Kunstimesside välimääraja

Üks Merike Estna maale Viljandi gümnaasiumis.

FOTO: Paul Meiesaar

NADA mess, kus osalesid tänavu Kris Lemsalu ja Merike Estna ning möödunud aastal Marko Mäetamm, on maailma ühe tähtsaima Art Basel Miami satelliitmess. See tähendab samas linnas samal ajal toimuvat natuke vähem tähtsat ehk B-kategooria messi. Kunstimaailmas on B-kategooria messile pääsemine samuti väga kõva sõna. Kasela ja Temnikova on osalenud ka olulisel Artissima kunstimessil. Neli A-kategooria messi on Art Basel, Art Basel

Miami, Frieze New York ja Frieze London. Neile võib lisada veel New Yorgis toimuva Armory, mis on pärast Frieze’i tulekut oma positsiooni kaotanud, ning veel

Euroopas toimuvad Kölni messi ja ARCO. Olgu öeldud, et möödunud nädalal oma Veneetsia-projektiga Kumus näituse avanud Denes Farkasi Budapesti galerii esindab teda tänavustel ARCO-l ja Armorys.

Art Basel on ajalooliselt pärast Kölni messi maailma vanim ning kuna Šveitsis asub mingis mõttes kunstimaailma tsenter (seal tegutsevad kõige aktiivsemad galeriid), siis võib seda pidada kindlasti üheks tähtsaimaks messiks. Lisaks hakkasid nad esimestena tegema turuspetsiifilisi «geograafiapõhiseid» messe, nimelt siis Art Basel Miami, mis on orienteeritud USA turule, kus viimase 10–15 aasta jooksul on olnud kõige olulisem, suurema rahaga turg. USA positsiooni nüüd kunstituru tsentrina tsementeeris ka Frieze NYC, mis omakorda tähistab Frieze’i kui suhteliselt uue messi positsiooni tipus. Samas on väga olulised turud ka Aasias, Araabias, Lõuna-Ameerikas (Brasiilia).

Messide tõsiseltvõetavus sõltub seal osalevate galeriide profiilist – kas kunstimaailma bossid on sinu messil või neid ei ole.

Kasela & Temnikova galerii on B-kategooria messid kõik peale Basel Liste läbi käinud, mis on samuti väga mainekas. A-kategooria messile saamiseks vaadataksegi läbi galerii CV, et sinna ikka õiged messid oleksid sisse sattunud. C-kategooria messid on galeriile kogemuse saamiseks samuti head, kuid nende suur hulk tippu pääsemiseks väga head ei tähenda.

Välimäärajat konsulteeris kunstikriitik Maria-Kristiina Soomre

Tagasi üles