Jeesus & killer

«Ristikäik» (pildil filmi plakat)

FOTO: SCANPIX

Berliini filmifestivali melu hakkab kohe-kohe lõpusirgele jõudma. Ülekaalukaid liidreid konkursil pole, filmiajakirjanike seniseks eelistuseks on sakslase Dietrich Brüg­gemanni «Ristikäik» (pildil filmi plakat), kohe selle kannul tulevad aga Yann Demange’i «71» ja avafilm, Wes Andersoni «Hotell Grand Budapest».

Kes sirgub tütarlapsest? Kes? Teadagi nümfomaan. Õige, ka Von Trieri director’s cut on siin. Aga enne seda Jeesus. Oli ka aeg: miks peaks Jeesus ilmtingimata ainult mees olema! Dietrich Brüggemanni «Ristikäik» on film range kristliku kasvatusega 14-aastasest Mariast, kes Jeesuse kannatused kanda võtab. Film jaguneb neljateistkümneks peatükiks või peatuseks nagu via crucis’ki.

Olin filmi suhtes eeltutvustuse põhjal skeptilisemgi. Brüggemanni teostus on stiilne, ta kasutab valdavalt staatilisi plaane, valdavalt ka hästi pikki. Näiteks vähemalt kümmekond minutit vältav esimene peatükk oli kõik ühe liikumatu kaadriga filmitud. Kaamera liikumist kohtab harva, aga siis on sellel ülim tähendus.

Maria suremise puhul ütleb tema 4-aastane väike vend, kes seni on selles totras maailmas eelistanud vaikivat olekut, oma esimesed sõnad ning kaamera panoraamib seejuures Marialt ta vennale. Teine, vertikaalne panoraam on filmi lõpus surnuaial. Teadagi kuhu – eks ikka taevasse.

Trieri ei nimetanud ma siiski mitte niisama. Maria ema oma ülima rangusega, kellele absoluutselt kõik on üksnes saatanast, kes kõike seetõttu paaniliselt pelgab – huvitav, mis komplekse-kalduvusi, alateadvuse sogaseid kihelemisi Von Trier võinuks selles naises täheldada või ei jätkunuks temalgi suutlikkust kõige selle ekraanile manamises?

Kes sirgub noormehest? Eks ikka killer. Mis festival see muidu olekski, kui kõikvõimalikud killer’id ekraanil ballistilisi katsetusi ei korraldaks. Seejuures on nad soovituslikult muidugi vaata et traagilisegi hingeeluga tegelaskujud. Nagu näiteks kreeklase Yannis Economidese «Stratose» nimitegelane, kes soovib lunastada auvõlga vanglas istuva kamraadi ees.

Tapmise osas oli Yann Demange’i «71» kindlasti sümpaatsem. Muidugi mitte tapmise enese pärast, vaid kuidas seda kujutatud on. Belfast, 1971. Põhja-Iirimaa on kodusõja lävel. Rahva meeleolud on äärmuseni üles köetud. Nooruke sõdur on haavatuna vastaspoole võimuses. Samasugune nooruk, kes eelnevalt on janunenud verist kättemaksu ja kes nüüd ise peaks selle janunemise ühe konkreetse kättemaksuakti näol täide viima, oma eakaaslasele kuuli pähe kihutama, ei suuda seda kummatigi teha. Kaader, mis jääb meelde. Mis sellest, et kõhklev nooruk hetk hiljem juurde tõtanud mehe käe läbi surma saab.

«71» on siinkirjutajale konkursi seni kõige parem film.

Veel üks nooruk. Veel üks konkursifilm. Seekord Afganistanis Feo Aladagi filmis «Maailmade vahel». Saksa sõdurite tõlk, kes ei kuulu nn valgete inimeste ega enam ka oma Afganistani maailma. Film ise kuulub paraku kesiste filmide diskursusesse.

Kui aga noorukil paremini läheb, ta Afganistanis või ka meie valges tsiviliseeritud maailmas kuuli ei saa, siis jääb talle vanadus. Teatraalne tühi rutiin, osaraamatust teksti ütlemine – ma räägin prantsuse uue laine 91-aastase klassiku Alain Resnais’ uusimast tööst «Armastada, juua ning laulda». Tema paari aastakümne tagused komöödiad, samuti teatraalsed ja teatrilava tinglikkusega, olid vahest sädelevamad.

Tagasi üles