Riik, mida kaardilt ei leia

Dnepri-äärse Moldaavia Vabariigi juhid tähistavad Suure Isamaasõja lõpu 65. aastapäeva ja vabariigi 20. sünnipäeva. Aasta on 2010. Foto: Meelis Muhu

Kristina Norman ja Meelis Muhu sõitsid PMRi ja tegid nähtust poliitiliselt ebakorrektse dokumentaalfilmi – vähemalt Euroopa Liidu vaatenurgast. Täna avatakse sellega Tallinnas rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival Docpoint.

Selgituseks lugejale: mida tähendab PMR?

Kristina Norman: Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika.

Eesti keeles siis Dnestri-äärne Moldova Vabariik?

Norman: Jah, aga mitte Moldova, vaid Moldaavia. Seal on vahe sees. See on killuke endisest Nõukogude Moldaaviast, mis kuulutas iseseisvuse välja veel enne, kui sündis Moldova Vabariik, vastavalt 1990. ja 1991. aastal.

Meelis Muhu: 1989. aastal hakkas nn Moldaavia rahvarinne kehtestama oma reegleid ja need olid sõnastatud palju teravamalt kui Eestis. See tekitas selles suures tööstuspiirkonnas, kuhu oli kolitud inimesi üle terve N. Liidu, protesti ja vastasseisu. Poldud nõus, et rumeenia keelest saab riigikeel, sooviti kakskeelsust. Kuulutati, et tahetakse olla edasi N. Liidu osa. 1992. aastal läks Moldovaga sõjaks, Venemaa tuli appi, Transnistria piirid pandi kinni ja nii on ta siiani. Elus, aga…

Norman: …tunnustamata, kaartidel seda pole.

Kui korrektne on üldse nimi Transnistria?

Norman: Sinna on sisse kirjutatud teatav võimupositsioon. Suhtumine, et see on ala, mis jääb meist teisele poole jõge. Vaadatakse muidugi Moldova ja Euroopa poolt. Kõige lühem ja neutraalsem oleks Pridnestrovie. See tähendab lihtsalt ala Dnestri jõe ääres.

Muhu: Me ise kasutame seda vahelduvalt, et tekitada ka teis segadust, et te ise poole valiksite. Teisalt, ka meie pilk on pilk Euroopa poolt.

Kas te löövamat pealkirja ei leidnud kui «PMR»?

Meelis Muhu: Jah, võib-olla pole see kõige õnnestunum. Aga ta on sisuliselt õigustatud. Sest sel on veel teisi tähendusi ka. Kohalikus folklooris. Viimane variant on näiteks Pridnestrovskaja Mnogostradalnaja Respublika (Dnestri-äärne Paljukannatanud Vabariik).

Norman: Või üks varasem, mis viitab kohalikule kleptokraatiale: Papina-Mamina Respublika (Isakese-Emakese Vabariik). Kohalik rahvas on väga loominguline. Folkloori tuleb järjest juurde.

Muide, kas meil olnuks ka oma PMR, kui Ida-Viru oleks 1990ndate algul Eestist eraldunud?

Muhu: Selline paralleel võib tõesti tekkida. Vahe on selles, et idavirulased tahtsid autonoomiat. Nad ei öelnud, et teeme oma riigi. Ka Moldova pakkus Transnistriale autonoomiat, aga seda ei võetud vastu – see oli kohe pärast sõda. Miks? Vaadake, Moldova on natuke šovinistlik. Seal on väga vaeseid äärealasid, näiteks Gagauusia, mis on autonoomne. Ta maksab kõik maksud Kišinjovi, aga ei saa sealt midagi vastu. Transnistrias saadi sellest väga hästi aru.

Mis Eestisse puutub, siis ma arvan, et siin poleks see lihtsalt läbi läinud. Eesti on ikkagi oluliselt parema diplomaatilise ja poliitilise kultuuriga. Oleks väga huvitav praegu lugeda, kuidas valitsuse agendina Ida-Virusse saadetud Indrek Tarand siis toonast referendumit saboteeris.

See 1990ndate algus on üldse üks väga põnev periood, mis alles ootab avamist ka eesti dokumentalistikas…

Näiteks mis?

Norman: Kui Lõssenko kasti sisu saaks uurida…

Muhu: … lugesime lihtsalt, et Mihhail Lõssenko (Interrinde aktivist, kes tegutses 1980ndate lõpus ja 1990ndate algul aktiivselt Eesti iseseisvuse vastu – TT) on surnud, ja surnud Transnistrias, kuhu ta pärast Eestist lahkumist edasi siirdus. Otsustasime üles otsida tema abikaasa.

Norman: Tal on seal järel üks suur kastitäis Lõssenko isiklikku arhiivi, mis oleks muidugi väga põnev materjal. Ainult et… kas Eesti avalikkus on selliseks ajalookirjutuseks valmis? Või et selline narratiiv üldse tekiks…

Kas ma eksin, kui ütlen, et ka «PMR» on poliitiliselt ebakorrektne film? Jälle, nagu teie puhul juba tavaks!

Muhu: Tõenäoliselt see film ei toeta ametlikku Euroopa Liidu retoorikat ja Moldova ametlikku ajalookäsitlust, jah.

Norman: Ei vasta stereotüüpidele, mille me oleme saanud mujalt, mitte Transnistriast.  

Muhu: Marianne Mikko (Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht – TT) raportitest näiteks.

Norman: Meid huvitab tavakodaniku perspektiiv. Kui sa lähed kuhugi ja suhtled nende inimestega, kes seal elavad, siis sa kuuled erinevaid tõlgendusi sellest, mis toimub, ja üritad mõista, millised on argumendid. Sa ei peagi olema nendega nõus. Aga sa pead olema empaatiline, et sellise ainesega tegeleda. Sa ei saa vaadata üle nende peade. Vastasel juhul teed sa mingi propaganda, kus sa ütled, et oi kui kahju on sul nendest inimestest, kes seal elama peavad.

Meie filmi väike mõte on selles ka, et tahame pilti Transnistriast mitmekesistada. Näidata ka teisi perspektiive.

Milliseid?

Norman: Igal juhul tunduvalt komplitseeritumaid kui see, et Transnistria on üks Euroopa prügikast, sünge paik, kus inimesed rõõmu ei tunne ja ainult kannatavad. Või vastupidi, mille üle võib ainult irvitada. Seal jagub ka siirast elurõõmu. Inimesed on soojad ja külalislahked.

Te ei pea Transnistriat mõttetuks, pigem väga tõsiste kasvuraskustega riigiks?

Norman: Jah, jälle need stereotüübid. Ka meie läksime ja mõtlesime, et jumal küll, kuidas seal on võimalik selline N. Liidu väike vabaõhumuuseum. See ei ole adekvaatne. See, mis seal toimub, on lihtsalt mingi teistsugune riigivorm.

Olgu peale, et seal on see nõukogude pärand, et seda hoitakse ja väärtustatakse. Nimetatakse kuldajastuks ja räägitakse, et küll siis oli alles elu ilus. Nüüd on aga kõik vaenlased ümberringi: Ukraina on vaenlane, Moldova on vaenlane, Ameerika nagunii. Ja et meie oleme need, kes kannatavad natsionalistide ja fašistide pärast.

Samas õitseb seal kapitalism, pole võimalik väita, et Igor Smirnov (20 aastat Transnistria president, lahkus ametist 2011. aasta lõpus – TT) oli veendunud kommunist. Nende 20 aasta jooksul muud ideoloogiat ei olnudki kui populistlik retoorika, mis kasutas absoluutselt kõiki ideoloogilisi mudeleid ainult selleks, et võimul püsida.

Palju võeti üle Venemaalt. President, kes arvab, et riik on tema oma, inimesed on tema omad ja ta omab kõike ja kõiki. Tema kõrval seisavad tribüünil aga pikk hall habe mustas hõlstis ühel ja furaška teisel pool. Nagu püha kolmainsus.

Seni otsisite oma teemad ikka Eestist – kust see Transnistria järsku tuli? Ja miks?

Muhu: Kõik mu filmid on seotud mälupoliitikaga, Eestis, Euroopas, vahet pole. Kuidas seda kujundatakse. See haakub Transnistriaga ka – kuidas ikkagi on üks president suutnud tsiviliseeritud Euroopa piirides valitseda 20 aastat järjest. Hüva, Lukašenka on valitsenud ka…

Norman: … aga Valgevene on tunnustatud, Transnistria mitte.

Muhu: Ühesõnaga, selline ebamäärases olekus riik. Ja siis tulid seal veel presidendivalimised ka. Kontsentreeritud kujul paljastusid kõik need poliittehnoloogiad, mis veel täna töötavad. Jah, nad võivad olla karikatuursed ja küünilised ja iroonilised, aga nad töötavad. Ja on olemas keskkonnad, kus nad töötavad. Töötavad kohati isegi Eestis. Keegi ütles, et Smirnov on natuke nagu Savisaar. Teatud mõttes seal isegi on sarnasust: kui Savisaar laulab, siis Smirnov tantsib… Sellised rahvamehelikud poosid.

Norman: Transnistria on oluliselt väiksem kui Eesti, tunnustamata, aga ta püsib. See tundus nagu pisike laboratoorium… Mind huvitasid need mustrid, kuidas luuakse kollektiivset identiteeti, et meie oleme riik, kuigi meid pole rahvusvaheliselt olemas.

Muhu: Kui ma seal esimest korda käisin, sain aru, et siit tuleb film. Jah, seda teha võib olla küll väga keeruline – kui ühes asjas eksid, ei lasta teist korda enam üle piiri –, keeruline Balti riikidest, eriti Eestist pärit ajakirjanikele…

Miks?

Muhu: Näiteks on hotellis kolm hinnakirja: esimene, kõige odavam, oma ja Venemaa elanikele, teine, oluliselt kallim, Euroopa Liidust ja mujalt maailmast tulijatele, ja siis kolmas, kõige kallim, Balti riikide ja Gruusia elanikele.

Põhjus? Sealsete riigijuhtide retoorikas on alati halvustatud Balti riikide poliitikat – nad peavad N. Liidu lagunemise ja Moldova keelepoliitika süüdlaseks Eestit. Meist sai kõik alguse.

Aga Gruusia? Abhaasia ja Osseetia pärast?

Muhu: Just.

Kuidas te seda siis tegite?

Norman: Selleks et seal üldse midagi pildistada või filmida, on vaja luba. Seda saab infoministeeriumist.

Muhu: Sa võid ju minna sinna partisani tegema. Aga siis pead sa olema valmis selleks, et sind võidakse arreteerida ja välja saata. Te võite nüüd öelda, et näe, räägite ise, et on raske filmida, aga filmist endast see küll välja ei paista. Selgub hoopis, et olete pääsenud peaaegu igale poole. See oli natuke põhimõtteline asi. Kuna me selle loa saime… Kuidas, me ei ütle, aga me saime…

Norman: Selle taga oli väga palju tööd, Potjomkini tegemist, võltsidentiteedini välja.

Muhu: …siis polnud mõtet ka seda raskust filmi sisse panna. Loomulikult kaasnes sellega teadmine, et meil hoitakse silma peal. Saime paar telefonikõnet ka, et neid sündmusi pole mõtet filmida.

Norman: Hiljem oli neil endal juba nii palju muud tegemist – siis, kui tekkis oht, et Smirnovi ei valitagi tagasi, ja mure, et mis neist saab –, et lõpus võisime juba kõike teha.

Mitu korda te Transnistrias käisite?

Muhu: Viis, kokku elasime seal 85 päeva.

Mida sealsed elanikud ise tahavad – iseseisvust?

Muhu: Kas mul on õigust nende nimel midagi väita? Ei. Aga tunne on mul jah selline, et inimesed tahavad iseseisvust, nad ei taha end siduda Moldovaga. Siiralt. Tahetakse kindlust, mida Venemaa neile oma ressurssidega pakuks.

Seda enam, et Moldova rõhutab kogu aeg: unustame mineviku, räägime tulevikust. Nüüd kirjutas Euroopa ette reeglid, mis tähendab, et Moldova peab hakkama Transnistriaga sisukamalt tegelema. Seal on vaja hoiakumuutust. Inimesed ühel ja teisel pool piiri käivad ju tihedalt läbi. Seal probleemi ei ole. Käärid on poliitilises ideoloogias ja retoorikas. Kuidas taganeda sellest, mida 20 aastat on räägitud, tunnistada, et me võib-olla ei ajanud siis õiget juttu? Tulla ja öelda, et andke andeks, kui midagi läks valesti, aga katsume koos midagi paremini üles ehitada.

Asi läheb üha keerulisemaks: sealne ülemnõukogu võttis nüüd vastu otsuse ühtlustada kogu Transnistria seadustik Vene seadustikuga. Pööra sa seda tagasi…

Ka uue presidendi tulekuga ei ole Euroopale lähenetud, Euroopa lootis, et uus noor mees… Aga kahe aastaga ei ole suhetes Euroopaga arengut olnud ja Venemaa teab ja kasutab seda ära. Igal aastal antakse sinna tohutult riigiabi.

Riik selle peal püsibki?

Muhu: Kuidas saab püsida, kui eelarve on 75 protsenti miinuses? Näiteks gaasivõlg Venemaale on neil väidetavalt neli miljardit dollarit. See kasvab, sest… Tavaline inimene või ettevõte maksab gaasi eest, see kasseeritakse sisse, jäetakse osa endale ja ülejäänu suunatakse uuesti sotsiaalhoolekandesse ja riigisüsteemi. Nii see raha ringlebki.

Norman: See on ka üks põhjusi, miks Venemaa ei toetanud enam Smirnovi. Venemaa abist – ainuüksi humanitaarabina 2013. aastal 33 miljonit dollarit – on liiga palju maandunud Smirnovi ja tema lähikondlaste taskutesse. Venelased on tõenäoliselt harjunud, et osa rahast läheb kõrvale, aga see, kui palju suutis too seltskond seal privatiseerida, ei mahtunud enam isegi Venemaa pähe. Rääkimata kohalikest, kes valisid lõpuks Smirnovi asemele Jevgeni Ševtšuki.

Moldova olla Euroopa vaeseim riik. Kui vaene on sellega võrreldes Transnistria?

Norman: Seal on tõesti tohutud sotsiaalsed probleemid. Inimesed lihtsalt surevad, sest arstiabi süsteem ei toimi. Meil on filmis üks ema, kes räägib, kuidas poeg suri tal käte vahel, sest arstid küsisid tavalise lihtsa operatsiooni eest sada dollarit, mida tal polnud anda.

Mis saab PMRist edasi, ütleme, kümne aasta perspektiivis?

Norman: Kõigepealt tuleks ära oodata, mis Ukrainas juhtub.

Muhu: Ega enne juhtugi midagi kui kümne aasta pärast. Kõigepealt tulevad uued presidendivalimised. Need võib Ševtšuk uuesti võita. Edasi juhtub see, et elanikkond vananeb ja sureb, noored lähevad ära.

Norman: On juba läinud.

Muhu: Ja lõpuks on ikkagi nii, et võetakse vastu autonoomia Moldova koosseisus. Venemaa on öelnud jätkuvalt, et nemad on Moldova ühtsuse poolt. Transnistrialased olid šokis, kui see välja tuli. See oli vahetult enne presidendivalimisi. Kuidas siis nii? Mis nüüd saab? Venemaa vastas, et on seda ju kogu aeg rääkinud…

Norman: Venemaa pole neid ju siiani tunnustanud. Erinevalt Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast.

Tunnustavad ju sellega, et pumpavad gaasi… – võlg olevat juba neli miljardit, nagu te ise filmis ütlete.

Muhu: Tegelikult on nii, et nad kasseerivad selle raha Moldovalt sisse. Esitavad arve sinna.

Ja Moldova maksab?

Muhu: Mis tal üle jääb? Venemaa ütleb, et te ju peate seda oma territooriumiks, makske ära. Olgu, raha ei ole, aga lepime siis kokku. Nii saab väga hästi manipuleerida. Te ei tahtnud Euraasia Liitu tulla, hakkate Euroopaga käima? Hea küll, aga enne kui te Euroopa Liitu lähete, makske arve ära…

Alates 7. veebruarist hakkab «PMRi» näitama Tallinna kino Artis


Transnistria
 

•    Ametlik nimetus Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika (PMR) ehk Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik

•    Kuulutas end iseseisvaks 1990. aastal

•    Kuulub Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahhiga Tunnustamata Riikide Ühendusse

•    Pindala: 4163 m2, riigipiir Moldova ja Ukrainaga

•    Elanikke: 506 900

•    Pealinn: Tiraspol

•    Ametlikud keeled: vene, moldova ja ukraina