Berlinale karujaht, nagu ikka ettearvamatu

Richard Linklater.

FOTO: Reuters/ScanPix

Berliini filmifestivali auhinnapasjanss on tavaliselt olnud üksjagu ettearvamatu. Nii ei üllata oma ootamatuses ka seekordne karunahkade jaotus.

Võistlusprogrammi viimases otsas linastunud Richard Linklateri «Poisipõlv» tõusis paljude kriitikute arvates hoobilt Kuldkaru peamiseks favoriidiks. Kaheteistkümne aasta jooksul sama nooruki arengut jälgiv film, mille ülesvõtteid alustati juba 2002, pälvis parima režii Hõbekaru. Eeldati ilmselt siiski enamat.

Prantsuse elav klassik Alain Resnais pälvis nii FIPRESCI kui Alfred Baueri auhinna. Viimast jagatakse «uute perspektiivide avamise eest». Milliseid need filmi «Armastada, juua ja laulda» («Riley elu») puhul on, oleks huvitav küsimus.

Juba 20 aastat tagasi pöördus Resnais inglise dramaturgi Alan Ayckbourni poole. «Smoking/No Smoking» oli sädelev ja stiliseeritult teatraalne komöödia (pälvis toona samuti Hõbekaru). «Riley elu» on lahendatud samasuguses teatrilava tinglikkuse võtmes, lähtub samuti Ayck­bournist. Pigem tuleks soostuda Variety arvustusega: me ei leia «Riley elus» midagi, mida Resnais poleks juba varemgi teinud, küll aga leiame kõike seda külluslikult kaunis vormingus.

Võidufilm. Seekord oli võistluskavas kolm hiina filmi. Tõtt-öelda lootsin ma neist nagu rohkemat. Diao Yinani «Must süsi, õhuke jää» on film, mida tutvustatakse kui noir’i, mis sellest et noir’il võiks olla ka oma visuaalne ikonograafia. Mul pole midagi filmilaipade vastu, aga ma eelistan neid valdavalt ikka ameerika pakendis, nemad seal valdavad žanrifilmi siiski paremini.

Saksa «Ristikäigust» on juba juttu olnud (PM 13.02). Lisaks parima stsenaariumi Hõbekarule pälvis see ootuspäraselt oikumeenilise žürii auhinna. Kummatigi olid just oikumeenilise žürii eelistused Berlinale auhindade jaotuses kõige adekvaatsemad: eriauhind Yann Demange’i debüütfilmile «71», mis oli samuti üks võistluskava tugevamaid filme.

Isiklikest eelistustest. Selleks oli Panoraami kavas linastatud Tsai Ming-liangi «Teekond läände». Taiwani lavastaja suur läbilöök oli 20 aasta eest Veneetsias («Vive l’Amour»). Tänaseks on Aasia tuntumaid moodsaid klassikuid, filmitööstuse ahistavates raamides pettunud režissöör lubanud filmitegemisest loobuda. «Teekond läände» on 56-minutiline film buda mungast. Punasesse riietatud munk liigub kilpkonnastki aeglasemalt, vaevu-vaevu, tõelises ajaluubis. Samas käib tema ümber Marseille’ sagin ja melu. Lõpukaadris näeme suurt peegellage ja selle peegelpildis meie pea peale pööratud maailma.

Muidugi pole selleski midagi uut (ka selles mõttes, et film lähtub VII sajandil sooritatud munk Xuánzàngi rännakutest). Aga ikkagi on hea, kui keegi vahetevahelgi asetab sind silmitsi meie igapäevase virvarri mõttetuse ja eesmärgitusega. Teeb seda IMAXi hiiglaslikul ekraanil, nagu seekord Berliinis.

Tegelikult oli seekordne Berlinale igati tore, pakkus igaühele midagi. Olgu «Dr Caligari kabinet» või «Nümfomaan» (koos vaikiva Von Trieriga) või «Monumendimehed». Viimane neist tõeliselt süüdimatu true story, mida Hollywoodis suudetakse inkubeerida, mille kõrval «Reamees Ryani päästmine» on häirivalt kõrgintellektuaalne mõttepilotaaž.

Tegelikult läks hästi ka meie «Free Range’il». Lisaks The Hollywood Reporterile pidas vajalikuks Veiko Õunpuu filmil peatuda ka Peterburi ajakirja Seans blogi: moodsalt väljendades võiks «Free Range» kujuneda olulisimaks suviseks i nstagramiks.

Veel karunahkadest. Nüüdsama veebruaris 1914 valmis Johannes Pääsukesel «Karujaht Pärnumaal». Huvitav, millise «Karujahi» saanuks teha meie Pääsuke A.D. 2014 karujahist Berlinale mail?

Berlinale auhindu

•    Kuldkaru: «Must süsi, õhuke jää», rež Diao Yinan

•    Žürii suur Hõbekaru: «Hotell Grand Budapest», Wes Anderson

•    Alfred Baueri Hõbekaru: «Armastada, juua ja laulda», Alain Resnais

•    Parima režii Hõbekaru: Richard Linklater, «Poisipõlv»

Tagasi üles