Kaja Kann - visa hingega vabakutseline

Tiit Tuumalu
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaja Kann ­oma Pardimäe talu vanasse lauta kohandatud stuudios – vabaks kasutamiseks kõigile kunstnikele.
Kaja Kann ­oma Pardimäe talu vanasse lauta kohandatud stuudios – vabaks kasutamiseks kõigile kunstnikele. Foto: Mihkel Maripuu

Etenduskunstnik Kaja Kann sai 40 ja mõtles, et aeg on keerata elus järgmine lehekülg. Kolis ära maale ja kirjutas nagu muuseas sealsest elust raamatu «Eratee», pildistas näituse «Kes varastas päeva?» ja pani kokku lavastuse «Ole päris, mu kallis!».

Miks te maale kolisite, Kaja? Kas kunsti pärast?

Ei, raha pärast. Tallinnas ei ole ju võimalik elada.

Kuidas ei ole?

Vaadake, ma olen vabakutseline etenduskunstnik. Ma ei saanud enam linnas hakkama – kulud kasvasid üle pea.

Minu teada on hoopis vastupidi: maal on kallis elada!   

Minu kogemus ütleb teist asja. Kui sul on olemas kõik, mis eluks vaja – ja seda ei ole minu puhul palju: vesi kaevus, elekter, piima ostad naabri käest… –, siis piisab 300 eurost kuus. Ela sa Tallinnas 300 euroga. ­Ainuüksi üür ja kommunaalkulud söövad selle ära.

Jah, aga maal on raske etenduskunsti teha.

Vähemalt annab see kindluse, et ma ikka saan seda teha. Et mind ei visata tänavale, kuna üür on maksmata. Et ma ei sure ära, kui ma kulkast raha ei saa. Mets on marju ja seeni täis ja aiamaa annab ka midagi. See on peamine.

Kust see 300 eurot tuleb? Honoraridest?

Jah, peamiselt välismaistest. Need on mind elus hoidnudki.

Kui kaua muidu ühe lavastuse rahast elada annab?

ZUGA Ühendatud Tantsijate (1999. aastast peale tegutsev nüüdistantsukollektiiv, mille üks asutajaliikmeid Kann on – TT) puhul oli selleks näiteks ühe kuu raha. Järgmiseks kuuks enam ei jätkunud, sest seda tuli ju linnas teha – kõik läks jooksvateks kuludeks. Paremini elab ära rahvusvaheliste projektidega. Siis saab teha rahataotluse ka näiteks Soomes, kui see on nendega kahasse. Sealse standardrahaga elan ma maal pool aastat ära, mis sest et miinimumprogrammiga.

Kui palju on teid toetanud kultuurkapital?

Vale oleks öelda, et üldse ei ole, päris korralikult on. Probleem on hoopis selles, et ma teen liiga palju tööd. Kulka ei jaksa seda kõike kinni maksta. Ja ei taha ka. «Kaja, sa alles tegid lavastuse, las teised teevad vahepeal ka!» No ja mul on tõesti lai profiil ka: tants, tsirkus, võin õpetada, osalen teiste projektides… «Jälle see Kaja tuleb…»

See maa asi tuli tegelikult sellest ka, et tekkis trots – ja viha motiveerib mind üldse hästi –: kulka ei määra minu elu! Kulka ei ütle mulle ette, kui palju ma võin tööd teha! Maal ei teki mul vähemalt paanikat, et mis siis saab, kui ma parasjagu ei teeni või pole tööd: ma tean, et võin seal ka kõige hullemad ajad üle elada.

Eesti kultuuripoliitika häda on selles, et minusugused istuvad sisuliselt kulka palgal. Ja tõesti, miks peaks kulka üht Kaja palgal hoidma!? Aga siis tuleks välja mõelda mingi muu süsteem sellistele vabakutselistele, kelle ainus «probleem» on selles, et nad tahavad liiga palju oma kunsti teha.

Kunsti võib ju muu kõrvalt teha?

Mina tahan ainult loominguga tegeleda.  

Aga haigekassa, kas te seal olete kindlustatud?

Nüüd olen, aga viis aastat ei olnud. Lasin end selleks isegi Omatsirkusesse (laste ja noorte tsirkusestuudio, mille üks asutajatest Kann on – TT) miinimumpalgaga tööle vormistada, oli selline võimalus. Mitte et mul selle viie aasta jooksul tervisega mingeid suuremaid probleeme oleks tekkinud, aga… Asi on rohkem eneseväärtustamises. Kui kindlustust ei ole, hakkab tunduma, et sa ei ole nagu õige kodanik, õige inimene siin meie oma riigis.

Kanguristi külas olete nüüd elanud kokku … kui kaua?

2012. aasta kevadest peale. Elumaja oli siis juba enam-vähem valmis, ZUGA preemia- ja välismaalt saadud raha eest remontisin seda jõudumööda. Sain aru, et sellest saab minu n-ö pensionifond. Vabakutseline etenduskunstnik on ju väga haavatav – kui mu oskustele enam rakendust ei ole või kui must endast enam asja pole, siis on vähemalt katus pea kohal.

Maja enda ostsin seitse aastat tagasi. See oli üks täiesti lagunenud koht Tallinnast 130 kilomeetri kaugusel (Viru-Nigula vallas – TT) – enim, mis ma sain siis enesele lubada. Nüüd ei saaks enam sellist ka.

Ja elu on seal nagu lill?

Kas nüüd lill, aga vähemalt mõte on olemas. Lisaväärtuste loomisest on kõrini, tahaks tegeleda püsiväärtustega.

Ei saa aru!?

Kuidas ma seda seletan… Saad linnas näiteks sõbraga kokku ja te otsustate, et lähete koos veel veini jooma – vaat see on lisaväärtus. Maal saad sa tee peal inimesega kokku ja see on ise juba nii suur ja tähtis asi…

Või võtame vee. (Joome parasjagu teed ja ma olen rääkinud, kuidas rohelisele teele ei ole hea keeva vett peale valada, maitsenüanss läheb kaotsi – TT) Maal on mul vee tuppasaamisega, iseäranis talvel, juba nii palju tööd, et pole aega ega tahtmist mingite kraadide mõõtmisega jännata.

Jäävad ainult olulised asjad?

Jah. Ma tassin vett, teen puid, kütan maja, külvan ja künnan, koon sokki… See täidab pea kogu mu aja. Ma tunnen end vajalikuna. Kohati on mul isegi selline tunne, et maal kaob kunstitegemise mõte üldse ära. Mis on, on see, et sa jälgid elu ja mõtled kogu aeg, näiteks miks on maakaevamine selle põllujupi peal siin nii raske ja seal jällegi kerge? Miks kuivasid puud siinpool kiiremini kui sealpool? Sellised lihtsad küsimused, millele ma lahendust otsin.

Ma ei ole käsiraamatute inimene, ma tahan ise lihtsaid asju avastada – ja kui avastan, siis pigem sealt hakkab minu puhul kunsti mõte jooksma. Elades ja tööd tehes, mitte kunsti tehes.

Kas mõte oma elust kunst teha – raamat, fotonäitus ja lavastus – oli enne, kui tuli Pardimäe?

Ei, see tekkis ikka seal. Näiteks see näitus. Ma ei mäleta enam, miks ma läbi akna oma esimese pildi tegin – äkki lihtsalt ilusa päikeseloojangu pärast? Igal juhul sai sellest nagu mingi rutiin, sisemine käsklus teha igal õhtul üks pilt – ja nii terve aasta otsa. Ja mitte kunsti pärast, vaid sellepärast, et peletada üksindust, mis mind alguses väga vaevas. Piltide tegemine sisendas, et ma pean siin olema, et ma ei pääse sellest. Andis elule siin mõtte.

Kuu-kahe pärast ma enam ei tahtnudki, et keegi tuleks. Ja kui keegi juhtuski tulema, olin ma pahur nagu vanamutt, et kõik aetakse sassi… (Naerab.)

Aga raamat?

Juha (Juha Valkeapää on soome etenduskunstnik, keda raamatus lihtsalt meheks nimetatakse ja Pardimäele igatsetakse, aga kellel pole kunagi aega tulla – TT) ütles, et hakka, Kaja, päevikut kirjutama, saad oma pahuruse välja lasta, kõik selle, mis ma ilmaelust arvan. Lõpuks juhtus hoopis nii, et ma kirjutasin selle raamatuga ka Juha oma elust välja.

Tunnistate raamatus ise ka, et muutusite linnas juba liiga nõudlikuks, liiga iseseisvaks, liiga põikpäiseks, liiga vabaks – teiega ei olnud enam mugav koostööd teha. Kas maa on teid maha rahustanud?

Kus sa sellega, iseloom on ikka sama sant, aga siin saan ma jah oma pahurust vähemalt kive veeretades välja lasta. (Naerab.) Linnas polnud mul mingi probleem kurjalt kulkasse helistada ja öelda, et no kuulge, miks ma jälle raha ei saanud. Minu eesmärk ei ole aga inimesi kiusata. See on õiglustunne või võitlusvaim, mis mu sees on.

Paljudel kunstnikel on hirm, et nad võivad midagi kaotada, kui suu lahti teevad. Kellel on töö, kellel perekond, kellel miski muu… Minul ei ole midagi, tütargi lõpetas gümnaasiumi ja läks välismaale. Olen täiesti vaba, hirmu pole. Mina võin sajatada küll.

Palun, siin on võimalus: sajatage!

Miks alla 50-aastased «tädikesed» ei tohiks raamatuid kirjutada ja neid välja anda, nagu Urmas Vadi arvab?

Või: miks tsirkus ei ole meie riigis kunstiliik? Kui palju me oleme sellepärast sõdinud, aga ikka nagu hane selga vesi. Meie noored õpivad Soome ja Hollandi tsirkusekoolides: kas neid võetakse sinna ilusate silmade pärast? Seal on nad keegi, Eestis aga lihtsalt jobud. Ja siis nad lähevadki ära, jäävad sinna. Mis riik see selline on, kes laseb sellel sündida!?

Ja siis veel üks asi, aga see ei ole sajatus. Mis on Eesti Nokia?

Ee… Mets?

Need vanad memmed, kes metsas üksi elavad. Kõige kiuste. Nad on iseseisvad, elavad oma elu, armastavad oma kodu ega anna iial alla. Vaim on nii tugev. Lähevad kasvõi käpuli, et metsast puid tuua.

Ma võin ju rääkida, et ma olen vaene, aga nende inimestega võrreldes olen ma väga rikas. Võtan siin näiteks kellegi auto peale ja viin poodi, ütleb, et on vallasant, kõnnib 18 kilomeetrit, et minna tasuta makaronide järele. Ja meie võitleme siin homode õiguste eest Venemaal…

Sellepärast ma ei tahagi nüüd enam midagi tsirkuse kohta öelda, sest see ei ole selle kõrval üldse mingi teema…

Veel üks põhjus, miks maale kolida? Lugupidamisest?

Ma arvan, et ma oleks nagu parem inimene, kui ma nii teen. Ma ei taha neid tädikesi imetleda sealt kaugelt linnast. Ma tahaks ise ka nii kangeks saada – õppida neilt oskust tööd teha.

ZUGAst tulite te ka tulema. Miks?

Nojah. Mulle tundus, et ZUGA aktsepteerib kulka poliitikat, mille järgi tuleb lavastust teha n-ö hobi korras. Et me oleme juba ette leppinud sellega, kui me nii vähe raha saame ja võtamegi omaks suhtumise, et võime niisamagi proovi teha. Noh umbes nii, et tulen pärast põhitööd tunnikeseks läbi ja siis vaatame, mis saama hakkab.  

Aga too vana hea ZUGA filosoofia meeldib mulle ikka edasi.

Milline filosoofia?

No kas või see, et sa räägidki lihtkõnes: tere ja head aega. Seda tehes räägid aga suurtest asjadest.  

Näete väikese taga suurt?

Vist midagi sinnapoole jah.

Teie kirjutamine on ka väga argine, argiste seikade ülestähendamine. Ometi kasvab sellest välja teatav poeesia.

Ma ise poeesia nagu ei julgeks öelda. Pigem arvan, et see on ratsionaliseerimine. Ma tegelen nii praktiliste asjadega ja ka minu kirjutamine on selline.

Näitus läheb üles üsna ebatavalisse kohta – Balti jaama tunnelisse. Miks sinna?

Galeriisse need fotod ei sobikski. Ma kardan galeriisid. Mulle jääb alati tunne, et ma ei vaata pilti õigesti, piisavalt kauguselt või… Siis ma teengi sellist kunsti, mida ma ise oskan vaadata. Või mis polegi nagu kunst. Ka need fotod on tavalise «seebikaga» tehtud, mõned on täiesti praagid, ma ei olegi tehnilisele perfektsusele tähelepanu pööranud.

Tunnelis kuulub ka see asja juurde, et osa pilte, mida on kokku 365 – üks iga päeva kohta –, võib kaduma minna, valvet ju ei ole. Ja et see on selline lihtne interaktiivsus, mida kõik taga ajavad, aga pigem tehniliselt. Mina aga panen pildi üles, sina võtad, kui tahad, ja näitus muudab sellega oma kuju. Interaktiivsus missugune.

Aja jooksul tekivad tühjad augud, mille põhjal selgub, kas üks konkreetne pilt/päev tähendab mulle tagantjärele midagi või on aja üldises kulus täiesti mõttetu. «Kes varastas päeva?» on muide ka väljapaneku pealkiri.

Üks asi on lihtsalt maale kolida, teine asi sellega ka teiste jaoks mingi uus väärtus luua. Mida kujutab endast Pardimäe Lokaal, mida te Kanguristil peate?

See on selline stuudio moodi asi, kunstnikele tasuta kasutamiseks. Mulle endale on kasulik ja loodetavasti kunstnikele ka, kes seal residentuuris on. Kui ma ära olen – teen Tallinnas lavastust või olen välismaal –, on majas vähemalt keegi, kes kütab ja valvab.

Veel üks aspekt on väga oluline. See, et üheski vahelülis ei oleks raha peidus. Me kõik saame täpselt seda, mida tahame, kunstnikud privaatsust ja võimalust keskenduda. Keegi pole kusagil palgal, ei vahenda midagi ega teeni selle pealt. See tundub mõistlik ja ainuõige. Iseäranis meil siin Eestis, kus kõik ainult kangesti vahendavad ja administreerivad ja organiseerivad ja… Suur osa rahast lähebki selle süsteemi enda peale. Mitte otse kunstnikele.

Avastasin, et te müüte seal toredaid isetehtud asju ka, kindaid, sokke, hoidiseid – kukeseened ja metsmaasikamoos olevatki juba otsas. Kas ka see on osa kunstist?

No mis mul muud üle jääb, kui riik vabakutselise vaipa üha koomale tõmbab… Ja ega ma seda kõike nagunii ise ära süüa jõuaks. Ka residendid mitte. Kudumine on aga lihtsalt minu hobi. Sokke ma ei viitsigi enam teha. Nüüd teen gobelääne – põnev maailm. Sa kaod sinna sisse lihtsalt ära, kuus tundi teed järjest, ei taha ega taha sealt välja tulla. Muide, ka gobeläänid on müügil. Vaadake pardimaelokaal.weebly.com ja ostke, kui meeldib.

Kaja Kann

•    40-aastane vabakutseline etenduskunstnik

•    Elab Lääne-Virumaal ­Kanguristi külas Pardimäe talus

•    ZUGA Ühendatud Tantsijate ja Omatsirkuse asutaja

•    Lavastusi: «Walking home solo» (2002), «ZUGA teeb suure linna» (2004), «Eestis elavad laika koerad» (2005), «Naine ja hunt» (2006), «50 lovely ways to die» (2008), «Lokaalis täna: Kann/Valkeapää» (2009)

•    Auhindu: mitmekordne Eesti teatriauhinna ja Philip Morrise sõltumatu tantsu auhinna laureaat

Märksõnad

Tagasi üles