Unenägu kirjades, männikäbiga apelsinipuul

Vend räägib vennaga: Willem (Pääru Oja) loeb Jakobi (Indrek Sammul) Ameerikast saadetud kirja. Foto: Teet Malsroos

Kui publik siseneb, magab laval paadis meremees, saapaninad taeva poole. Unevaataja on Hiiumaa poiss Willem, kes veel pole valinud oma elusaatust või vastupidi, saatus pole otsustanud ta eluteed. Aga kodusaare majakas plingib kutsudes ning õnnemünt määrabki Willemile koduse elu. Tema vanem vend Jakob siirdub oma õnne jahtima Ameerikasse, jääb sinna elu lõpuni, juurdumisega on iseasi. Jakobi 1920.–1930. aastate kirjadest, mille leidmine 21. sajandil üks loomulik ime, sündis Tõnu Õnnepalu «Vennas». Mononäidendist hargnes kolme inimese – mamma ja tema kahe poja – ühtekuulumise lugu. Ehe ja südamlik, tulvil eluhuumorit ja hingekriipivat igatsuse kurbust.

Aleksander Eelmaa lavastab harva, sisetunde sundusel. Seni on ta pärisosaks olnud Jaan Kruusvalli hingemaastike vahendamine (kuuldemäng «Hääled», Saueaugul «Tasandikkude helinad»), ega Õnnepalu «Vennas» neist kaugel paiknegi, on vaid elulootusrikkam. Kummatigi üllatab Eelmaa uues lavastuses julge, helge, rõõmus kujundlikkus, mida õhutamas Liisi Eelmaa hoogne kunstnikufantaasia. Nõnda tekib iseäralik ehtsuse ja tinglikkuse tasakaal.

Näiteks kui Willem pillutab lavapõrandale liiva, saab sellest saare liivane mullapind, millel paljajalu kõndimine nii tõeline, et taldades tekib suvetunne. Kahe venna maailmad poolituvad foonil ekraanipalakal: Hiiumaa meri ja mets ja tuuled, Willemi ja Mamma kodu; kontrastiks Jakobi postkaardielu apelsinipuuga. Erineb ka mängukraad: Pääru Oja Willem puhtsüdamlik, asjalikes askeldusteski lüürikuhing; Indrek Sammuli Jacob serveeritud ulja irooniakirmega, mida vürtsitab mehe usk punastesse ideaalidesse. Sammulis vilksatab tsipake Chaplinit ja säbruke DiCapriot, ent rolli tuum paotub ajaga süvenevas koduigatsuses.

Olulised viivud sünnivad, kui kaks venda ja ema nagu ilmsi ligistikku, ka lahus olles koos, ühes paadis, samade mäluiilide pillutada ja hellitada. Kaie Mihkelson tunnetab Mamma lavaelus unenäolisuse ja maise olemise ühisosa kõige klaarimalt, mängigu ta muigamisi kanaema või kohendagu magava täismehest poja tekki nõnda, et see tähendab ühtaegu mälestust ja täitumatut igatsust lapselapse järele. Pääru Oja on just Eelmaa Sassi lavastustes loonud kaks sündmusrolli oma noore näitleja teel: Franz «Tasandikkude helinates» on mõneti Willemi sugulashing, samas täiesti erinev. Willemi osa on Pääru Ojale seni vast kõige keerulisem, kasvab näitleja elueast kaugelt vanemaks. Esietendusel jäi miskit vajaka või raasike välispidiseks Willemi suures murdumisstseenis oma riigi tehtud ülekohtu all, korraga kippus häirima kujunduse kujunditiinus – mere ähvardav tormikohin mõjub efektse ajaüldistusena, aga on see näitleja ülemängijana sisuliselt tarvilik? Liiati kui Willem rannapoisina pihib, et meri temale lohutust ja hingerahu annab. Sissepoole pööratud rõõm ja nukrus, hingestatud siirus pääseb Pääru Oja lavaelus puhtalt mõjule.

Finaalis heidutab lavapildi lööv metamorfoos: koos Willemi surmaga kaob ka tema venna elust kodusaar, kaob loodus, Jakobi elamise žanr aheneb salongikomöödiaks. Sammuli mängus domineeris keep smiling, hajusamaks jäi reipuse varjus liigahtav meelehärm, lõplik jumalagajätt kodutaluga. Apelsinimaiguga happy end on täitsa muhe, ometi igatsesin nii väga lõpukaadrit, mis kolm tegelast kord veel mälupildile kokku tooks. Ju täitumata igatsuses peitubki elutõde.

Willem saadab Jakobile kirja sees männa-seemneid, sest mände Ameerikas ei kasva. Ühele esireas istujale kinkis Pääru Oja ehtsa männikäbi. Tajusin imestusega, kuis mu peopesas on juba harilikum kujutlus ümarast apelsinist, mitte torkavast käbist. Õnnepalu ja Eelmaa «Vennas» on nõnda kodune ja armas lavastus, et saab mäluliivas visa rannamännina juuri ajama.


Tõnu Õnnepalu

«Vennas»

Lavastaja Aleksander Eelmaa.

Kunstnik Liisi Eelmaa.

Osades Kaie Mihkelson, Indrek Sammul, Pääru Oja.

Esietendus 9. veebruaril Draamateatri väikses saalis