James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada

«Titanic» (1997) Foto: Kaader filmist

Kõigi aegade menukaimaks kassahitiks saanud filmi «Avatar» režissöör James Cameron ei pea filmi suurimaks väärtuseks mitte seda 2,5 miljardit dollarit, mis film sisse toonud on, vaid lina­teost saatnud suurt keskkonnateemalist vastukaja. Brasiilias maailma jätkusuutlikkuse foorumil ajakirjanikele antud intervjuul käis filmiloojat küsitlemas Luis Corvini Filho.

Amazonase kuberner tegi teile ettepaneku filmida «Avatar 2» otse Brasiilia vihmametsades. Kas see on tõenäoline ja mida me üldse filmi järjest oodata võime?

Kõik, mida ma praegu öelda saan, on see, et «Avatar 2» sündmused arenevad Pandora ookeanides ja metsades. Aga sedagi on juba rohkem, kui ma varem öelnud olen (naerab).

Kuid ma tahan kõigile meelde tuletada, et Pandora metsad «Avataris» on sada protsenti arvutianimatsioon. Me ei teinud ühtegi võtet üheski metsas. Ja kui me teeme teist filmi, jääb see põhimõte samaks, sest stiil peab olema sama.

Mis puudutab vihmametsas filmimist, siis näeksin ma selles ettepanekus võimalust teha film, mis ülistab Brasiilia tegelikke vihmametsi. Et mulle meeldib kasutada 3D võimalusi, siis võiks see olla film, mis asetab publiku ruumiliselt metsa, muudab metsa neile erutavaks ja reaalseks. Sellist võimalust ootaks ma küll.

Millest see film võiks rääkida?

Kui peaksin siin filmima, oleks mu ees mitu võimalust. Ehk võiksin teha siin «Avatariga» seotud dokumentaalfilmi. Tuleksin näitlejatega siia, läheksime vihmametsa, räägiksime mõnede põliselanikega ja ehk suurendaksime sellise projektiga maailma teadlikkust. Midagi sellist peaks see olema, see oleks mõistlik meedia seisukohalt ning aitaks teadlikkust parandada, no ja ma arvan, et see oleks ka väga lahe.

Aga kui seda teha, ei tooks ma kaasa hiiglaslikku Hollywoodi filmimeeskonda kõigi nende veomasinate ja muu sellisega, mis hakkaks tõelist vihmametsa rikkuma ja avaldaks survet põliselanikele, kes siin vaikselt elavad.

Millist sõnumit soovisite «Avatariga» saata suurkorporatsioonidele?

Ma usun, et «Avatar» on ärimaailma suhtes üsna karm, vähemalt nende suhtes, kes filmis ärimaailma esindavad ja kes töötavad seal kaugetest paikadest maavarade hankimise nimel ega hooli tolles keskkonnas elavate inimeste õigustest.

Kuid enamik äriinimesi peab silmas vaid seda, milline on odavaim viis millegi tegemiseks või mis tõotab parimat tulu, kuid mis ei pruugi sugugi olla parim planeedile või inimestele, kes neile ette jäävad.

Aga kuidas saaksid kompaniid olla jätkusuutlikumad?

Inimesed peavad hakkama teistmoodi mõtlema. Kui nad muudavad oma vaatenurka, näevad nad, et see, mis on parim planeedile, on kaugemale vaadates parim ka turule ja majandusele. Probleem on selles, et see ei pruugi olla parim konkreetse kvartali piires.

Ma usun, et see saabki olema kõige raskem ülesanne: leida toimivad ärimudelid, toimivad vabaturu mudelid. Meil seisab ees selle muutmine, kuidas me loome väärtust või omistame väärtust, ja see saab olema teistmoodi kui praegu.

Kuid ka ärimaailmas on palju vastutustundlikke inimesi, kes tõepoolest soovivad asju muuta. Nad soovivad leida ärimudeleid, mille abil saaks luua töökohti ning liikuda uuenduslikult positiivses suunas. Nende arv kasvab iga päevaga.

Kuidas panna inimesi loodust nii austama, nagu seda «Avataris» tegid navid?

Me elame väga tehnoloogilises maailmas, meid ümbritseb rohkelt elektroonikat. Me ei tooda ise oma toitu, me ei tooda ise oma kaupu. Paar viimast põlvkonda on igapäevase kontakti mõttes loodusest veel kaugemale triivinud.

Ma olen 56-aastane. Kasvades töötasin vanaisa talus. Ma aitasin iga suve lõpul nisu koristada. Mul oli arusaam sellest, kust toit tuleb. Praegu toodavad enamiku meie toidust suured industrialiseeritud põllumajandusettevõtted.

Arvan, et peaksime uuesti õppima loodust kogema. Sellepärast pean oluliseks põliselanikke, kes seda tõesti mõistavad, sest nende elu põhinebki looduse ja selle tsüklite ning oma koha mõistmisel kõiges selles. See on see «vanarahva tarkus», mida peame austama, mille poole peame püüdlema, et ühendada taas loodus ja ühiskond.

Milline tähtsus on poliitilises maailmas toimuval kliimakriisi-debatil?

See on absoluutselt kõige tähtsam asi, millest ühiskond peaks rääkima – ülemaailmselt kõige tähtsam. Siin on tegemist küsimustega ellujäämisest, elukvaliteedist ja maailma loodusest, mille anname edasi järgmistele põlvkondadele.

Ma arvan, et Al Gore ütles foorumil absoluutselt õigesti, et meile on antud arvatavasti suurem vastutus kui ühelegi inimajaloo varasemale põlvkonnale ja me peame enda ees seisvatele ülesannetele vastu astuma üheskoos, ühiskonnana. Niisiis, mida rohkem me sellest räägime ja mida enam on see poliitilise debati osa, seda parem.

Ja kuidas seda saavutada?

Peame looma rohujuure tasandil liikumise kogu ühiskonnas, nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas, et see teema tõuseks avalikus debatis esikohale. Kui Titanicu transatlantiline meeskond nägi enda ees jäämäge, lõid nad kolm korda kella.

Kellalöömisest kokkupõrkeni kulus üheksakümmend sekundit. Kõige meeleheitlikumatest katsetest hoolimata põrkasid nad kokku, sest laev oli liiga suur ja inerts samamoodi.

Mul on kahtlus, et me elame juba nende üheksakümne sekundi ajal, kellahelina ja saatusliku kokkupõrke vahel. Suurim meie ees seisev ülesanne on muutuda piisavalt kiiresti ja piisavalt suurel määral, et katastroofi vältida. Leidub hea tahte ja südametunnistusega inimesi, kes teevad juba kõike, mida nad suudavad, aga neist ei piisa.

Kuidas te võrdleksite Bushi ja Obama administratsiooni jätkusuutliku arengu ja keskkonna küsimustes?

Ma arvan, et erinevus Bushi administratsioonist on põhimõtteline. Bushi administratsioon kulutas kaheksa kriitilist aastat, õigemini isegi mitte ei kulutanud, vaid nad lausa manipuleerisid ametlikes aruannetes otseselt kliimateadusega. See oli nende teemade jaoks jube aeg ja ma arvan, et tegemist oli USA ajaloo kõige vastutustundetuma administratsiooniga.

President Obama andis valimiskampaania ajal mõningaid lubadusi. Ma arvan, et ta peab neile probleemidele keskenduma. Ülemaailmne tervishoid on imetlusväärne idee, aga haigel planeedil ei saa ka tervishoidu olla.

See ei ole lihtsalt võimalik. Nii et minu meelest ei saa nad asjast lihtsalt aru. Ta on kulutanud hulga poliitilist kapitali tervishoiuteemale, aga me peame tegelema probleemidega, millel on põhimõtteline tähtsus kõigile planeedi elanikele.

Te peate silmas Obama osalemist Kopenhaageni kliimakonverentsil?

Jah. Ta läks Kopenhaagenisse ega olnud suuteline seal juhirolli võtma, sest tal ei olnud kongressi ja senati mandaati, et öelda: «Ma astun teie ette selgete seadustega, mida oleme vastu võtnud ja mida võime nüüd teile eeskujuks tuua.» Tema käed olid seotud.
Aga ta on tark mees, väga karismaatiline, ta on saanud käe võimutüüril valgeks, võib teha edaspidi palju head ja ma loodan, et ta seda teebki.

Ja miks ei ole kliimakriis Ameerika valitsuse prioriteet?

Sest on suured energiakompaniid, mis maksavad sadu miljoneid dollareid, et vältida selle esilekerkimist avalikus debatis.

Mida rutem me naftast vabaneme, seda paremaks meil läheb. Mida rutem me kivisöest vabaneme, seda paremaks meil läheb. Me ei paiskaks nii palju süsinikdioksiidi õhku, ei peaks sõdu pidama ega teesklema, et oleme sõbrad riikidega, millega meil on põhimõttelised lahkhelid inimõiguste küsimustes. Minu meelest on see ilmselge. Ja ma usun, et see on ilmselge ka president Obamale, sest ta on südametunnistusega inimene.

Mida peaks Obama ette võtma?

Ma julgustaks teda lihtsalt kiirendama taastuva energia programmi. Nad kulutavad taastuvale energiale märkimisväärsel hulgal raha. Ma usun, et seda on kuus miljardit dollarit. See on suurepärane – seda on täpselt kuus miljardit dollarit enam, kui kulutas Bushi administratsioon. Nagu ütles Al Gore kunagi Santa Barbara filmifestivalil, kus ma tema kõnet kuulsin: asi pole mitte selles, et naftalobitöö mõjutas tugevasti Bushi administratsiooni – ei, nad ise olidki see naftalobitöö.

Või miks saadeti mehi ja naisi võitlema võõrale pinnale Lähis-Idas? Nende terroristide pärast, kellele me ei meeldi? Seda tehti – ja tehakse ikka veel – sellepärast, et me oleme olnud Lähis-Idas viimased seitsekümmend aastat, hankinud naftat, domineerinud nende sisepoliitikas, mänginud neid üksteise vastu. Ameerika sõjaväe äratoomiseks Lähis-Idast tuleb muuta meie energiapoliitikat. Minu meelest on see ilmselge.

Kuna te juba mainisite Al Gore’i, siis ta kinnitab oma raamatus «Meie valik», et meil on juba tehnoloogia, millega kliimakriis peatada. Kui seda silmas pidada, siis milline on teie arvates suurim meie ees seisev väljakutse: tarbimis­ühiskond, skeptilisus või poliitiline tahe?

Noh, poliitiline tahe on lihtsalt avaliku mandaadi tagajärg, ja kuni me ei muuda oma väärtushinnanguid, mis kajastuvad tarbijalikkuses, rohujuure tasandil, seni ei tule ka seda poliitilist tahet.

Skeptikutel, organiseerunud skeptikutel, kes tegelikult kujutavad endast vaid konkreetsete tööstusharude huvide kaitsele asunud huvirühmi, on alati eelis. Nii et ma ütleks: see on tarbimisühiskond, see on ühiskondlik teadvus rohujuure tasandil, mis peab muutuma, et see saaks jagu skeptikutest ja tekitaks poliitilise tahte.

Kas teie meelest avas «Avatar» tee järgmistele sama teemat käsitlevatele suure eelarvega filmidele?

Ma ei tea. Ma ei ole kindel. Usun, et see võib ehk innustada teisi filmiloojaid ütlema: «Okei, see on selline film, mis võttis kindla seisukoha ja tõi räigelt kasumit.» Ja kui see on nii, siis järgmine kord, kui nad kuulevad stuudiolt, et nad peaksid käsikirjas või ideedes muutma midagi, mis on neile hingelähedane, võivad nad öelda: «Aga «Avatar» tõi sisse ja selles oli see mõte olemas.» Nii et stuudiod ei saa kindlasti öelda, et see ärilises mõttes ei lähe. Nii et võib-olla selles mõttes on siin teatavat edu. Ma vähemalt loodan seda.

Kuidas saaks «Avatar» ka edaspidi jätkusuutlikkuse ideed edasi anda?

Ma toetan kõiki võimalusi, mis aitavad inimestel kasutada «Avatari» kogemusi energia ja keskkonnaga seotud probleemide mõistmiseks.

Ehk võiksin teha filmi, mis ühendab «Avatari» ideed mõningate keskkonnaalaste ja põliselanike õiguste alaste sihtidega, millega olen kokku puutunud seoses filmiga. Pandora idee ja «Avatari» filosoofia põhjal võime kujundada järeldusi, mis seonduvad vabaühenduste ja teiste keskkonnaorganisatsioonidega.

Kuid ma arvan, et oluline on aru saada, et me ei tee seda selle nimel, et «Avatar» oleks veel populaarsem, vaid selleks, et kaasata noori inimesi meelelahutuse kaudu, millega nad oskavad ennast suhestada, mille abil nad võivad omandada kogemusi või suurendada teadlikkust, mis süvendab kogemusi.

Kuidas?

Mul ei ole kõiki vastuseid. Ideaalis tuleks neid ühendada mõne tõeliselt käegakatsutava aktsiooni kaudu, mille nad saaksid omaks võtta ja mis tõesti midagi muudaks. Me ei kavatse hakata lahendama kõiki maailma probleeme, aga ehk on võimalik need rühmad, kes on teinud väga suurt tööd, et mõista probleeme palju paremini kui mina, omavahel kokku viia. Aga kuidagi oleks vaja võtta see «Avatari» tunnetus ja muuta see praktiliseks. Me veel mõtleme, kuidas seda teha.

Film edastab sõnumi kogu maailma säilitamise vajalikkuse kohta. Mida on «Avatar» muutnud teis endas?

Tunnen, et «Avatariga» on tekkinud võimalus teha midagi suuremat. Olen alati ennast tagasi hoidnud, sest ma pole keskkonnateadlane ega ka taastuva energia alal tegutsev äriinimene. Aga nüüd tunnen, et see ei ole mitte ainult võimalus, vaid kohustus.

Susan (Cameroni abikaasa – toim) ütles mulle mõne nädala eest midagi. Ta ütles: «Kallis, see on kohustus, me peame siin midagi ette võtma.» Ja ma arvan, et tal on õigus. Ma tunnen samamoodi. Seepärast kavatsen ennast märksa rohkem nende organisatsioonidega siduda.

Ma võtan enda südameasjaks asju tundma õppida ja vastuseid leida. Kavatsen suure osa oma energiast sellele pühendada, enne kui lasen end kaasa tõmmata järgmisel filmil, mis võtab sada protsenti minu energiast. Nii et ees seisab periood, mil annan endast parima, et asju muuta ja õhutada seda tegema ka teisi.

James Cameron

•    Sündis 16. augustil 1954 Kanadas

•    1971. aastal suundus elama USAsse, õppis California osariigi ülikoolis füüsikat.

Kuulsamaid filme:

•    «Avatar» (2009)

•    «Titanic» (1997)

•    «True Lies» («Ausad valed») (1994)

•    «Terminator 2: Judgment Day» («Terminaator 2: kohtupäev») (1991)

•    «The Abyss» («Sügavik») (1989)

•    «Aliens» («Tulnukad») (1986)

•    «The Terminator» («Terminaator») (1984)

•    Lisaks loonud dokumentaalfilme ja osalenud 3D-tehnoloogia väljatöötamises.