Igavuse etnograafia

Loits pimeduse peletamiseks. Filmi peategelane, muusik Rob Lowe võtab filmi lõpuks koha sisse black metal'i bändi lauljana.

FOTO: www.outnow.ch

Kuidas otsida ja leida spirituaalsust lääne inimese tehnoloogiast küllastunud hinges – pretensioonikas küsimus, mida on viimasel sajal aastal ikka küsitud ja küsitakse edaspidigi.

Ameeriklase Ben Russelli ja briti Ben Riversi fiktsionaalsete sugemetega dokfilm «Loits pimeduse peletamiseks» on seda küsimust uuristanud sõna otseses mõttes ääri-veeri, nimelt mööda põhjala karme rannikuid, metsi, vihmasadusid ja päikeseloojanguid.

Maailma ääred

Eestlaste osalusel (üks filmi produtsente on Indrek Kasela Mustast Käest) valminud film on osalenud tähtsatel Toronto ja Locarno filmifestivalidel ning saanud Kopenhaagenis toimuvalt CPH DOXilt ja Torino filmifestivalilt ka auhindu. Sensatsioonilisema meedia sõpradele olgu öeldud, et üks produtsentidest on ka Julie Gayet, kellest on viimasel ajal palju räägitud kui Prantsusmaa presidendi François Hollande’i armukesest.

Enne veel aga, kui asume päris asja juurde, oleks ehk mõistlik selgitada natuke filmitegijate tausta. Mõlemad on tunnustust pälvinud eksperimentaaldokumentalistid, kelle töid on rohkem küll näidatud kunstigaleriides. Russell on hariduselt semiootik ning töötanud Illinoisi ülikoolis professori assistendina, samuti huvitab teda etnograafia ning suureks eeskujuks filmikunstis on prantsuse etnodokkide suurmeister Jean Rouch. Etnograafiast võime rääkida ka «Loitsu» puhul, kuna mingis mõttes viib film vaataja maailma äärtele. Tegu on nende esimese koostööfilmiga.

16-millimeetrisele lindile võetud film on jagatud kolme ossa, mida seob üks peategelane, kelleks on kehastunud muusik Rob Lowe. Kõigepealt satub see peategelane ühte Vormsi saarel, täpsemalt Vormsi Ennu majapidamises tegutsevasse, küll fiktiivsesse kommuuni.

Kommuuni elanikeks on  eestlastest ja ameeriklastest koosnev seltskond, kellest äratuntavaimad on siinsed Uue Maailma inimesed ning Eestiski paar korda kontserti andnud ameerika hipiduo Prince Rama. Elu Vormsil läbi Russelli ja Riversi kaamerasilma iseloomustab esinduslik jõudeelu, harmoonia saavutamine  loodusega ja vestlused filosoofilistel teemadel. Vormsi maagiline atmosfäär annab ennast tunda, pritsib läbi jõudeelu aukude. Jäädvustamist on leidnud igapäevaelu mikrotasand.

Teises osas satub filmi peategelane hoopis Põhja-Soome ning tema paganlik või uuspaganlik otsing võtab üksildasema pöörde, suhe loodusega võtab veelgi harmoonilisema ja samas ka dramaatilisema kuju. Kohtume boreaalse metsade ja järvede hüpnootilise vaikusega. Kolmandas osas on peategelasest saanud ühe Norra black metal’i bändi laulja.

Filmi tegelikuks peategelaseks võib pidada ka igavust. Olen kuulnud mõnd inimest arutlemas, et ta nii väga tahaks igavust tunda, vaadata aknast välja ja kogeda, kuidas elu läheb sinust mööda, aga see ei ole võimalik, kuna kõikvõimalikud kohustused ootavad järgemööda. Võib-olla peitubki üks võimalus saavutada see spirituaalne tuum lihtsalt võimaluses teha mitte midagi.

Katarsise puudumine

Antropoloogias on eriti prantslase Marc Auge’i töödega seoses räägitud «lähedaloleva antropoloogiast», mis traditsioonilise kauge ja eksootilise asemel uurib hoopis lähedalolevat, näiteks kirjeldab naabruses asuvat supermarketit. «Loitsu» puhul võiks rääkida «igavuse etnograafiast», mis siis leiab varem kaugetest kultuuridest otsitud tundmatut meie igapäevases igavuses.

Mingis mõttes valmistas see film ka pettumuse. Oma vaiksel ja mitte midagi tegeval  moel suutis ta vähemalt kahe kolmandiku jagu pinget üleval hoida, lükates pidevalt edasi katarsisevõimalust. Kui viimaseks osaks oleks valitud lihtsalt reaalajas puu kasvamine, siis poleks katarsiseküsimust tekkinud, see sõnagi poleks meenunud. Black metal’iga see aga meenus, sest toimus rütmimuutus. Riversi ja Russelli kaameral oli õnnestunud sellest võrdlemisi külmalt mööda libiseda, mis oli tõenäoliselt ka eesmärk.

Film

«Loits pimeduse peletamiseks»

Režissöörid Ben Rivers ja Ben Russell

Prantsusmaa-Eesti 2013

Tagasi üles