Vanameister Ridley Scott tegi filmi pühendatutele

Android David (Michael Fassbender) tutvub võõramaise kosmoselaeva kasutajaliidesega.

FOTO: outnow.ch

Ridley Scott pani märgi maha. «Prometheus» 3D astub häbenemata ritta, kus seisavad ees näiteks «Kosmoseodüsseia 2001» («Space Odissey» 2001, 1969), «Tulnukas»(«Alien», 1979) ja «Blade Runner» (1982). Kaks viimast veel Scotti enda tehtud.


Esimeses «Tulnukas» lõi Scott koos Šveitsi sürrealistliku kunstniku H. R. Giegeriga kummalise ja ohtliku universumi. Tema osavõtuta on meediamasin seda arvukate järgede, mängude, koomiksite ja muu nänniga 30 aastat lahjendanud. Scott ise on korduvalt lubanud «Tulnuka»-loo juurde tagasi tulla ja «Prometheusega» ta seda teebki. Sedapuhku toimub sündmustik mitukümmend aastat enne seda, kui väsinud maagipraam suundub SOS-kutsungi peale väikeplaneedile LV-426. Weilandi korporatsiooni teaduslik uurimislaev Prometheus läheb täiesti teadlikult otsima kunagi Maad külastanud hiiglaste jälgi, keda arheoloogid Shaw (Noomi Rapace) ja Holloway (Logan Mar­shall-Green) peavad inimkonna loojaks. Mida nad leiavad, mingu igaüks ise vaatama.

Rapace, kellelt pärast «Lohetätoveeringuga tüdrukut» üpris tugevat esinemist ootasin, jääb siin lahjemaks. Aga teist nii jõulist kuju kui Ellen Ripley («Tulnuka»peategelane – Sigourney Weaver) ei sündinud. Üldse tundus, et Scott pööras kõvasti tähelepanu sellele, et ennast mitte korrata. Tema kõige tänuväärsem publik on ju «Tulnuka»-saaga fännid, kes tunnevad Weilandi korporatsiooni universumit vaata et paremini kui Scott ise. Sa ei saa oodata, et end läbi ohvri rinnakorvi murdev elukas põhjustaks teist korda sama efekti kui kolmandik sajandit tagasi. Samas peavad kõik otsad esialgse filmiga kenasti kokku jooksma ja andma samas ruumi veel «Prometheus II» ootuseks.

Filmiarmastajale pakutakse piisavalt viiteid selle kunstiliigi teistele väärtteostele. Prometheuse reisi ärkvel olles kaasa teinud android David (Michael Fassbender) viib mõtted kohe Stanley Kubricku «Kosmoseodüsseiale». Fassbender loob filmi kõige võimsama rolli, millesse mahub üksjagu filosoofilisi küsimusi: kes oled sa siis, kui sul on teadvus, aga pole hinge? Kas hingeta olendil saab olla vaba tahe ja kas seda on üldse vaja?

Scott käib viiteaparaadiga nii peenelt ümber, et kui vaataja mõne neist ära tabab, läheb tal natuke aega ja kodust tööd, et jõuda juurteni. Näiteks android Davidi lemmikfilm on «Araabia Lawrence» (David
Lean, 1962). Leidub ka selgemaid viiteid. Tšehhovi püssinäitele viitavad stseenid kirurgiamasinaga: kui sellele alguses nii palju tähelepanu jagub, küllap saab seda ka tegutsemas näha.

Vormilt on filmis muudki, mis võõrastama paneb. No igaühele peaks selge olema, et võõral planeedil ei maksa tundmatu tsivilisatsiooni mälestises iga musta lima kohe näpuga torkima minna. Prometheuse meeskonnas on tüüpe, kelle karakterid ei jõuagi avaneda, enne lähevad nad lihtsalt kahurilihaks. Kahju – prillidega bioloog ja punapäine geoloog võinuks moodustada sellise hüsteerilise paarikese, et lausa lust vaadata.

«Prometheust» on fännid väga pikalt oodanud ja see ei ole pettumus, vähemalt mitte pühendatule, kes leiab ainet mõtiskluseks ka filmi sündmustikust kaugemal. Mul on tunne, et Scott ning stsenaristid Jon Spaihts ja Damon Lindelof tegid filmi meelega nii, et seda hakataks võrdlema 1979. aasta «Tulnukaga». Kui «Prometheuse» lugu ülejäänud saagast lahtuda, on tulemuseks kook, millel vahelt keegi kreemi ära tõmbas: kuiv ja natuke mõttetu biskviit. Tehniliselt täiuslik biskviit muidugi. Film on taas tehtud prillikino formaadis, aga sedapuhku õigustatult. Pildiline pool väärib võrdlust «Avatari» ja «Hugoga».
Vaatamist väärt kino.

«Prometheus» 3D 2012
Režissöör Ridley Scott, osades Noomi Rapace, Michael Fassbender, Guy Pearce, Idris Elba, Logan Mar­shall-Green, Charlize Theron jt.
Kinodes alates 8. juunist

Tagasi üles