Ahned ja ilusad. Topeltkogus

Aferist Irving Rosenfeld (Christian Bale) puhkehetkel. Foto: Kaader filmist

Filmid «Ameerika afäär» ja «Wall Streeti hunt» jahivad tänavuses Oscari-melus kahe peale kokku 15 kuldmehikest: veidi ahnevõitu või mis? Ahnus seob kaht linateost ka sisuliselt, mõlema keskmes on tegelased, kes tahavad palju ja rohkem ega lase end eesmärgi poole rühkimisel seaduse piiridest kammitseda.

Martin Scorsese, Leonardo DiCaprio ja segased üheksakümnendad «Wall Streeti hundis» ühelt poolt ning David O. Russell (keda tihti just Scorsesega on võrreldud), Christian Bale ja seksikad seitsmekümnendad «Ameerika afääris» teiselt poolt annavad ju lausa võimaluse võrdlevate graafikute joonistamiseks.

Kümne Oscari-nominatsiooniga tundub «Ameerika afäär» olevat saanud kriitikute lemmikuks, IMDB kui kinopubliku arvamuste kogum on oma usalduse pannud aga «Wall ­Streeti hunti», mis on ehk mõistetav, arvestades, kui jämedate pintslilöökidega viimast jutustatakse.

Petis küll, aga ikkagi inimene

«Ameerika afäär» põhineb tõestisündinud lool, milles FBI kelmuskunstnike abiga korrumpeerunud poliitikuid jahtis. Põhineb küll, aga see on Hollywood ja loo ilu on faktilisest täpsusest ikka ja alati eespool. Juba filmi alguses teatatakse tagasihoidliku tekstiga ekraanil, et «osa sellest juhtus päriselt», loo lõpus kinnitatakse aga tiitrireaga, et nähtu on lõpuks ikkagi fiktsioon.

Sukeldudes täie hooga 1970ndatesse kui hullude soengute ajastusse, on «Ameerika afääri» taustal jooksmas omamoodi lisatasand, mille puhul lugusid jutustataksegi soengutega. Mida võimsam petis, seda suurem juuksepahmakas (mitte alati oma juuksed), ja pea ainus aus tegelane ongi kiilas FBI boss Louis C.K fantastilises esituses.

Olgugi tegelased pea eranditult petised ja vargad, usub «Ameerika afäär» neisse ja usaldab neid ning igaüks neist on lõpuks ikkagi inimene, kellele on lihtne kaasa tunda ja elada. Filmi südames on inimlik soojus, peaaegu utoopiline usk, et ka viimane pettur on lõpuks ikkagi hea inimene, kelle puhul on olulisel kohal aus mäng.

Scorsese kolmetunnine eepos «Wall Streeti hunt» seda usku ei jaga ega usu ka hea maitse piiri. See on pidurdamatu kihutamine, peadpööritavate kaadrivahetuste ning rekordilise arvu f-pommidega.

Esmapilgul ongi legendaarse börsihai Jordan Belforti lugu rääkiv film justkui sulam MTVst ja 1990ndate lugematutest seksikomöödiatest, ent kokaiiniga kaetud prostituutide ja lõputu palja ihu tagant kumab õnneks läbi hästi kirjutatud lugu.

Samuti tõsielul, tollesama Belforti raamatul põhineva stsenaariumi autor on «Keeluaja kuninga» looja Terence Winter ja talle omane kvaliteet hoiab filmi käimas ka siis, kui järjekordne vaatajale näkku paisatud paljas rind juba veidi väsitavaks muutub.

MTV ei olegi ehk juhuslik paralleel – kuigi iga sekundimurdosa sisse filmist on ilmselgelt läinud tohutu hulk mõttetööd, jätab «Wall Streeti hunt» mulje muretust ja pea isetekkelisest videopäevikust, mida võiks vabalt vaadata ka kunagise muusikakanali «tõsielu»-programmidega koos.

Kui «Ameerika afäär» on lõpuks sooja südamega lootustandev lugu ning «Wall Streeti hunt» pöörane douche’ide paraad, mis tihti iseenda paroodiana (kuigi väga heana) tundub, toob filmid teineteisele lähemale taas üks oluline detail – olgu lugu kui haarav tahes, mõlemad püsivad lõpuks ikkagi näitlejatöödel, need aga on võimsad. Väga.

Füüsilise komöödia tulevärk

«Wall Streeti hunt» on algusest lõpuni DiCaprio sõu, andes näitlejale võimaluse panna välja kõik, mida ta näitlemisest teab. Seda ei ole üldse vähe, nagu selgub, kui varem veel kindel ei olnud. Ning kui DiCaprio on oma draamanäitlejavõimeid demonstreerida saanud küll ja küll, siis siin saab ta end näidata ka fantastilise komöödiakangelase küljest.

DiCaprio uskumatu füüsilise komöödia tulevärk, mis seotud märksõnadega «trepp» ja «Quaalude», on miski, mis isegi niigi pöörases «Wall Streeti hundis» jõuab kätte täieliku ootamatusena.

Imeväikese rolli Jordan Belforti mentorina teeb järjekindlalt fantastilist vormi demonstreeriv Matthew McConaughey, kes oma napi ekraaniajaga suudab korda saata vaat et sama palju kui DiCaprio kolme tunniga. Kahe hiiu ühine tulevärk on lihtsalt seletamatult võimas.

Kui naistegelased (ka need, kes üldse vaid kokaiinilauda ei kehasta) on «Wall Streeti hundis» pahatihti kõrvaltvaataja rollis, siis Margot Robbie Naomi toob lõpuks ka siia vajalikku hinge.

«Ameerika afääris» saavad Amy Adams ja Jennifer Lawrence oluliselt rohkem särada, moodustades koos Christian Bale’i ja Bradley Cooperiga tugeva juhtansambli, mida lugematu hulk veenvaid kõrvalrolle kindlalt toetab. Neist esiplaanil jällegi suurepärane Louis C.K.

Lõpuks ongi «Wall Streeti hunt» DiCaprio soolosõu ja «Ameerika afäär» võrdselt tugev ansambel, ka erinevast õhkkonnast hoolimata jutustavad mõlemad lõpuks siiski sama lugu ahnusest ja soovist saada kõike naabrist rohkem.

«Wall Streeti hunti» on juba süüdistatud räpase rahamaailma ülistamise ning ka asjatu seksi ja vägivalla pärast. Eks leiab kõike seda ka «Ameerika afäärist», kuigi tunduvalt õhema kihina. Et aga vaataja on päästetud moraalilugemisest ning lõpuks tuleb ikka endal otsustada, kas nähtu oli nüüd ülistus või kriitika, on pigem siiski mõlema filmi tugevus.

«Ameerika afäär»

Režissöör David O. Russell

USA 2013

«Wall Streeti hunt»

Režissöör Martin Scorsese

USA 2013