Artel aktsioonis: julge näitus, mis küsib elulisi küsimusi

Lokaalse ja globaalse kohtumine Tartu Kunstimajas Foto: Kristjan Teedema

Tartu Kunstimuuseumi uue direktori Rael Arteli kureeritud näitus «Kas sellist muuseumi tahtsimegi?» on aruteluplatvorm muuseumi identiteedi võimaliku muutuse üle. Üldisem teema, mida näitusel paratamatult lahatakse, on praegu aktuaalne küsimus kaasaegse kunsti olemuse, vajalikkuse ning suhte kohta traditsioonilise kunstiga. Peale selle viidatakse näitusel ülemaailmse ressursside vähenemise ja elukvaliteedi alanemise ohule ning sellest tulenevatele probleemidele.

«Kas sellist muuseumi tahtsimegi?» ei ole retooriline küsimus. Artel astub dialoogi, tuues ametialased küsimused publiku ette: kui suurt kunsti peaksime eksponeerima? Millises suunas liikuda? Mida me nii väga kardame? jne. Näituse koostamisel on säilitatud huumorimeel, esitades julgelt ka küsimusi, kuidas käituda maavärina korral ning mis saab siis, kui Godzilla ründab. Kuraatorid ootavad publikult aktiivset kaasarääkimist.

Kunstimuuseumi identiteediloome juures on tähtis küsimus, kui suurt kunsti näidata. Lahenduse on näitusel pakkunud Toril Johannessen hiiglasliku vahtplastist müüriga «Transtsendentaalne füüsika», mis on suurim objekt, mida on võimalik ühes tükis näitusemajja paigutada. Teos annab materiaalse vastuse metafüüsilisele küsimusele: täpselt nii suur on kõige suurem ja suuremat ei saa. Aga kui objekti maht taas metafüüsiliseks küsimuseks tõlkida, siis kui suure kunsti muuseum TKM ikkagi on?

Näitusemaja teise korruse avasaali on üle maalinud tänavakunstnikud MinajaLydia, Edward von Lõngus ja Müra2000 (kuraator Marika Agu). Tänavakunsti eksponeerimine pole raudne seisukohavõtt, et nüüd hakataksegi TKMi silla alt pilte tooma, vaid küsimuse esitamine publikule ja töötajatele: milline kunst siia sobib? Nii see kui eelmine kunstiküsimus laieneb üldisemale probleemile: Tartu on väheneva rahvaarvuga riigi väikelinn Ida-Euroopas, kuidas suhtuda?

Näitusel valitseb professionaalne õhkkond, mida levitavad nii hiilgavalt lahendatud teosed kui kuraatori nähtav julgus. Formaadis pole lepitud kantseleilike vormidega. Eesti kunstiklassika kõrval on üleval rahvusvahelised kunsti ja olme piiril laveerivad teosed, näiteks Tamàs Kaszàse ja Anikò Lorànti kollektsioon «Näljahäda toidud» – näited ja õpetused, milliseid seemneid ja juurikaid süüa siis, kui midagi süüa ei ole.

Julgus on siin võtmesõna. Julgus vastu võtta tundmatu, julgus vette hüpata ning julgus näidata veidrana tunduvaid teoseid. Hirmu vastu aitab teineteisega inimliku kontakti säilitamine. Näitusel esitatud küsimused on eluliselt olulised.


Näitus

«Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?»

Tartu Kunstimuuseumis avatud

1. veebruarist