/nginx/o/2013/11/20/2635028t1h5ab6.jpg)
Riigikogu võttis kolmapäevasel istungil 72 poolthäälega vastu kultuuripoliitika põhialused aastani 2020, mille põhjal langetatakse kultuurivaldkonna riiklikud otsused järgneva kuue aasta vältel.
Riigikogu kiitis heaks kultuuripoliitika põhialused aastani 2020
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas ütles, et kultuuripoliitika põhialuste järgi on kultuuripoliitika eesmärk kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoida ja edendada eesti rahvuslikku identiteeti ning uurida, talletada ja kanda edasi kultuurimälu.
Samuti luua soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.
Kultuurikomisjonis tehtud muudatuse kohaselt esitab valitsus riigikogule ettekande kultuuripoliitika põhialuste elluviimise kohta igal aastal täiskogu kevadistungjärgu jooksul alates 2015. aastast.
Oleme jõudnud Eestis niikaugele, et meie rahvuslik rikkus võimaldab kultuuri lisaks kultuurkapitalile toetada ka kultuuriministeeriumi eelarvest ja selle ümber on pidevad kired,
Kultuurikomisjoni liige ja põhialuste juhtrühma liige Mart Meri oli rahul, et üks sihte on juba saavutatud.
«Põhialuste koostamine sundis kultuurivaldkondade esindajaid end kokku võtma ja läbi mõtlema, mis on nende valdkonnale kõige olulisem. Kuidas see õnnestus, sõltus iga konkreetse valdkonna valmidusest ühiselt asju arutada ja oskusest see kõige olulisem arusaadaval moel sõnastada,» ütles Meri.
Ta juhtis oma kõnes ka tähelepanu, et ministeeriumide erimeelsuste tõttu kadus dokumendi koostamise lõppjärgus riigiarhitekti mõiste.
«Üldine poliitiline kokkulepe oli olemas, aga takistuseks sai otsustamatus määrata, mis ministeeriumi haldusalasse tuleks riigiarhitekti institutsioon tekitada,» ütles Meri.
Kultuurikomisjoni liige Liisa Pakosta tõi oma kõnes välja kolm muret.
«Esimene mure on puudutanud inimestel seda, miks meie kõige kallimat vara, nimelt eesti keelt ja eesti keele arendamist selles niivõrd tähtsas dokumendis ei kajastata. See põhjus on väga lihtne, nimelt meil on olemas riiklik eesti keele arengukava perioodiks 2011–2017,» ütles Pakosta.
Ta lisas, et teised kaks muret on puudutanud rahvuskultuuri ja rahvakultuuri kajastatust või õigemini selle vähest kajastatust.
«Neid ei ole esile toodud sel põhjusel, et igas kultuuripoliitika peatükis on kas juba lõppjärgus valmimisel või tegemisel rakenduskavad kultuuriministeeriumis või teistes ametiasutustes,» ütles Pakosta.
Riigikogu liige ja endine kultuuriminister Rein Lang pakkus kultuurikomisjonile aruteluteema, kas Eestis oleks vaja kultuuri riiklikku toetamise seadust.
«Meil on kultuurkapital ja kultuurkapitali seadus. Aga täna me oleme jõudnud Eestis niikaugele, et meie rahvuslik rikkus võimaldab kultuuri lisaks kultuurkapitalile toetada ka kultuuriministeeriumi eelarvest ja selle ümber on pidevad kired,» selgitas Lang.