Mõru õudusmuinasjutt

Raamat Neil Gaiman «Ja tee lõpus on ookean» Kirjastus Varrak, tõlkinud Lauri Vahtre

FOTO: Repro

Gaimani raamat räägib keskealisest inglasest, kes pöördub matuste tõttu tagasi oma kodukülla. Hajameelselt ringi sõites jõuab ta lõpuks Hemstocki tallu. Talu asunikud, kolm kummalist naist mängisid keskset rolli maagilises ning õudses seikluses, mille minategelane seitsmeaastasena läbi elas.

Poisikese vanemate üüriline, võõralt maalt pärit opaalikaevur tapab poisi kassi ja ka iseenda ning selle teo kaudu avaneb uks, mille kaudu meie maailma üritab tungida midagi väga võõrast ja inimestele vaenulikku. Tähelepanuväärne on, et sissetungi algusest annavad märku väikesed ootamatud rahaleiud ja -saadetised. Nagu sissetungija ise hiljem vabandavalt seletab: «Ma andsin neile ainult seda, mida nad ihaldavad.»

Gaiman oskab hästi kirjeldada, «Ookean» on hästi visuaalne raamat. Kohati kujutasin sündmusi ja maastikke filmina ette ja tundus, et õige režissööri puhul saaks sellest täitsa toreda filmi. BBC Radio 4 luges seda unejutuna ette ning võib arvata, et sobiva helitausta ja hämara toa koosmõjul võivad tulla väga huvitavad unenäod – kui sa lõpuks magama jääd.

Raamatu karakteritest joonistub kõige tugevamalt välja vanaproua Hemstock, teised kahvatuvad tema kõrval, isegi teine pealtegelane Lettie Hemstock, rääkimata siis peapahalasest. Jutustajat mina eriti ei usu – pole lihtsalt võimalik, et seitsmeaastane poisike, mis siis, et raamatukoi, selliseid lausekonstruktsioone ja mõisteid kasutab. Või projitseerib see täiskasvanud mees oma praegused mõtted lapsepõlve, kui möödunut meenutab? Segane lugu, sama segane kui see, miks võõra üürilise enesetapp ikkagi kurja lahti päästis. Raha on siin loos pigem vahend kui motivaator.

Gaimani puhul on alati ebaselge, kas ta kirjutab nn tõsist täiskasvanulugu või muinasjuttu, mida võiksid lugeda ka lapseeast vabanenud. Igal juhul tulevad tal kõige paremini välja lood, kus meie igapäevase maailma kõrval/taga eksisteerib mingi teine, võõras, maagiline ja mõõdukalt jube. Kui lugu on hästi kirja pandud, tekib sul tunne, et visates kiire pilgu üle vasaku õla, näed just seda õhkõrna membraani, mis eraldab meie maailma tundmatust – ja neid võõraid jõude, millest just lugesid. Sellega saab Gaiman hakkama. ­«Ookean» on ka kaotatud lapsepõlve lugu, kohati nii emotsionaalne, et õrnema hingega lugejal – nagu siinkirjutaja – võib silma niiskeks küll võtta.

Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et «Ookean» algas lõpetamata lühijutu idees, mis lõpuks kõhnapoolseks romaaniks kasvas. Ehk olekski jutt praegusest formaadist parem olnud, sest nagu Hemingway märkis, siis mida lühem vorm, seda raskem kirjutada. «Ookean» pole kindlasti Gaimani parimate hulka kuuluv teos. Aga lugeda tasub ikka. Vanaproua Hemstocki pärast, kes mulle mu vanaema meelde tuletas, ja selle ookeani pärast ka. Heasse tiiki mahub palju vett.


Raamat

Neil Gaiman

«Ja tee lõpus on ookean»

Kirjastus Varrak, tõlkinud Lauri Vahtre

Tagasi üles