/nginx/o/2009/11/02/259980t1h19e1.jpg)
Eestis on kaht tüüpi inimesi. Esimesed ostsid paari tunni jooksul ära kõik Dylan Morani piletid (kaks 850 kohaga saalitäit). Teised pole kunagi vaadanud ETVski jooksnud Briti huumorisarja «Black Books» ja tegid selle iiri koomiku nime peale veel eile suured silmad.
Publik, kes teisipäeval vene kultuurikeskusesse kogunes, mahub enamasti üldnimetuse «hipsterid» alla, vürtsiks kirjanike liidu esimees ja saatejuht ning mõned tuntud boheemid. Väiksem osa publikust oli end riietanud ja lõhnastanud ooperi esietenduse standardite järgi.
Eestisse tõi Morani siin mõnda aega Club Privés angloameerika püstijalukomöödiat populariseerinud Comedy Estonia nimeline ettevõtmine. Selle eestvedajad Louis Zezeran (Austraalia) ja Stewart Johnson (USA) tegid publiku umbes kümne minuga soojaks, nii et lõpuks lavale astunud Moran sai kohe asjal sarvist haarata.
Ühelt poolt selle pärast, et saali olid kogunenud andunud fännid, kes teadsid, mida oodata, ja teiselt poolt tänu oma vaieldamatule naerutamisoskusele sai Moran publiku hetkega pihku ega lasknud vabaks kaheosalise kava lõpuni.
Kavas olid fännide jaoks tuttavad, varasematest aegadest tuttavad naljad ja teemad: religioon, meeste ja naiste suhted, perekond, poliitika. Tõepoolest, kas nali katoliiklaste, luterlaste ja küpsiste omavahelistest suhetest on koomilisem siis, kui see Eesti publiku jaoks värskelt välja mõeldakse, või elab asi kultuuritausta najal?
Vaid 24 tundi Eestis viibinud Moran suutis oma vanu nalju kenasti kohaliku koloriidiga vürtsitada.
Tekkis tunne, nagu oleks šõu just nimelt meie jaoks ette valmistatud, ehkki mees rõhutas korduvalt, nagu poleks tal aimugi (no clue), kus nüüd õigupoolest viibitakse. Esineja meisterlikkust tuleb tänada selle eest, et see rõhutamine ei mõjunud mitte üleolevalt – ehkki Morani lavakuju on üsna arrogantne tüüp –, vaid täiesti publikuga ühel lainel ja sõbralik-nõutult.
Asja tagantjärele analüüsides selgus, et tegelikult oleks enamik neid nalju sama kodusena tundunud nii Zagrebis kui Stockholmis. Selle, et seosed võõrastavana ei mõjunud, võib kanda koomiku professionaalsuse arvele.
Püstijalukomöödia on selline žanr, mis on tugevalt seotud esitaja persooniga, aga publik naerab iseenda, mitte esineja üle. Naerab nii, et kõht kõveras ja pisar silmas, nagu see vene kultuurikeskuses toimus.
Vähemalt korra suutis ka publik esinejat üllatada. Moran alustas nalja sissejuhatusega: «Kujutage ette, et teie linnapea – Savvy Sar vist oli ta nimi – on luksushotellis koos prostituutide ja kokaiiniga.»
Saal möirgas ja esineja jäi nõutu näoga vaatama – ma pole veel hakanudki nalja tegema, mis siin juba naerda on!? Loomulikult oli asi selles, et ükskõik milliseid patte Savisaarele ka süüks pannakse, pole keegi seni selle peale tulnud, et ta võiks luksusprostituutide kehalt kokaiini ninna tõmmata ja muid berlusconilikke tempe teha.
Oma tavapärase musta ülikonna asemel kandis koomik seekord lontis teksapükse ja veidrat lohmakat pintsakut. Küllap oli asi selles, et Estonian Air suutis koomiku pagasi kuhugi ära kaotada.
Laval oli Moranil käes kohustuslik punase veini klaas, milleta tema tegelaskuju ette ei kujuta.
Samas puudus sigaret. On see nüüd Eesti eeskirjade süü või on Moran viimasest nähtud salvestuses saadik suitsetamise maha jätnud, mine võta kinni.
Dylan Morani «Yeah Yeah»
vene kultuurikeskuses 10. ja 11. aprillil
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)