/nginx/o/2016/12/26/6205235t1hf032.jpg)
/nginx/o/2014/02/04/2794970t1hde3e.jpg)
Minu riiulis on hulk filme. On neid, mida olen vaadanud korra, ja neid, mille vaatamine on jäänud pooleli. On ka tagarea tolmuseid filme, mille olemasolust mul aimugi ei ole.
Resultatiivne Sööt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja siis kullafond, klassika, lemmikud. «Jaanipäev», «Dirigendid», «Reporter», «511 paremat fotot Marsist», «Unenägu», «Pulmapildid» – Andres Söödi suurepärased dokumentaalfilmid, mida võib ikka ja jälle uuesti vaadata. Kerge muigega tehtud tööd. Meistri pintsliga maalitud, justkui muuseas, ilma pingutuseta.
Söödi filmid tekitasid kõmu juba omal ajal ega ole minetanud värskust siiani. Oma napilt 10-minutiliste filmidega suudab ta öelda rohkem kui tänane tegija pooleteise tunniga. Suur oskus, mille järele praegu kahjuks nõudlust ei ole. Uus aeg nõuab uusi standardeid. Filmid olgu 52, 68, 80, 90, 112 minutit pikad. Milleks? Teadagi, tele-eetrit on kergem täita tunni-pooleteise kaupa.
Telekavas pooleteisetunnise pikkusega dokumentaalfilmi märgates tekib tihti tunne, kas ma olen katsumuseks valmis. Söödi filme vaadates mul ajast kahju ei ole.
Turg surub meid kõiki raamidesse, tahad või ei taha.
Aeg on Söödi loomingu suhtes armulik. Kui sõpradest filmitegijatega dokumentalistikast juttu tuleb, on üks neist, keda seltskonnas ikka mainitakse, Andres Sööt. Tema renomee on kõrge – kui teiste tegijate suhtes võib olla lahkarvamusi, siis Söödi puhul nina ei kirtsutata, tema filmid on kultuskaup, mis liigub käest kätte.
Pidulikelt üritustelt, galadelt, ka nendelt, mille peategelaseks on Andres Sööt ise, oskab maestro puudumiseks sobiva põhjuse leida. Maestro autoriõhtud mööduvad enamasti ilma autorita. Isegi sajandi filmitegija auhind tolmas Eesti Filmi Instituudi aknalaual, ilma et Sööt oleks sellele järele läinud.
Sööt ei kipu ekraanile. Enesereklaamiga ei tegele. Fotograafid teda ei jälita. Liigseid sõnu maestro ei tee, kõik, mis öelda on, seisab filmis.
Kui vana kulunud tõde «pilt kõneleb enda eest» on tihtilugu ainult sõnakõlks või niisama poosetamine, siis Söödi puhul on see ka tõesti nii. Söödi pilt kõneleb.
Andres Sööt on fenomen, raskesti seletatav nähtus, kes hoiab ennast tagaplaanile ja keda ometi kõik märkavad. Tema filmid räägivad rohkem kui seletajate seletused.