Huvitavalt piinlikud olukorrad

Uuel hooajal saab enim särada Helgur Rosenthal pereisa Raimondina, külalisrolli teeb teiste seas Rein Pakk. Foto: Lauri Kulpsoo

Millalgi möödunud talvel esitles Andres Maimik Tartus enda ja Rain Tolgi komöödiat «Umbkotid», mis jutustas farsiliku loo ambitsioonikatest reklaamikäparditest. Uutest projektidest kõneldes mainis ta siis seriaali, mis pidavat põhinema tõsielulistel sündmustel, ühe Tartu perekonna igapäevaelul, kus kõik, mis vähegi viltu ja ülekäte võib minna, tingimata ka läheb. Paari nädala eest algas «Hakkab jälle pihta» teine hooaeg.

Olgu öeldud, et oma sundimatus spontaansuses tundub «Hakkab jälle pihta» mulle algusest peale väga värske ja ergutav. Kindlasti leidub vaatajaid, kelle jaoks tegijate indie’lik suhtumine ei väljenda muud peale hoolimatuse, ehk koguni lugupidamatuse publiku suhtes: stseenid ei lõppegi puändiga, vaimukusi ei pillata, taustanaeru ei lasta. Ühesõnaga: nalja ei tehta. «Hakkab jälle pihta» ei ole tõsiselt võetav komöödia!

Teise hooaja avaosa vaadates paistis, et tegijate eneseteadlikkus on kasvanud. Sündmustik näis kiirem, kuid pingutatum, dialoogid väljapeetumad, kuid jäigemad, naerukohad markeeritumad, kuid selle võrra ennustatavamad. Tundus isegi, et võiks kõnelda «teise hooaja sündroomist».

Kuid juba teisest, aga kindlasti kolmandast osast alates on intriigi jalule seadmise vaevad ületatud, Vesilindude suhted korralikult puntras ja ka kõrvaltegelaste roll defineeritud. Nüüd läheb kõik üha sujuvamaks ja üha enam on kohti, mis tunduvad nii siin-ja-praegused, nii ootamatud, et tahaks ikka ja jälle pilti paar kaadrit tagasi nihutada, et kogu seda groteski uuesti läbi elada.

Osatäitjate valikul on tegijad kasutanud Eestis minu teada uudset lahendust: peategelasi mängivad suhteliselt vähetuntud näitlejad, tuntumad telenäod aga astuvad üles episoodides, topeltrollides, mängides osa kõrval ka iseennast. Selline võte ajab juhtme kokku ja tekitab põneva hüperreaalsuse efekti: staaride ülesastumine iseendana annab põhisündmustikule loomulikkust juurde.

Peategelaste hulgast aga saab uuel hooajal kõige rohkem särada pereisa Raimond. Oma väljendusrikka miimika ning ükskõiksusega kaamera suhtes mõjub ta ülimalt veenvalt. Helgur Rosenthali näoilmete põhjal võiks koostada terve miimilise plastika õpiku. Lisaväärtuse annab Rosenthali sooritusele asjaolu, et ta ei paista oma häält ja näoilmeid päris lõpuni kontrollivat.

Ragne Pekarevi domineeriv, bitšiv ja meelitav Veronika on Raimondile väärikas partner, kuid uuel hooajal paistab tema osaks olevat just abikaasa värvika palge esiletoomine.

Suurepäraselt mängib oma osa välja Kais Adlas Raimondi elutargast enesehaletsejast emana. Nauditav on ka Kristiina-Hortensia Port Raimondi kiuslikult seksika muusa rollis.

Väga lahedad ja loomulikud on Raimondi teismeline tütar Diana (Maris Nõlvak) ja tema peika Mõdu (Martin Meius). Viimane on nii uskumatult ebamaine tüüp, et lausa kardan Meiusi võimalikku näitlejaks saamist – meeldiks mäletada teda kui suvalist kutti, kes käis korra teles ja tegi sellise pöörase rolli.

Kaks sõna ka montaažist: selle juures on tunda kiirustamist või pealiskaudsust, mis lõpptulemusele paraku kasuks ei tule. Näoilmete, kehaasendite jms hüplikkus reedab mitmeski episoodis duublite rohkust. Siin paistab kehtivat vastuokslik reegel: mida indie’likumalt film tahab mõjuda, seda hoolikamalt peab see olema kokku monteeritud – või olema tõesti üles võetud ühtejutti. Seevastu heliribal töötab hästi ja meeleolukalt Marten Kuninga džässilik originaalmuusika.

Ma pole küll eesti teleseriaalide püsivaataja, kuid umbkaudne ülevaade mul enda meelest siiski on. Ja mulle tundub, et mind paneb üht või teist nende hulgast vaatama või vaatamisest loobuma piinlikkus. Piinlikkust on kahte sorti, ühel juhul töötab see paeluvalt, teisel juhul peletavalt.

Viimasel juhul on tegemist piinlikkusega, mida ma ei tunne tegelaste, vaid neid kehastavate näitlejate pärast. Juhtub ikka, et mõni näitleja, kellest oled hästi arvanud, astub üles magedates lavastatud anekdootides, mida serveeritakse sketšisarjana.

Esimesel, minu jaoks meeldival juhul sisaldub kogu piinlikkus aineses, sotsiaalses olukorras, millesse näitlejad on paigutatud. Skripti on siin enamasti vähem, mängu aga rohkem, näitlejate tugevus sõltub sageli nende võimest välja mängida oma inimlikke nõrkusi. Mis puutub puänti, siis see on järjest pealekeeratavates vintides lahustunud. Seda, millistesse situatsioonikoomilistesse kõrgustesse võib küündida see hea piinlikkus, on Tolk ja Maimik näidanud projektides, kus nad võtavad enda peale nii režii kui ka näitlejatöö.

Sellel «rickygervaislikul» huumorimudelil on Eestis veel tublisti arenguruumi. Lausaline edu ei saada seda tõenäoliselt kunagi – ja nii vist ongi parem.


Eesti komöödiasari

«Hakkab jälle pihta»

Pühapäeviti kell 20.30 ETVs

Peaosades Helgur Rosenthal (Raimond) ja Ragne Pekarev (Veronika). Režissöörid Rain Tolk ja Andres Maimik.