Karl Ristikivi ja teiste pagulaskirjanike ning Eesti Kirjanike Kooperatiivi tegevuse uurimisega endale nime teinud kirjandusteadlane Janika Kronberg – «Eesti kirjanike leksikon» rõhutab «meeskirjandusteadlane», sest Janika mehenimena on haruldus – osutub ka tänapäeva mahuka reisikirjanduse taustal harulduseks.
Ettevõtjast kirjastaja ning esseistist rännumees Tiit Pruuli nimetab Kronbergi teost lausa unikaalseks, sest Kronberg «ei reisi kunagi üksi, vaid tema kaaslasteks või teejuhtideks on Eduard Vilde, Friedebert Tuglas, Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi ja mitmed teised kirjanikud ja kultuuritegelased». Sellega tuleb nõustuda. Enamgi veel, Kronbergi kaaslaste hulka sattuvad ka kirjanike alter ego’d ja eestkõnelejad ning mitmed teisedki kirjandusteoste tegelased. Nõnda teisenevad läbikäidud kohad kirjanduseks (väljamõeldiseks või kujundiks) ja kirjandus täieneb reaalsusmõõtmega. Kronbergi teekond kulgeb põimituna ajas ja ruumis, ent selle kõrval veel kirjanduse võimalikes maailmades. Tema reisipaunas on kaartide kõrval ka kirjandusteos(ed).
Kronbergi kaheksast kultuurirännakust üks, «Henrik Visnapuu ja tema muusa(de) radadel» kannab nime road-story. See, 1957. aastal ilmunud Jack Kerouaci teose «Teel» retseptsioonis kinnistunud romaanižanri nimetus laieneb Kronbergi teistelegi reisiesseedele. Kui teda on Peeter Sauteri tõlgitud Kerouaci romaanis veedelnud hoogsus ja detailitäpne stiil ning isiklik suhe kirjutatuga (see olevat «autobiograafiline rännuraamat», mida Kronberg «läbitud marsruudi ja lahtirulluvate maastike kirjelduste tõttu söandaks soovitada lugemiseks gümnasistidele maateaduse tunnis»), siis sedasama veetlust tajusin Kronbergigi lugedes. Ja tema raamatut võiks soovitada eesti kirjandusloo apokriivana.
Rändaja Kronberg on korraga flanöör ja arhivaarist jäljekütt. Asjata ei alusta ta peatüükki «Karl Ristikivi naeratust otsimas» tsitaadiga «Inimese teekonnast» (muide, Kronberg rõhutab selle eksistentsiaalset tähendust, inimelu kui teelolekut kahe olematuse vahel): «Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, / kuigi me seda ei näe.// Iga mõte, mis tuleb ja läheb, / jääb kuhugi alles.» Neid alles jäänud kilde Kronberg oma rännakutel otsimas käibki. Maad, maastikud, linnad avanevad otsekui arhiivide säilikud. Igal loetud leheküljel võib ees oodata mõni avastus. Aga Kronbergi ergud võtavad vastu kõike muudki sinna juurde kuuluvat. Mitmest ootamatuste ja juhustega täidetud episoodist, aga näiteks Karl Ristikivi ja Karl Ast-Rumori jälgedel käimisest saaks vändata põneva biograafilis-kultuuriloolise road movie.
Sorava jutustaja – Kronbergi lood on ühtlasi vested – kõrval avaneb autor meie ees aga ka kui erudeeritud kirjandus- ja kultuuriloolane. On huvitav märgata, kuidas Kronberg läbi assotsiatsioonide, seoste ja viidetega otsekui koob erinevatest lõimedest kultuurikanga mustrit. Paar näidet. Krimmi-lugu algab «vana ja kõike teadnud ja mäletanud» Anton Jürgensteiniga, kes oli tuntud rootsi-eesti päevikupidaja Voldemar Kurese äi. Jürgenstein olevat rääkinud literaadile ja kultuuriloolasele Aleksander Kruusbergile (edasi hargneksid viited näitekirjanduse tõlkijale, Aleksander Kruusbergi pojale Valdek Kruusperele ja tema teatriteadlasest tütrele Piret Kruusperele) loo, mille omakorda olevat jutustanud «ei keegi muu kui Juhan Leinberg (1812–1885)». Ja siis järgnebki lugu ise, mis räägib Leinbergile pähe kukkunud laepalgist ning selle oletuslikest tagajärgedest. Ja sealt edasi jõutakse väljarändajate juurde, kuni algab reisikiri ise: «Meid huvitabki ennekõike Eduard Vilde ja tema nähtud Krimm.»
Ameerika-loo juhatab sisse intrigeeriv tees, et «järgneva reisikirja eelduseks on eksitus». Kirja lõpus saame teada, et see asendas lubadust täita Ivar Grünthali 80. sünnipäeva kirjutisega tema loomingust – välja kukkus aga hoopis «dialoog vana reisikirjaga või metaloogiline etüüd». Kui aga Kronberg Ameerikasse jõuab, siis on tema esimeseks võõrustajaks Kalle Vellenurme, kes viib ta mitme teatriprojektiga, sealhulgas kuulsa John Cage’iga koostööd teinud Andres Männiku töökotta. Männik omakorda on jõudnud eesti kirjandusse Kaur Kenderi romaanis «Ebanormaalne» «hea ja targa väliseestlase prototüübina.» Vaat niisugused seosed-põimingud korduvad Kronbergi tekstis õige tihti. Eesti kirjandus- ja kultuurilugu saab tänu inimestevaheliste seoste meenutamisele intiimse, koduloolise mõõtme.
Sealsamas Ameerika-loos on minu jaoks ka üks erakordne, lausa romaani sõlmitusena mõjuv episood, kus New Yorgis Manhattanil tänavat koristav neeger küsib Kronbergilt eesti kirjanduse mõtte kohta. See lööb Kronbergigi esialgu tummaks. Aga siis vastab ta ainuvõimalikult, ja see kõlab otsekui deviis kogu eesti kultuurile: «To go on living in our own language.» Janika Kronbergi «Rännud» sobib ka eeskujulikuks näiteks kultuurigeograafiale aluse pannud Denis Cosgrove’i tõdemusele maastikest kui kultuurikujunditest. Jutustuses omandavad nad struktuuri ja nii kujunevad maastikest meediumid eri ajastute ja neis elanud inimeste elu(lugu)de vahel. Maastikest endist saavad teejuhid.
Raamat
Janika Kronberg
«Rännud kuue teejuhiga»
GoGroup, 2013. 248 lk