Pühendumine toob tunnustuse ja elutööpreemia

Enn Põldroos Foto: Peeter Langovits

Enn Põldroos (80) arvab, et võimalust olla ajaloo epitsentris ja seda kogu temperamendi ja pühendumusega kaasa teha on antud vähestele.

Sõnum elutööpreemia määramisest ja õnnitlus, mille Enn Põldroosile esimeste hulgas vahendan, võtab teda sõna otseses mõttes õhku ahmima. «Oih! Misasja! Aitäh! Kui hingekosutav!» on esimene reaktsioon.

Viimastel aegadel Mulgimaa talus koos abikaasa Rita ja koeraga (koertega? – telefonikõne taustal kuuldub haukumist) eraklikult elav ning hapnikuballoonist ja -voolikust sõltuv mees on silmanähtavalt või õigupoolest kõrvukuuldavalt liigutatud. Küsimusele, mis perioodi ta ise oma kunstniku elutööst olulisimaks peab, ei tule pikalt vastust oodata. See on periood, mis seostub 1968. aastaga. Värskelt ilmunud «Eesti kunsti ajaloos 1940–1991» iseloomustatakse neid aegu kui modernismi lõppmängu.

Mäletan isegi sürrealismi-  ja absurdimaigulisi nihestatud reaalsusega pilte Tartu Ülikooli kohvikus korraldatud näitustel 1960ndate lõpus. «On palju kolleege muidugi, kes hindavad hoopis mu pallaslikke maale, monumentaalteoseid, nagu linnahalli gobellääni jt, aga viimased viis aastat olen tegelnud comeback’iga oma arengulooliste juurte juurde,», möönab maestro.

Jah, aga siis see elu enda tähetund, kui Betti Alveri kuulsat luuletust meenutada? Kuhu Põldroos selle asetaks? «Noh, siin tead sa ju isegi vastust. Need on Rahvarinde aastad, keeleseaduse tegemine ja 20. august 1991,» ütleb Põldroos ning lisab: «Niisugust võimalust olla ajaloo epitsentris ja seda kogu temperamendi ja pühendumusega kaasa teha on antud vähestele.» Mõttepausi järel satub ta aga hoogu ja tunnistab tähetunni olevat praegusegi hetke: «Mitmed asjad on nüüd kenasti kokku jooksnud. Oled iseendaga päri, kas see pole siis ilus!»  

Enn Põldroos on olnud ka andekas kirjamees. Möödunud aastal ilmunud «Mees narrimütsiga» rabab oma autobiograafilise pihtimuslikkusega. Ootusvalmilt küsin, kas juba ilmunud teostele on tulemas ka lisa. «Mine sa tea,» ütleb Põldroos, aga pigem jääb kahtlevaks. «Praegu jätkub mul jõudu päevas vaid paariks tunniks maalimisele.» See olevat ta elu viimne liist.

Tõesti, elutöö ei tähenda ju veel kokkuvõtet, pigem osutust sellele, et kunstnikust on saanud Kunstnik. Inimesest endast Teos.

Preemiad

Riigi kultuuripreemia 2013. aasta loominguliste saavutuste eest saavad

•    Ain Anger – rahvusvahelise tegevuse ja kõrgetasemeliste rollide eest rahvusooperis Estonia;

•    Ivo Lill – näitusetegevuse eest 2013. aastal;

•    Anu Raud – näituse «Eesti asi» eest;

•    Mati Sirkel – raamatute «Saksa Ordu ajalugu» (Klaus Militzer), «Nii taevas kui ka maa peal» (Werner Bergengruen), «Vergiliuse surm» (Hermann Broch), «Vanad meistrid» (Thomas Bernhard) tõlkimise eest;

•    Erkki-Sven Tüür – klarnetikontserdi «Ekstaatiline palverändur» ja sümfoonia «De Profundis» eest.

Viis 9600 euro suurust preemiat antakse möödunud aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate loominguliste saavutuste eest.

Kultuuri elutööpreemia antakse kolmele isikule ning ühe preemia suurus on 64 000 eurot. Kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest saavad Ester Mägi, Toivo-Peep Puks ja Enn Põldroos.

Riigi kultuuripreemiad antakse laureaatidele üle Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril kell 13.30 Pärnu teatris Endla.