal kohtab ka meie aja tõelisi kultuuriheeroseid, keda seob tõsiasi, et naerva maski taga peidab ennast ikka ja jälle nuttev mask. Iseasi, kas seda enesele tunnistada julgetakse.

Ka «Riigivargad» on tragikomöödia, aga sedapuhku õige provotseeriv – lugu sellest, kuidas eesti mees olevat lasknud seda varastades põhja Nõukogude riigi. Kirjeldusi, kuidas seda kõike tehti, leiab siit omajagu, üks absurdsem kui teine. Taas selgub, et eestlane on üks väga leidlik inimeseloom, kui on vaja isandaid tüssata. Suhu peidetud kondoomis veeti tehasest välja piiritust. Isegi invaliid ei löönud risti ette – seest õõnes jalaprotees sobis ideaalselt suhkru ja või varastamiseks, nii sai ka tema end lõpuks täisväärtusliku nõukogude kodanikuna tunda.

Ons tegu meie kangelasliku mineviku – ega see ju varas ole, kes varga käest varastatud kraami tagasi võtab, ja... kõik varastasid, elada oli ju vaja, kõlab siin mitu korda eneseõigustuseks – või vastupidi, rahvusliku häbiplekiga, «Riigivargad» sõnaselgelt ei ütle. See ei ole ka eesmärk. Nagu ka teema žurnalistlik avamine.

Üldse tundub, et noid varguselugusid vajab Vainokivi pigem ettekäändena – selleks, et kõneleda hoopis nüüdisajast. Meist, kes me oleme enda arvates oi kui kõvad rehepapid. Peame pulmapidu, mis ei taha ega taha lõppeda, kiitleme, kuidas me kurjuse impeeriumit ümbritsevast müürist ükshaaval kive varastasime, seni kuni see ümber kukkus, ja irvitame kommude üle, kui lollid nad ikka olid. Kirume riiki, nüüd juba seda enda oma, ega unusta ka naabrimehele sarvi tegemast.

Ümberringi on aga söötis põllud, roostetanud masinad ja tühjaksjäänud hooned, mõni neist võib-olla ehitatud sellesama kurjuse impeeriumi müürist varastatud kividest. Me pole osanud või viitsinud nendega midagi peale hakata. Too aeg istub meis ikka veel sees. Selle asemel lahkume oma maalt – sest nii on rehepapile kõige kasulikum.

Filmi lõpukaader on sümbolistlikult võimas – kõlab «Ärkamise aeg», näeme eemalduvat valget laeva, veest väljaulatuvatele kividele on aga ennast istutanud kormoranid.

Kord varem on Vainokivi meie rahvusliku mentaliteedi ja mälu pimedates nurkades juba sorinud – filmis «Nagu kärbeste sumin». Seal aeti taga õigust, kellele kuulub laulva revolutsiooni maaletoomise au ja kuulsus. Pretendente oli mäletatavasti rohkem kui üks.

«Riigivarastega» astub Vainokivi seitsmepenikoormasammu võrra edasi. On ehk teinud koguni oma «Rehepapi», mille puhul võib vaielda küll autori vaatepunkti üle – selle üle, kas me oleme Eesti elu sellise kujutamisega nõus –, aga mitte selle üle, nagu poleks ta oma sõnumi vormistamisel järjekindel.

Veidi on kahju, et seda kõike pole tehtud puhtalt dokumentaalses võtmes – et see on võimalik ka nii komplekssete teemade puhul, näitas Sulev Keedus «Jonathaniga Austraaliast» –, vaid on ka päris palju lavastatust, näiteks on improviseeritud terve Saaremaa pulmapidu ja pandud inimestelt korjatud autentset pärimust jutustama näitlejad. Arvo Kukumägi teeb sealjuures oma viimaste aastate parima rolli näitleja, mitte iseendana.

Teisalt mõjub just see filmiliigiline segipaisatus huvitavalt. Kohati ei saa aru, mida me vaatame, dokumentaal- või mängufilmi. Aga meel püsib erksana kuni lõpuni välja, nagu ka muie suul ja kurbus hinges. Kuhu edasi, Manfred Vainokivi?

Tagasi üles