Väikesesse näituseruumi oli kogu see tohuvabohu suhteliselt tihedalt kokku pressitud. Algul tunduski kõik nii kirju, et ei osanudki kusagilt alustada. Istusin esimese teleka ette ja jäin veerandtunniks kuulama vanade hipide jutte kanepist ja autostopist.
Mõnusalt segane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näituse liigendamine teemanurkadeks, mille keskel asub pideva jutuvooluga telekas, jagab muidu jube pisikese ruumi osadeks, ja see annab mõnusa võimaluse muudest eksponaatidest ja külastajatest eraldatuna videopilti süveneda. Materjalist ja jutuvestjatest õhkuv soojus ja sõbralikkus panevad ümbruse unustama.
Kuigi hipide tollane elu polnud alati nii roosiline, kui täna nostalgitsedes tundub, on vana hipiaeg enamasti esitatud toredate segasummasuvila-hetkedena. Mind jäidki kummitama romantilised uitmõtted kunagisest vahvast elust.
Suurt üldvaadet nõukogude hipielust väljapanek ei andnud. Näitusel hinnanguid ei antud, ei kommenteeritud ega kiidetud- laidetud, vaid näidati läbi mõnusa segaduse vanade tegu ja vanade elu. Minuni jõudsidki lahedad ja kummalised killud, nägin samizdat-Castanedat, käsitöökitarre ja sain teada, et näiteks kirjaga «Gott mit uns» rihmapannalt pidas miilits ilusaks. Tõsi, osa infot ja materjali läks mul vist kaduma. Sest igat viimset kui mustvalget seinale kleebitud fotot ei viitsinud vaadata ning kõiki videoklippe ei saanud ajanappuse tõttu lõpuni kuulata.