/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
Küllap sai minu huvi Kärt Summataveti vastu alguse Eesti ühe kuulsama sisekujundaja professor Mait Summataveti kunagisest loengust Tartu Kunstnike Majas. Ajapikku selgus, et tütar Kärt käib ühte sammu minu õpetaja Kaljo Põlluga, samast hoovusest leiame nimekamatena tekstiilikunstnik Anu Raua, Lennart Mere, varasematest Kristjan Raua. Neid ühendab oma juurte otsimine.
Kärt Summatavetil algas see Kaljo Põllu juhitud matkadest Siberisse ja jätkus ERMis, ajaloo- ja kirjandusmuuseumis, laiemalt eesti kultuuris osalemises üldse.
Tema juubelinäitus on väike, mistõttu tuli mahukast loomingust välja valida vaid mõned näited, kuidas eesti ja ka teiste rahvaste traditsioonilised ehted ja tarbeesemed on autorit inspireerinud ja siis korraga andeka looja peas täiesti uue vormi saanud. See uus ese kannab ühtviisi arhailist vaimu ja autori isiklikke tänapäevaseid elamusi. See on vaimustav!
Üheks näiteks on komplekt tavalise tarberiistaga – triikrauaga aastast 1707. Kunstnik imetles selle pinna sisse graveeritud peent lillelist barokkmustrit, tema loomingus aga moondus see ootamatult skulpturaalseteks punasteks lilledeks.
Sama hämmastav on näha vastupidist loomekulgu, kus inspiratsiooni allikas skulptuur on muutunud pinnaliseks. Summataveti erihuviks on Jaapan (tüdrukuna käis ta koguni karate trennis). Näitusel on elevandiluust lõbusad pisiskulptuurid netsukesed ja seal kõrval Summataveti figuraalsed rinnanõelad, mis on aga välja saetud lamedast hõbedaplaadist, ning eesti rahvariided edasi antud humoorika siluetina.
Ilmekat siluetimängu on autor nautinud ka teistpidi: hõbepinnal välja lõigatud figuurikujuline auk ongi ehte dekoor. Sellised siluetid nõuavad head joonistusoskust, mis leiab kinnitust graafilistes lehtedes.
Ainulaadsete kahepoolsete ehete tegemiseks sai kunstnik inspiratsiooni oma vanaemalt, kelle kudumeid ja tikandeid oli mõlemalt poolt ilus vaadata. Kirjandusmuuseumis ta luges, et vanasti pandi pühade rituaalide ajal riided tagurpidi selga. Seda traditsiooni edasi arendades said Summataveti ehete tagaküljed nähtavast poolest isegi kaunimad. Sellel on sügav tähendus, ehe on neile, «kes tahavad ja oskavad näha asjade taha». Sama filosoofiat kannavad medaljonid, mille sisse paigutatud emailitud ornamenti saavad silmitseda ainult asjasse pühendatud.
Kõige enam aga hakkavad silma suured krõllid – kahest kuplist hõbedaga kokku joodetud munad, mis olid populaarsed nii setude kui ka linnarahva hulgas. Kunstniku silmis elu saladuse ja väe sümbolid. Eriti uhkelt mõjuvad krõllid riputatuna raskete põnevalt põimitud kettide külge (inspiratsioon jälle Setumaalt), mis ehivad moekunstnikega koostöös valminud kleite. Üks kleit kannabki nime «Must maaema vägi».
Neidudele on aga Summatavet välja mõelnud õrnad peaehted «Halo», mis helendavad nagu pühapaiste.
Professorist ehtekunstniku rahvusvaheline tegevus (külalispedagoog ja lektor maailma 17 linnas, innovatsiooni- jt preemiad) on nii laiahaardeline, et sellesse artiklisse ära ei mahu.
Kärt Summatavet
«Traditsioon. Inspiratsioon. Innovatsioon»
Avatud 28. veebruarini Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones