Filmimees Peep Puks: film on meeskonna töö

Toivo-Peep Puks Foto: Peeter Langovits

Aitäh! Ja ära väsi – kes poleks seda kuulnud. Esilinastus on ära olnud, noor autor väriseb erutusest, mida tema filmi kohta arvatakse. Ja siis tuleb Peep Puks, surub kätt ja ütleb: «Ära väsi!» See teeb südame soojaks, julgustab – ja sellel on kaalu, ikkagi eesti dokumentalistika suurkuju!

Ka Puksi enda filmid, mida on ligemale 60, on ääretult heatahtlikud ja südamlikud, neist kiirgab sügavat mõistmist ja lugupidamist oma kangelaste vastu. Aga seal on ka poeetilist üldistust ja tõsist hingevalu, olgu siis Eesti külaelu või pisikeste külakoolide hääbumise pärast («Koduküla», 1969 koos Peeter Toomingaga, ja «Kolm talve», 1973). Maa on Puksile üldse südamelähedane, ta ise on seda seletanud nii: «Maainimestes oli siis veel midagi väga eestilikku, mis linnas oli juba kadumas. Ehedus. Jõud. Lugupidamine maa vastu...»

Eesti Entsüklopeedia nimetab Puksi tähtteoseks «Juhan Liivi lugu». Sellega jääb üle ainult nõustuda. 1975. aastal ilmavalgust näinud 25-minutiline film on juba lähenemisnurga poolest ebastandardne. Ei maksa unustada, et tegu on õppefilmiga! Aastaarve või eluloolisi fakte selles aga pole, Liivi luule tähendus ei avane kirjandusteadlase loengu kaudu. Hoopis tunda antakse meile seda!

On ainult luuletused, mille vaimu üritab Puks pildikeele vahendusel tabada. Tulemus on erakordselt poeetiline ja kujundirikas. Inimlik valu, mis selles sisaldub, ääretult intensiivne. Aga mitte ainult see pole tähtis. Film kannab ka tugevat allteksti loojast, kes ei leia mõistmist. Kõlksudes sellega kokku 1970ndate keskpaiga ENSV õhustikuga. Jaan Ruus on nimetanud seda koguni ühiskondlikuks protestifilmiks.

Jah, tean, mida Puks nüüd ütleb. Ja ütlebki, kui õnne soovin: «Ära unusta, et kõik mu filmid on meeskonnatöö!» Ei unusta. Aga pikaks läheks see nimekiri, ainuüksi Liivi-loo puhul Hando Runnel (stsenarist), Peeter Tooming (operaator), Lembit Ulfsak (luuletuste ütleja), Lepo Sumera (helilooja)…

Ise Puks enam filme ei tee. Püssirohi olevat otsas ja kehva ei taha ta teha. Vaatajal jääb üle nautida neid, mis on. Aga kuidas seda teha? Kasvõi sedasama Liivi-lugugi, rääkimata arvukatest kultuurilooliselt hindamatu väärtusega portreedest, spordifilmidest, isegi loodusfilme on Puks ju teinud. Ei jõua ju kogu aeg telekaval silma peal hoida ja järelvaatamiste arhiiv on väga lünklik. Siin on tõsine mõttekoht!

Aitäh, Peep! Ja ära väsi! 73 pole mingi vanus.