Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Uno Loop: päeva kiida õhtul

Vastupidav ja teotahteline: need nii lauljale kui ka sportlasele kohased iseloomuomadused on Uno Loopi ikka päikesepoolsel tänaval hoidnud. FOTO: Mihkel Maripuu

Täna, 8. septembril 2021 suri Uno Loop. Meenutame teda looga, mis ilmus Postimehes seitse aastat tagasi, aastal 2014.

Laulja Uno Loop on viimastel aastatel vait olnud. Tänavu 84. sünnipäeva tähistav elav legend on oma Laulasmaa kodus pühendunud peamiselt tervise taastamisele, sest aastate eest puugihammustusest tekkinud tüsistused annavad tunda.

Õnneks Uno paraneb. Tema jutt on sorav ja otsekohene, mõte vahe, ainult trepist või libedal jääl liikumine võtab aega. Aastaid tublisti sporti, muu hulgas tohutut võhma nõudvat triatloni harrastanud mees kinnitab, et tal tuli pärast puugihammustust õppida isegi uuesti rääkima ja kõndima. «Triatlon sobis mulle. Vastupidavusgeenid, paistab, on mul olemas,» tunnistab ta.

Tegelikult on meie kohtumise ajendiks eile Rakvere teatris esietendunud «Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu» – muusikaline lavastus, milles uuritakse, milliseks võinuks Loobi elu kujuneda, kui ta teinuks elus hoopis teisi valikuid. Laulja ise tundub nii lavastuse ideesse kui ka fantaseerimisse, mis kõik võinuks juhtuda, aga tegelikult ei juhtunud, suhtuvat teatava skepsisega. Erinevalt paljudest teistest loovisiksustest seisab ta kahe jalaga tugevasti maa peal, mitte ei hõlju õrnahingelise natuurina pilvedes.

Kuidas nii? Tavaliselt inimesed ju ikka mõtlevad oma kunagisi valikuid tagantjärele läbi, kasvõi selleks, et omaettegi arutleda, kas nad on midagi elus valesti teinud. «Muidugi võinuks kõik minna palju paremini,» vastab Loop võrdlemisi kuivalt. Ilmselgelt ei meeldi talle eriti tagasi vaadata. Ta selgitab: «See algab pisiasjadest. Näiteks kasvõi see, et teie helistate, mina aga tahan puhata või teha midagi, aga ütlen, et tulge pealegi. Kuhu ma pääsen? Ei pääse ju! Kui ma oleksin öelnud: ei, ärge tulge, kuidas siis oleks olnud?»

Siis me poleks ju tulnud. Aga mis sest enam. Nüüd istume Laulasmaal Loobi hubases kodumajas, naudime läbi männilatvade hunnitut merevaadet ja vestleme inimesega, kes terveid põlvkondi oma lauluga saatnud ja mõjutanud. Räägime kõigest – vastupidamisest, abieluõnnest, muusikast ja isegi poliitikast. Ikkagi valikutest, sest nendest elu ju koosnebki.

Olete alati rõhutanud, et teile ei meeldi külalisi vastu võtta ega ise külas käia. Miks?

Varem võisin ma nii öelda lihtsalt sellepärast, et saaksin rahus olla. Mulle pole kunagi meeldinud minna sõbrale külla ja seal paar pudelit õlut juua, alkoholi pole ma peaaegu kunagi tarbinud, nii et ei põhjenda seda küllaminekut kuidagi ära!

Mulle meeldib kodus olla. Olen ju pidanud kodust eemal olema nii palju, et jube. Praegu näengi vaeva, et teha elamine veel rohkem elamiskõlbulikuks. Nii et praegu käiakse ikka pigem siin ja mina käin väga harva mujal – tervislikel põhjustel.

Kui me poleks täna tulnud, siis millega te praegu tegeleksite?

Oleksin arvatavasti puid toksinud, hakatust ette valmistanud. Oleksin värskes õhus, väljas olnud.

Mere äärde maja soetamine oli üks teie eluunistusi?

Leidsin selle koha väga lihtsalt. Jalutasime siin kord pisikese pojaga (poeg Neemest on saanud pikamaa-autojuht – toim) ja hakkas meeldima. Toona oli meri majale lähemal, umbes 150 meetri võrra. Maa tõuseb, meri peksab kuidagi liiva kaldale, ja sinna on juba männinoorendik peale kasvanud.

Olin alati tahtnud elada mereäärses maamajas, sest lapsena elasime maal (Harjumaal Nabalas – toim). Võib-olla on armastus maaelu vastu päritud; esivanemad on kõik maainimesed olnud. Muidugi ei teadnud ma toona – maja ostsin 1963. aastal –, et lähedale suur maantee tehakse, siia ei käinud varem bussid ega marsad, infrastruktuur on tohutult muutunud, ja paremaks.

Sel ajal põgenesin siia tihti. Liigse tähelepanu eest.

Terve elu olete proovinud elada režiimi järgi, ja nüüd tuleb see eriti kasuks?

Muusikuna on režiimi muidugi raskem jälgida, sest ega muusiku elustiil tervislikku elamist soodusta. Siis oli ka teistsugune, mitte terveks saamist soodustav režiim. Hommikul päris mere äärde võimlema ma siiski ei lähe, käin siinsamas väljas, teen vähemalt pool tundi harjutusi, olenemata ilmast. Täna läksin juba poole kaheksa paiku välja.

Eks ma oma hädadest räägin põhjalikumalt perearstile, aga asi on selles, et mind hammustas puuk. See pidi olema 2006. aasta. Tõenäoliselt siinsamas, aga ma ei osanud sellele õigel ajal tähelepanu pöörata. Võttis tükk aega, enne kui hakkasin tundma, et minuga on midagi korrast ära, et midagi kaenla all sügeles. Arsti juurde jõudes oli suur punane laik juba.

2007. aastal sain esimesed süstid, aga asi edeneb väga pikkamööda. Tahaksin väga oma arste tänada ja teha meditsiinile suure sügava kummarduse.

Noh, mul oli ikka väga palju hädasid. Kõigest ei tahagi rääkida, aga kaotasin ju kõigele lisaks peaaegu et kõnevõime ning kõndida ei saanud peaaegu üldse.

Praegu tundub, et olete küll väga jõudsasti paranenud.

(Vaikselt.) Väga hästi on läinud.

Nii et «Uno bossa ehk Uno Loobi seitsme elu» esietendusele ikkagi lähete?

Jah, ehkki selle etenduse sünd on mulle natuke arusaamatu. Esiti pidi Hardi Volmer seda tegema 2009. aastal, kui mu elulooraamat ilmus, ja ta on minult korduvalt küsinud, et mis sa arvad ja kuidas me teeme, aga ega mina täpselt tea, kuidas ta teeb.

Lugesin, et algse idee kohaselt pidid laval olema kaks Loopi – noor ja elukogenud, kes siis nooremale õigeteks valikuteks õpetust jagab.

Nüüd seda ei ole. Leppisime Hardiga nii kokku, sest minust lavalkäijat ja kaasategijat ei ole. Ma lihtsalt olen hädas oma kõndimisega.

Kui ikkagi kohtuks noor ja elukogenud Loop, mida te noorele ütleksite?

See on ju sama stsenaarium, mis praegu etenduses, et «kui oleks läinud nii». Vaat siis oleks läinud nii, ja midagi poleks teha olnud. Ja ega ma ka mind kehastavale näitlejale oska enne midagi öelda, kui näen teda laval aktsioonis, tegutsemas. Tore poiss muidu, «tere-tere ja head aega, räägime natukene asjast ka», aga eks lavalt nähtu tekib kindlasti mõtteid.

Imestan alati küsimuse üle, et mis siis oleks, kui saaksid uuesti otsast hakata. Praegu on läinud nii, mõni teine hakkaks ehk teisiti peale.

Mis on olulisim – tervis, armastus, kuulsus, raha või ehk hoopis usk?

Kui siit valida saaks, siis ikka tervis, sest sellest sõltuvad kõik ülejäänud. Kõik muu on teisejärguline. Tervisest sõltub, kas oled võimeline midagi muud tegema või ei ole.

Mina küll praegu muule ei mõtle. Olen sellises režiimis, et nii kui silmad hommikul lahti teen, siis mõtlen, mida täna teha, et ennast natukenegi paremini tunda. Võib-olla see isegi õnnestub, aga alati ei ole nii, et õhtul on parem enesetunne kui hommikul. Kuidas seda öeldaksegi: päeva kiida õhtul ja naist hommikul. Vaat need on elutarkused, millest olen joondunud, ja mitte ainult need.

Aga ega midagi enam ümber tee, kõik on nii nagu on. Ja mis siis oleks olnud, kui puuk poleks mind hammustanud... Ma ei tea. Arvatavasti oleksin edasi esinenud.

Millal oli teie viimane avalik ülesastumine?

Kohe ütlen täpselt: 30. detsembril 2010 Nokia kontserdisaalis. Laulsin kolm duetti kaunite daamidega ja märkasin siis, et ma ei saa enam laval olla. Kohutav! See oli lihtsalt õudne. Ma ei tea, võib-olla polnud pealt vaadata vigagi, sest keegi midagi hiljem ei öelnud, aga…

Mis siis juhtus?

Ikka seesama puugihammustuse tagajärg, ma arvan.

Midagi erilist ei ole ju juhtunud. Välja arvatud see, et mul oli mullu suvel põlveoperatsioon, päris uus põlv pandi, nii et joosta ma ei tohi. (Sosistades.) Aga vahetevahel ma ikka sörgin, (kõvemini) kui on parem. Ja praegu on mul märksa parem, saan isegi soravalt juttu rääkida. Varem ei tulnud mul mõned sõnad väljagi.

Abikaasa Ainost on kindlasti suur abi olnud?

Tema on lasknud mul ennast ravida, tema on loonud need tingimused. (Muheldes.) Tõsi, möödunud suvel läksime poodi, mina tegin siis uue põlvega esimesed autosõidud, ja järsku vaatan, et Aino just oli siin, aga kus ta nüüd on. Ta oli põrandal maas. Viidi haiglasse ja nädala pärast tuli välja, selgus, et talle oli südamestimulaator pandud.

Peaaegu 65 aastat koos – see on ju metsik aeg!

Eks ole. Peetakse väga metsikuks, jah. Nüüd on ju moes kärgpered – ühel on sellega lapsed, teisega lapsed, kolmandaga lapsed, neljandaga jälle lapsed… Täitsa huvitav. Eile just lugesin sellest ja pidasin natuke naeru. Võib-olla olen ma natuke vanamoodne, aga see kärgpere idee mulle kohe kuidagimoodi ei istu.

Mis on pika abielu saladus?

Anda teineteisele hingamisruumi. Tähendab, mul pole selle vastu midagi, kui naine vahepeal ära kaob. Kasvõi terveks päevaks. Ma saan siis üksinda olla, tema aga suhelda oma sõbrannadega. (Teeb käega lobisemise liigutust.)

Usute ettemääratust, saatust?

Kui, siis on saatus minuga hästi käitunud. Kui see olemas on. Nojah, inimene mõtleb küll, et vaat nüüd teen niimoodi, aga siis tuleb midagi vahele, saatus määrab.

Aga mingi usklik ma küll pole, ehkki olen ristitud ja laulatatud. Ma ei usu sellisesse, kuidas öelda … inimesesse, kelle vahendusel ma peaksin jumalat uskuma. Ma ei saa aru inimestest, kes jumala nimel võtavad suu vett täis ja räägivad teistele, et nad on jumala esindajad maa peal.

See ei ole ju aus, absoluutselt pole aus. Ja sellepärast ma selliseid inimesi ei usu. Minu pärast võivad nad olla ja võivad mitte olla, aga imestan, et sellist juttu ajavad täiskasvanud inimesed. Miks nad lollitavad teisi? Täiskasvanud mõistlikud inimesed, ja mängivad kirikuõpetajat. Riputavad endale aga mingid ristid kaela, lasevad suitsu, viirukit ja mürri ja mängivad jumala esindajat.

Nii et okei, saatus – sellest ma saan aru, mingi ettemääratus on olemas.

(Väike paus.) Mul on üks huvitav raamat «Taeva puudutus», ja see pole mitte ristiusust, vaid astronoomiast, maailmaruumist. Võin teile näidata, see on jube kihvt. (Läheb raamatut tooma, tõustes toolilt ilmselt liiga järsu liigutusega.) Ma ei tohiks nii kiireid liigutusi teha, aga noh, temperamendi küsimus…

(Tuleb teosega ja näitab pilte kosmosest ja taevakehadest. Ettevõtja ja harrastusastronoomi Raivo Heina astrofotod on muljetavaldavad, neid aitavad raamatus lahti mõtestada Tõravere observatooriumi teadlased – toim.)

See «Taeva puudutus» on mul riiulis kõige peal, sest vaatan väga sageli siia sisse. No vaadake kasvõi hetkeks – meie oleme üks vähestest elanikest maailmaruumis. Miks me peame olema nii tähtsad? Miks peaks see ristiuskki nii tähtis olema?

Jube huvitav raamat. Mul on terve see «Imelise teaduse» sari olemas.

Eks selgetel öödel on hoovilgi tore tähti vaadelda?

On. Mul on üks silm veidi teistsuguse nägemisega, aga tänu sellele näen ma väga hästi. Näen isegi Veomeest, mis asub Suure Vankri teise või kolmanda tähe kõrval.

Kas abikaasa Aino kah selliste asjade vastu huvi tunneb?

Võib-olla. Ta loeb seda raamatut vahetevahel. Aga pigem tunneb ta huvi sihukeste maisemate asjade vastu. Näiteks mõne seriaali vastu. Mina neid ei vaata.

Ja hommikud algavad – nagu ligi 65 aastat tagasigi – ikka kallistusega?

(Naerdes.) Oleneb, kui kaugel me parajasti teineteisest oleme!

Ainoga kohtumine on ju samuti ülioluline sündmus teie elus?

Väga tähtis. Mäletan, kuidas pärast laulatust (1949. aastal – toim) väljusime Kaarli kiriku käärkambrist ja Vabaduse väljakul käis Oktoobrirevolutsiooni sõjaväeparaadi proov. Oli hiline õhtu ja sõjast saati oli väga vähe muutunud. Ühe sõjaväe Willisega tegime pulmasõitu Balti jaamani.

Olite siis 19-aastased. Kuidas tundub, kas inimese põhiolemus jääb vaatamata aastakümnetele samaks?

Ikka inimene muutub, aga põhimõtted ja põhiolemus jäävad samaks, ja siin ei saa isegi vaielda. Pärilikud omadused pluss ümbruskonna mõjutused. Kui sind on tabanud head mõjutused, on hästi, tabavad halvad, on ikka hästi, sest normaalses keskkonnas muudavad halvad mõjutused isikuomadusi ehk tugevamakski. Aga põhiolemus jääb minu arvates samaks. Ja kes on ikka halbade geenidega sündinud – pean silmas patoloogilisi kurjategijaid –, ma pole kindel, kas ümbruskond või ümberkasvatus midagi neis muudab, kunagi pääsevad need halvad geenid ikkagi mõjule.

Miks te liitusite omal ajal Keskerakonnaga?

Kohe seletan. See oli oma kümme aastat või rohkem tagasi – mul tekkis erakonnaga liitumisel lihtsalt võimalus tuua natuke oma triatloniklubile raha sisse, praeguseks on see klubi Eesti mastaabis kõige osavõtjaterohkem ja paremate näitajatega.

Ja saitegi raha?

Sain, sain. Kauplesin. Küsisin, kui palju see tulek väärt on? 100 000 krooni. Ja juhtuski ime, nagu Keskerakonnas ikka juhtub. (Muheleb.) Või siis «ärimaastikul». Aga ega seda raha antud mulle peo peale, vaid see kajastus treeneritasudes, vaikselt. Ja kui 100 000 sai täis, oli asjal lõpp. Siis mind enam Keskerakonnas ei olnud.

Noh, aga eks mul olid ka omad kohustused. Tahtsin mõista, mis on selle raha hind minu jaoks, mind huvitas see väga. Ja selle hinnaks oli käia mõnel koosolekul, kus seletati, kes pääseb riigikogusse ja mis on riigikogusse pääsemise skeem. Kellel oli rohkem raha, see pääses. Kõik!

Kui ma seda teada sain, ei käinud ma enam koosolekutel, kirjutasin avalduse.

Kuidas suhtute teistesse kultuuritegelastesse, kes end poliitikaga seovad?

Mul on tunne, et ehk pole näiteks mõnel eakamal artistil enam palju esinemispakkumisi, aga ega ma täpselt tea. Tundub, et see on koht, kus saab ennast näidata.

Vaadake, ega kultuuriinimene elatu hingeliselt ainult kultuurist. Ta loeb lehti, vaatab televiisorit ja temas käärib ka tihti tahtmine teha midagi teisiti. Ja ega poliitikudki ole sündinud poliitikuteks. Need, kes istuvad riigikogus, kes otsustavad, ega nad ole tihti väga haritud inimesed. Paljud neist on tulnud paljudelt teistelt elualadelt, ja see määrab ka nende suhtumise.

Poliitikasse tavaliselt kutsutakse. Ega ise keegi hakka minema, ehkki – mõni läheb võib-olla ise ka. Seal peab ju päevade viisi istuma ja seda jahumist kuulama ning siis oma seisukohta kujundama. Pea väsib ära. Minule ei istunud see absoluutselt, mul oli ainult üks eesmärk – klubile raha saada.

Vahendajaks oli, muide, Erika Salumäe. Läksin tema jutule ja tema rääkiski mulle seda. Noh, praeguseks on see lugu oma aktuaalsuse kaotanud…

Igatahes valmistas see kõik pettumust?

Pettumust vast mitte. Sest need poliitilised ambitsioonid polnud üldse minu rida. Käisin, vaatasin ja veendusin, et ongi umbes nii, nagu ma arvasin.

Kuidas teie parteist lahkumise avaldusele reageeriti?

Püüti maha vaikida. Ja see ongi maha vaikitud. Avaldus on rahuldatud, ma ei ole Keskerakonnas, see on ammu-ammu selge.

Et elu läheks paremaks, selleks tuleb mõelda optimistlikke mõtteid – nii olete ise öelnud.

Tulebki, sest ega mind rahulda jutt, mida iga päev kuuleme poliitikute suust, et elu ongi paremaks läinud ja kogu aeg läheb veel paremaks. Mis sest, et toidukorv läheb kallimaks, et inflatsioon sööb raha ära. Mina küll pensionist elada ei suuda. See on päris selge. Õnneks on väikesed tagavarad ja väiksed võimalused alati.

Miks teile just bossanova hingelähedane on?

Ei tea, lihtsalt istub hästi. See on huvitav ja hästi mängitav. Kaugel sellest, et ma oskan väga hästi bossanovat mängida, et ma kõiki strihhe tean ja kõike õigesti mängin, aga noh, teen asja lihtsamaks.

See kuulus 1957. aastal soetatud kitarr on alles?

Jaa, alles eile mängisin sellel. Midagi klassikast, aga ma praegu peast ei mäleta, mis see oli. (Muiates.) Tegelen sellega puulõhkumise kõrvalt, see hoiab kuidagi väga tinglikult käed paremini vormis.

Mida arvate ansamblist Winny Puhh?

Eks ta rohkem näitamise-vaatamise asi ole. Kui nad õpivad pilli mängima, siis on kõik okei. Jube raske on ju mängida, kui teed samal ajal tsirkust. See on sama kui mängida pilli, samal ajal laulda ja liikuda ning mõelda, mida keegi minust arvab. Samas – see mõtlemine toimib nagunii alateadlikult.

Õnneks on minu enda hiilgeaeg möödas. Ma ei unusta seda, aga mul on hea meel, et ma ei pea enam sellist närvipinget – eriti praeguse tervise juures – taluma. Seda tööd ilma närvipingeta ei tee. Lähed lavale ja … ma ei ütle, et sind visatakse tundmatus kohas vette, sest koht on tuttav, aga publik on erinev ning kõigi silmad pöörduvad sinu poole. Kui midagi nässu läheb, jääb kõigile hästi meelde, kui õnnestub, siis seda peetakse normaalseks. Vaat sel lihtsal põhjusel on mul hea meel, et ma ei pea hommikust peale sellele mõtlema, sest esinemispäeval töötab mõte nagu koorelahutaja. Või kui tänapäevasemalt öelda, siis kompuuter.

Mida soovitakse tänastele noortele artistidele?

Iga põlvkond tahab ise targaks saada, kõik noored artistid teavad, et lavale tulla on väga lihtne. Tuled, laulad kaks laulu ja oledki staar. Vähestel tuleb see meelde, et staari staatus tuleb välja teenida.

Praegu on tegelikult võimalik midagi hoopis tulusamat teha, kui hoiad silmad-kõrvad lahti – paari CD-ga staarina oled sa aga peenraha, pole sa artist ega midagi. Minu meelest ei tasu lauljaametit praegu üldse pidada.

Keda aga hinnata tema tegevuse järgi? Anne Veskit näiteks, kuigi ta pole kõigi maitse. Meestest näiteks Ewert Sundjat, keda mäletan ajast, kui ta oli muusikakooli õpilane. Sihuke oma joone ajaja, kes ei teinud midagi erilist, aga paistab, et selles ongi tema võlu. Või siis Bonzo trubaduurina, ta on, ütleksin, peaaegu et tipus. Ja Kõrsikud üldse. Minu meelest on parajalt koomiline, et nad kõik on parajalt kogukad, mängivad pilli ja laulavad. Kes ütleb, et see, mis nad teevad, on marulihtne, siis tehku järele!

Artistid räägivad kõik aplausist, mille nimel elada.

Miks ei, kui see on põhjendatud. Ma ei kujuta ette, et lähen lavale ratastoolis või ükskõik kuidas, püüan seal midagi teha ja inimesed aplodeerivad. Mõni aplodeerib lihtsalt sellepärast, et näeb, et ma olen veel elus. Või mingil muul põhjusel, igatahes mitte sellepärast, et saab esinemisest kunstilise elamuse.

See on vist küll kindel, et «Uno bossa» esietendusel plaksutatakse teile püsti seistes?

Huvitav küll. Ma ei ole mingi enesesalgaja, aga ma ei saa aru, miks seda etendust üldse tahetakse teha?

Aga idee on hea. Seda ideed – mis oleks võinud kellestki või millestki saada – võib rakendada ükskõik mille peal.

Suureks rahvusvaheliseks täheks pole te kunagi tahtnud saada?

(Vaikselt.) Ei ole tahtnud. Olen vist natuurilt niisugune … vähenõudlik.



Uno Loop

Sündinud 31. mail 1930. aastal Tallinnas

Lõpetanud 1958. aastal Tallinna Muusikakooli muusikateooria erialal, 1980. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi orkestrijuhtimise erialal

Töötas aastaid Georg Otsa nimelises muusikakoolis muusikaajaloo, laulu- ja kitarriõpetajana, varem Tallinna muusikakooli rahvapilliosakonnas orkestreerimist

Oli filharmoonia solist, lõi kaasa ansamblites Metronoom, Laine, Sinilind, Swing Club, Eesti Raadio meeskvartetis jm

Nooruses harrastas poksi ja tuli kerge-keskkaalus kahel korral Eesti noortemeistriks, hiljem triatloni. Oli triatloniklubi XXI Sajandi Klubi asutaja, tegevjuht ja aupresident

Eesti Esitajate Liidu loojaid (2000)

Esimese eestikeelse «Kitarrimängu õpiku» autor (1964)

Valgetähe medaliklassi teenetemärk (2001)

Tuntumaid laule: «Mis värvi on armastus», «Korraks vaid», «Kamina ees», «Suudlused soolaste huultega», «Sinilind», «Päikesepoolsel tänaval» jpt

Abielus, poeg

 

Tagasi üles
Back