Lars von Trieri sadomasohhistlike tiraadide peale ei tohi verest välja lüüa.
Kunst ilma kondoomita
27. jaanuar 2014, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minult küsiti, kas Lars von Trieri «Nümf()maani» on parem vaadata ühes või kahes osas. Pärast teise vaatamist jääb mul üle ainult ebaleda, sest filmi kaks osa erinevad teineteisest rohkem, kui oleks osanud arvata.
Esimese poole mänglev toon kestab küll mõnda aega ka teise osa alguses – grupiseksistseen kahe mustanahalise lõngusega on üks kogu filmi paremaid –, aga õige pea pärast seda kaob Trieril siht silme eest, mõnuvankril tulevad rattad alt ja meenub kuldreegel: pettumust valmistavad ikka need filmid, mille lubadus alguses kõige suurem on.
Teise osa alguses kaotab filmi peategelane Joe (Charlotte Gainsbourg) võime saada orgasmi, ja on selle otsinguil sunnitud sukelduma järjest sügavamale inimteadvuse tumedamasse poolde.
Joe frigiidsus on samaaegne mitme suure muutusega tema elus: ta on sunnitud oma põhimõtetele selja keerama ja endale tunnistama, et on armunud (Shia LaBeoufi esimesest osast tuttavasse Jerôme’i), tal on nüüd väike poeg Marcel, ja eneselegi üllatuseks leiab ta end püsisuhtest.
Puhastustule saunalaval
Joe retk pimedusse tõotab taas olla seiklusterohke, aga nümfi eksirännakud kaovad õige pea labürinti, kust nii lihtsalt enam tagasiteed ei leia.
Filmi kulgedes tekib paratamatult soov tõmmata võrdusmärk Joe, Trieri ja vaataja vahele. Koos Joe frigiidsusega on säde mõneti kadunud ka Trierist, ja sellest tulenevalt ka meist. Peen mäng muutub sihituks nühkimiseks mehhaniseeritud orgasmijahil.
Joest saab siin järjekordne Trieri Kannatuste Anum™, ning suhtumist temasse signaliseerib ehk kõige ilmekamalt S&M-spetsialisti K (Jamie Bell) nõue, et enne tema piina-mõnu-kambrisse sisenemist tuleb ära unustada igasugused turvasõnad, sest neid lihtsalt pole. K ja Joe sadomaraton on ka filmi raskuskeskmeks.
Algselt andis Trier oma produtsendile Peter Aalbæk Jensenile üle filmi 5,5-tunnise versiooni, millest lõpuks sai kokku neli. Filmi üldpilti vaadates tundub, et kunstilised dilemmad ja nendest tulenevad kärped langesid suure tõenäosusega just teise poolde, kui oli vaja hakata sõnumiga välja tulema.
Kuigi Joe üritab siin eneseanalüüsis säilitada teatud ideoloogilist positsiooni («Ma pole seksisõltlane, vaid nümfomaan!»), on tema edasiseks saatuseks sattuda rea röövide ohvriks. Trier röövib temalt kui naiselt järjekorras võime saada orgasmi, emainstinktid, eneseväärikuse ja lõpuks ka enesealalhoiuinstinkti. Naise kannatused tunduvad mingil hetkel muutuvat eesmärgiks omaette ja suurem lõppeesmärk on silmapiirilt justkui kadunud.
Ideelise teravuse puudus
Trieri sadomasohhistlike tiraadide puhul on alati olnud oluline mitte verest välja lüüa. Nii lihtne on pead kaotada, sest Trierile on omane täielik halastamatus. Sa istud koos temaga kõrvuti justkui mingil puhastustule saunalaval, ähid, turi kummis, ja kannatad selleks, et loodetavasti sellest psühholoogilisest saunast puhtama inimesena välja tulla.
Trieri kannatustel on alati olnud väga tugev kontseptuaalne selgroog, ikka ja jälle on tema filmid mõjunud valgustuslikuna. «Nümf()maani» puhul jääb aga just ideelisest teravusest puudu.
Filmi edenedes tundub Trier justkui ise idee otsingutel järjest enam rabelema hakkavat. Joe kistakse kaasa täiesti arusaamatusse võlgade sissenõudmise ärisse, kus ta koolitab välja oma protežee, noore tüdruku P (Mia Goth). Joe uue karjääri kaudu toob Trier küll narmendavad käsikirjaotsad lõpuks kokku, aga selleks hetkeks on järg juba kadunud ja emotsionaalne investeering karakteritesse samuti.
Seligmani (Stellan Skarsgård) literatuursetes vihjetes pole enam samuti seda värskust (ühes kohas ütleb Joe lausa vastuseks: see on seni üks kehvemaid kõrvalepõikeid sinu esituses).
Trieri alahindamise viga olen ma minevikus teinud küll, ja seda hiljem ka siiralt kahetsenud. Mõneti loodan, et eksin ka seekord. Ehk päästab «Nümf()-maani» see viie ja poole tunnine versioon, mida ehk samuti kunagi näha on võimalik.
«Nümf()maani» esimest osa arvustas Tristan Priimägi 6. jaanuari Postimehes
«Nümf()maan. 2. osa»
Režissöör Lars von Trier
Taani 2013
Alates 27. jaanuarist Tallinna ja
Tartu kinodes