Marek Tamm: lapsepõlve­lõimed

Marek Tamm Foto: Erakogu

Eesti kirjandus on jõudnud oma arengus huvitavasse faasi, kus keel ei dikteeri enam selle piire ja iseloomu, kus kirjandus on teatud mõttes väljunud eesti keele raamidest. Nii julgen väita, et mullused parimad eesti romaanid ei sündinud mitte eesti, vaid vene ja prantsuse keeles. Pean silmas Andrei Ivanovi «Harbini ööliblikaid» ja Katrina Kalda «Jumalate aritmeetikat». Mõistagi on vaieldav, kas ja mil määral võime neid käsitada osana eesti kirjandusest, ent arvestades nii autorite Eesti päritolu kui romaanide Eesti ainest, tundub, et selline käsitus on igati põhjendatud. Isegi kui rahvuslikud kriteeriumid pole kirjandusest rääkimisel mõistagi esmased.

Katrina Kalda

«Jumalate aritmeetika»

Tõlkinud Anti Saar, Tallinn, Varrak, 2014, 176 lk
-------------------------------------------------

Lugesin «Jumalate aritmeetikat» nii prantsuse kui eesti keeles ja pean tunnistama, et eesti keeles jooksis tekst loomulikumana, põhjuseks ennekõike pärisnimed, mis originaalis mõjuvad otsekui eksootilisuse tühjavõitu tähistajad (Helmi Puur ja Holger Pukk või Rumba suitsud ja Jaffa limonaad), ent eesti tõlkes pigem nostalgiliselt kõnekate viidetena. Kuigi Kalda prantsuse keel on impeccable, ei saa ikkagi lahti tundest, et tegelikult avab see romaan oma potentsiaali alles eestikeelsena (eelduseks muidugi Anti Saare õnnestunud tõlketöö).

«Jumalate aritmeetika» algab tsitaadiga Christa Wolfi romaanist «Medeia. Hääled», ent sama hästi sobiksid teose motoks avalaused Wolfi varasemast romaanist «Lapsepõlvelõimed»: «Möödunu ei ole surnud; ta pole isegi mitte möödas. Me lahutame teda enesest ja teeskleme võõraid.» Kalda romaan on mitmes ajas kulgev jutustus mälu- ja traumatööst, möödanikust, mis ei taha mööda minna, mis kummitab unenägusid ja rutjub kehasid. Vaheldumisi kiri- ja päevikužanris teos räägib ühe suguvõsa kolme põlvkonna peal lahti pea kõik inimeksistentsi olulised tahud, surma ja armastuse, vangistuse ja vabaduse, süü ja häbi, maapao ja koduigatsuse, lapsepõlve ja vanaduse.

Romaani minajutustaja Kadri Raud, kes on veetnud lapsepõlve Nõukogude Eestis, ent siis 1980ndate lõpus emaga Pariisi pagenud, harutab päevikumärkmetes lahti oma lapsepõlve ja sealt kaasa saadud ängid, hirmud ja ihad. Jutustust raamib tema vanaema surm, mis hakkab pinnale tooma aina uusi «pilte mälu viimsetest varjupaikadest» (lk 119). Päevikuteksti lõikuvad Siberist vanaemale saadetud sõjaaegsed kirjad, kuni need kaks liini raamatu lõpus kokku seotakse.

Romaani keskne küsimus peitubki selles, kuidas vabaneda mineviku painetest, sellest kaugest ajast, mida me kanname enda sees, «kuid millest me ometi midagi teada ei saa» (lk 176). Lugeja lohutuseks liigub jutustus selge lõpplahenduse poole, jutustaja leinatöö paistab vilja kandvat, mineviku­saladused tulevad päevavalgele ja viimasel leheküljel jõuab peategelane otsuseni et «tänasest päevast elan omaenda elu» (lk 176).

«Jumalate aritmeetika» on läbinisti aistinguline ja ihulik romaan, möödunud aegu velmatakse peamiselt lõhnade, värvide, helide toel, minevik on selles kehaliselt kohal, kehastunud tegelaste hoiakutes, pilkudes, sammudes ja vaevustes. Paratamatult ei pääse teos võrdlusest Sofi Oksaneni «Puhastusega», mille samuti ajaliselt segipaisatud aistinguline narratiiv tegeleb ositi nendesamade sõjatraumade läbitöötamisega, isegi kui selle traumatöö võtted ja tehnikad, üldistest hoiakutest rääkimata, on sootuks erinevad.