Ajal, mil lähedased ja Eesti kultuuriinstitutsioonid mõtlevad pingsalt Eino Tambergi juubeli korraldamisele, mõtiskleb vanameister oma kaunis koduaias hoopis selle üle, kas suudab veel midagi elus kogetust noodikirjas üles tähendada ja selle kõige juures veel tõelist lõbu tunda. Maestro elurõõm ja positiivne ilmavaade ei jäta kahtlustki, et küllap ta suudab veel meid kõiki üllatada.
Ajal, mil teie lähedased ja kultuuriinstitutsioonid mõtlevad vaid teie juubeli korraldamisest, huvitab mind, millest te ise viimasel ajal kõige rohkem mõelnud olete?
Eks üsna viimasel ajal olen minagi juubelist mõelnud ja olen väga tänulik kõigile, kes nende rohkearvuliste ürituste organiseerimisega seotud on – mind tõesti rõõmustavad kogu südamest kõik need ettekanded, mis juba kõlanud on (intervjuu on salvestatud 18. mail - autor) ja mis peagi kõlavad. Ning kuigi ma tunnen väheke hirmu selle suure rahvahulga ees seismisest, tähelepanust ja kõnepidamise ees, loodan siiski, et pean vastu. Kuid kõige rohkem olen viimasel ajal mõelnud sellest, et kas suudan veel kirjutada. Sest selgub, et ilma kirjutamata on mul kohutavalt igav elada!
Natuke ikka! Kaks kuud tagasi lõpetasin laulutsükli «Peeglitrikid», mis on pühendatud abikaasa Mairele. See on kokku pandud naispoetesside armastusluuletustest. Sain hakkama, aga noh, see pole nii hea, nagu mu varasemad teosed.
Muidugi! See on ju alati nii, et helilooja võib tahta kirjutada nii hästi kui tahes, aga tulemus võib olla keskpärane. Mul on isegi niisugune juhus olnud, mil olen suisa tahtnud halvasti kirjutada. Konservatooriumis olin kord kohustatud tegema mingit teaduslikku tööd ja pealakauba tasuta. Asi polnud rahas, vaid selles, et mulle oli vastumeelt kirjutada lugu, mis jäi koltuma kuhugi arhiivi. Olin nii vihane! Muudkui kirjutasin noot-noodi haaval, et maht täis saaks. Välja tuli aga teos, mida olen hiljem ise palunud esitada («Prelüüd ja metamorfoos», 1970) ja see kõlas isegi ühel mu juubelikontserdil, nüüd olen selle üle vägagi õnnelik. See tähendabki, et ega helilooja enda soovist – kirjutada hästi või halvasti, ei sõltu tegelikult mitte midagi.
Jah, aga juhus see päris ei ole, pigem asjade kokkulangevus. Olen kirjutanud oma Neljanda sümfoonia nii, et ei teadnud selle valmides, on see nüüd hea või vastupidi – väga halb. Täna pean seda üheks oma kõige olulisemaks teoseks. Mul oli mingi aimdus, et midagi seal ikka nagu on… Isegi proovides ei saanud ma veel täit selgust, kuid esiettekandel selgus, et see on see teos, mida võiksin lausa armastada.
Jah, sest olen sügavalt veendunud, et vähemalt minu jaoks pole inspiratsiooni kui niisugust olnud, võib-olla kellelgi teisel on – aga minu jaoks on see kõik pigem see, mis juba lapsepõlvest alates minusse on ladestunud. Kui hakkan tööle ja teen seda piisava järjepidevusega, eriti mõne pikema teose puhul, siis tunnen kahe-kolme nädala pärast, et «lähen lahti», et tööprotsess avab minus mingid salalaekad. Kuid ega ma ei tea, miks ta just need avab ja miks mu meeleolu just selline on. Mõnd oma teost kuulates olen olnud korduvalt üllatunud: kas ma niisugune olengi?! Loomulikult on mul suurte teoste puhul olemas visioon, kuid kui leian huvitava teema, lasen end sellel kaasa viia ja vaatan, mida tal mulle öelda on. Aga «ütlema» hakkab ta alles siis, kui olen mõned nädalad tööd teinud, oma vaimu lahti võimelnud.
Ei, rahu ja vaikus ei ole tähtis, aga selles ruumis, kus ma kirjutan (tavaliselt töötan Lauteri tänaval Heliloojate Liidule kuuluvas majas asuvas korteris), ei tohi olla kedagi peale ühe inimese – antud juhul minu abikaasa Maire. Niipea kui seal on keegi teine, kaob igasugune loominguline õhkkond. Telefoni ma välja ei lülita, kuid vanasti oli mul niisugune komme, et ma ei lasknud kedagi sissegi, kui ta polnud ette helistatud.
Juhusest üksi ei aita, peab olema ka julgust, tahet ja oskust sellest juhusest kinni haarata. Sa võid kõhelda vaid mõnikümmend sekundit, ja see võimalus kaob… Kõige õnnelikum juhus oli see, kui ma Mairega kohtusin – tundsin selle juhuse ära ja julgesin sellest kinni haarata.
Teie teostest õhkub tohutut elurõõmu ja lausa füüsiliselt on tunda armastuse kohalolekut. Kui suur roll on tegelikult armastusel teie loomes?
Kindlasti on need mõjud olemas, kuid need ei avaldu kunagi otseselt, siin ja praegu – sügavad läbielamised võivad loomes peegelduda palju, isegi aastaid, hiljem. Kõik õnnelikud tunded ladestuvad meis ning millal ja mis kujul nad väljenduvad, seda ei tea kunagi. Kuigi mul on elus kohutavalt palju õnne olnud, pean ma siiski mõttetuks, et inimene on kogu aeg õnnelik, sest sellest on väga kerge minna rahulolu-staadiumisse, mis on väga hädaohtlik ja igav. Olin kaua väga õnnelik ja lõpuks sain ka oma õnnetuse kätte. See tegi mind mitmeks kuuks väga õnnetuks, kuid lõpuks tulin sellest välja ja nüüd võin öelda, et see oli väga rikastav kogemus.
On kaks elu: isiklik ja normaalne argipäev ja teine – loominguline elu, kuid need ei pruugi alati paralleelselt kulgeda. Kuid vahel ei tee ma sugugi vahet – see loomingu asi on mulle endalegi arusaamatu – kus üks lõpeb ja teine algab. Muidugi on mul mingid põhimõtted, mida ma püüan järgida.
Millised näiteks?
Et kui ma kirjutan, siis peab publik seda kuulama ja ma ei taha, et publikul igav hakkaks. Seetõttu vahetan teoses päris tihti meeleolusid, vahel isegi ehmatan publikut – kogu aeg peab muusika olema mingisuguses liikumises ja kontrastis. Kuigi ma ise armastan pikki ja aeglasi asju, võivad seda endale lubada vaid geeniused, minutaolised keskmikud peavad ikka rohkem pingutama. (Naerab.)
Peab küll, tunnen isegi mingit väikest pelgust muusika ees ja ma ei taha suurtes mahtudes enam muusikat kuulata. Kodus mängib mul Kuku raadio, kus peaaegu muusikat polegi, abikaasa eelistab Klassikaraadiot. Mina jällegi tahan kuulata elavat esitust, sest ainult kontserdilt saan ma täieliku rõõmu kätte. Kui ma veel õpetasin, kuulasin palju plaate ja õpilased käisid sageli minu juures kodus.
Kui ma ka kedagi esile tõstaksin, siis kindlasti mitte ainult muusikaliste võimete, vaid ehk isegi eelkõige inimlike väärtuste tõttu. Et kellelegi mitte liiga teha, julgeksin siinkohal nimetada neid, keda enam ei ole: Raimo Kangrot (mu esimene õpilane) ja Alo Mattiisenit – mõlemad olid fantastiliselt andekad heliloojad. Kuid mul on ka hiljem olnud mitmeid õpilasi, kes on mulle inimlikus mõttes väga kallid olnud. Minu jaoks tähendab inimlik aspekt tihtilugu rohkem kui muusikaline andekus.
Muusikat saab õpetada kui head käsitööoskust ja seda mitmete sellega seotud ainete läbi, kuid saab ja tulebki arendada ka silmaringi nii muusikas kui elus üldse. Mul on tunne, et inimene, kes on kohutavalt andekas muusik, kuid kui ta ainult muusikat armastab ja sellega tegeleb, ei saa temast kunagi väga suurt loojat. Et saada suureks, peab maailmast rohkem teadma, kui pelgalt muusikat tundma.
Mu elus on kaks suurt kirge: raamatud ja teater. Põhjus, miks kirjandus igale loojale vajalik on, peitub selles, et loomingus on vaja tunda inimest, inimpsühholoogiat, kuid meil pole iial nii palju tuttavaid, et kogu inimese psühholoogilist spektrit tundma õppida.
Jah, kuid mul on illusioon, et kui oleksin olnud teatri alal pooltki nii andekas kui muusikas, ja oleks ma üldse veidi andekam olnud, olnuks mu isiklik lõbu teatris tööd tehes olnud suurem ning andnud mulle võimaluse reaalselt teise rolli sisse minna ja teist elu elada.
Jah! Unelmaterolli pole mul olnud, sest minu jaoks on olulisem sisemise ümberkehastumise võimalus kui niisugune. Meil kõigil on vaid üks elu, mina tahtnuks elada ka teiste elu. Olen mänginud filmides «Keskpäevane praam» ja «Surma hinda küsi surnutelt», tundsin sellest suurt rõõmu ja sain väga toreda kogemuse.
Absoluutselt! Ja me mitte ei deklareerinud koos sõpradega ainult seda, et tahame õnnelikud olla, vaid töötasime välja ka süsteemi, kuidas seda teha.
Et ma veel tööd tehes saaksin lõbutseda ja rõõmu tunda!
Helilooja, kompositsioonipedagoog
Haridus: lõpetas 1953. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Eesti Muusikaakadeemia) kompositsioonieriala Eugen Kapi õpilasena
Karjäär:
1953-1959 helirežissöör Eesti Raadios ja Eesti Draamateatris muusikaala juhatajana
Alates 1968. aastast Tallinna konservatooriumi kompositsiooniõppejõud ja 1983. aastast professor.
Helilooming: on kirjutanud teoseid paljudes muusikažanrides, olulisel kohal on sümfoonilised teosed (kokku 123 oopust, neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusika (3 ooperit ja balletti).
Tuntumad õpilased: Raimo Kangro, Alo Mattiisen, Igor Garshnek, Tõnu Naissoo, Urmas Lattikas, Peeter Vähi, Toivo Tulev, Mari Vihmand jpt.
Tuntumad teosed:
Concerto grosso (1956); Kuupaisteoratoorium (1962); Toccata op 31 (1967), ballett «Joanna tentata» (1970); Trompetikontsert nr 1 (1972); ooper «Cyrano de Bergerac» (1974); sümfoonia nr 1(1978); oratoorium «Amores» (1981); sümfoonia nr 2 (1986); sümfoonia nr 3 (1989); «Tundeline teekond klarnetiga» (1996); «Desiderium concordiae»; «Igatsus üksmeele järele» (1997); 4. sümfoonia (1998)