Viimasel ajal olen end tihti tabanud mõttelt, et absurd, nii nagu seda filosoofilise mõistena käsitleb õhtumaine kultuurilugu, on tegelikult ainus võimalus ümbritsevat maailma objektiivselt kirjeldada. Õigemini on see ainus võimalus kirjeldada inimese positsiooni ja olemist sellises maailmas, nagu me seda empiiriliselt tajume.
Meenutades Albert Camus’ filosoofilisi mõtisklusi, tunnetame olemise absurdsust, kui esitame maailmale eksistentsiaalse küsimuse ja saame vastuseks vaikimise. Maailm vaikib, kuna ei saa küsimusest aru ja järelikult ei oska sellele ka vastata.
Ümbritsev keskkond on inimese suhtes küüniline, kuna selles eksisteerivad juhus, saatuse iroonia ja ettenägematud asjaolud. Kuid selles on olemas ka keel ja teised väljendusvahendid, mis meil ümbritsevaga siiski metafoorselt suhestuda aitavad. Nõnda on inimene, selle asemel et maailmalt mingeid vastuseid oodata, oma küsimustele ise vastama õppinud. Arvatavasti viib selline tee lõpuks täiesti rappa, aga mis parata!
Keele kõikevõimaldav loomus, selles peituv mängulisuse võimalus ja erinevaid kontekste loov tasandilisus osutuvad siinkohal teatavaks abinõuks või koguni koodiks, mille abil loov vaim maailma ja inimese vahelisi vastuolusid kirjeldada suudab. Ja seda mitte mõistuslikult, vaid mõistuseüleselt, nõudes meilt ratsionaalse mõtlemise asemel võimet ümbritsevat irratsionaalselt tajuda.
Sellest lähtudes ja idealistlikult arutledes võiks absurdiluule laiem funktsioon seisneda lugeja välja raputamises kõigest harjumuspärasest. See saab teoks, kui tekstid tekitavad lugejas lugemise vältel pidevat kummastust, laiendades selle läbi meie nägemisvõimet ja uute, seninägematute seoste loomise oskust. Nõnda võib öelda, et absurdiluule tähendus pole enamasti tekstisisene, vaid -väline.
Sõnamängud, elliptilisus, allusiivsus ja assotsiatiivsus kui absurdiluulele omane arsenal võimaldavad luua tekste, mis meid maailma julmast vaikimisest illusoorselt üle aitavad.
Luulekogu «Mine värsse» tagakaanelt võib Jürgen Rooste vahendusel teada saada, et selle autor Tarmo Tuule on «eesti absurdiluule põrandaalune klassik, kelle elutöö ei pea piinama oma kastisuuruste köidetega me riiuleid ega rikkuma kodu kaunist sisedisaini». See teos on tõepoolest nõnda õhuke, et selle võib juba raamatupoes püstijalu mõne minutiga läbi lugeda.
Nagu keegi kunagi on arvanud, on iga kirjandusteos samal ajal iseenda poeetika, ja sellest lähtuvalt võiks Tuule loomingu mõistmiseks sobida tema lk 31 esitatud luuletus «Pikk luuletus / sitt luuletus». Tuleb nõustuda, et absurdiluule puhul on selle löövus ja lühidus tõepoolest kriteeriumid, mis ühel või teisel tekstil lugeja teadvuses mõjule pääseda aitavad. Kogu pikemad luuletused, kus autor ise enda kehtestatud reegli vastu eksib (nt «Kordamine on tarkuse ema» lk 23 ja «Sõltumatute naiste lööklaul» lk 42), on tõepoolest talumatult igav lugemisvara.
Leheküljel 17 leiame aga luuletuse «Ole’matus!/ O-le-matus», mis on liiga sarnane Ilmar Laabani omaga, nii et kummastuse asemel, mida selline luule lugejas esile võiks kutsuda, paneb see õlgu kehitama. Samasugust äratundmist esineb siin-seal mujalgi. Mitmedki vaadeldavad üllitised on ühes või teises variatsioonis juba varasemast tuttavad. Arvatavasti kuuldud lõbusatest napsulaudadest, kus sõnamängud ja kalambuurid mängleva kergusega sünnivad.
Seevastu allusiivselt Visnapuu loomingule viitav «Sel õhtul tuleb isa teisiti / tin tin teisiti» (lk 25) tekitab just selle tunde, mille niisugune luule tekitama peaks. Sügaval rahva südames elav tüvitekst haarab kaasa oma mütopoeetilise jõu, saades sootuks millekski muuks, kui seda taotles kord Visnapuu onomatopoeetiline purse. Seda, kui teisiti need isad vahel võivad saabuda, teab suurem osa eestlasi kardetavasti omast käest.
Ja lõppude lõpuks tuleb kiita luulekogu pealkirja, mis olles ühtaegu nii saatev kui kutsuv, laseb aimata autori soovi, et lugeja, kes üldiselt võiks p… minna, võiks siiski kõigepealt värsse lugeda. Ja see on juba mehesõna!
Raamat
Tarmo Tuule
«Mine värsse!»
Ajakirjade
Kirjastus 2013
52 lk