Esimene akadeemilise haridusega eesti kunstnik Johann Köler nägi Hiiumaal Kassaris Vaemla mõisas poolteist sajandit tagasi kutsarit, kohaliku möldri poega Tamme Villemit, ja kasutas teda modellina.
Haruldases maalis peitub mitu lugu
19. veebruar 2014, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Kross on novellis «Kolmandad mäed» (1975), mida on nimetatud ka lühiromaaniks, pannud Köleri meenutama seda kohtumist nõnda:
«Päevitanud, tõmmukas, kergelt võõramaine nägu. Imeselgete joontega nägu. Peaaegu piibellikult puhas,» meenutab kunstnik. «Ma käskisin tal talli juurest kirve õlale võtta ja seadsin ta sinnasamasse tara äärde seisma.»
Asukoht oli teadmata
Tavatult kaunite näojoontega mees oli ümbruskonnas tuntud kui Ilus Villem. Köler maalis teda korduvalt.
1861. aastal nimetas Peterburi keiserlik kunstide akadeemia Viljandimaal Vastsemõisa vallas Ivaski külas suitsutares sündinud Köleri akadeemikuks. Kaks aastat hiljem valminud maal nägusast kutsarist oli aastakümneid kunstiteadlaste silmade eest peidus.
Nii näiteks on sellest teosest pisike mustvalge repro kirjastuse Kunst üllitatud Köleri juubelialbumis (1980). Sealsamas albumis on pildi juurde kirjutatud, et see on «Hiiu saare talupoeg kirvega» (ka «Hiiumaa talupoeg kirvega», «Villem Tamme portree»), lõuend, õli, asukoht teadmata.
Maal kirvega kutsarist ilmus avalikkuse ette jaanuari lõpus Tartus E-Kunstisalongis tänapäevaste kunstnike teoste väljapaneku avamisel.
Salongi omanik Tiia Karelson peab Köleri maali väljailmumist suureks imeks. Tema teoseid on läinud oksjonihaamri alla väga harva. Haruldast maali ootab ees enampakkumine E-Kunstisalongis 5. aprillil, alghinnaks 112 000 eurot. Maali omaniku nime keeldus Karelson ütlemast, ta mainis vaid seda, et Köleri teos on tulnud salongi Tartu mailt.
Asjatundjate uuringud
Niisugused haruldased ja hinnalised maalid tekitavad alati küsimuse, kas tegemist on ikka tõesti vana ja väärtusliku pildiga. Ega ometi keegi ürita võltsinguga suurt raha teenida?
Maali on põhjalikult uurinud oma ala tippasjatundja Alar Nurkse. Lisaks tavalises valguses vaatlusele on ta kasutanud ultraviolett- ja infrapuna elektromagnetkiirgust. Infrapunauuringus leidis ta muu hulgas, et pealmise värvikihi all alusmaalingus on kunstnik ilusat meest kujutanud sakilise servakaunistusega peakattes.
Kokkuvõtteks märgib Nurkse, et teose maalitehnika ja signeeringu analüüsil ei leidunud veenvaid vastuolusid, mis seaksid kahtluse alla maali kuuluvuse kunstnik Johann Köleri loomingu hulka.
Maaliga «Hiiu saare talupoeg kirvega» põhjalikult tutvunud kunstirestauraator Sirli Rebaste hinnangul on värv püsinud maalil normaalselt, ainult maalingul on tekkinud ämblikuvõrgu moodi kraklee. «See ei ole maalile ohtlik, sest värv on kindlalt alusel kinni,» ütles Rebaste.
Vigastusi on maalil vähe. Vasakus alumises nurgas on mõni tugev lühike kriimustus. Raam on tekitanud nurkades ja äärtel värvikadusid. Lõuend on pisut lõtvunud ja vajunud kergelt lonti. Lakk on veidi tuhmunud. Kokkuvõttes on maal Rebaste sõnul kenasti säilinud.
Ilus Villem kirikus
Rebaste on lähedalt uurinud ka Tartu Peetri kiriku altarimaali «Tulge minu juurde», mille Johann Köler on maalinud aastail 1895–1897. Sellel on kujutatud täisfiguuris Jeesus Kristus kõrbemaastiku taustal. Samasuguste näojoontega Jeesuse maalis Köler Tallinna Kaarli kirikusse 1879. aastal.
Nii nende kahe suure kirikupildi kui ka nüüd välja ilmunud maali modell on hiidlane Ilus Villem. Väikse maali ja kirikupiltide vahele jäänud aastate jooksul tegi kutsar aga karjääri. Temast «oli saanud jõhkra loomuga aidamees ja kubjas, koduküla hirmuvalitseja, kes isiksusena Kristuse prototüübiks sugugi ei sobinud», märgib «Väike Köleri sõnastik» (Anu Allas ja Tiina Abel, Eesti Kunstimuuseum, 2001).
Jaan Krossi lühiromaanis jõuab Köler isegi mõtteni oma teos Kaarli kirikus vahetult enne jumalateenistusel pühitsemist hävitada. Ometi jääb see tegu tegemata.
«Noh, sellest kenast Kassari kutsarist ei ole siin mitte just väga palju sees, sest ma tegin selle lõppude lõpuks nendesinaste ammuste skitside järgi – ja peamiselt üleüldse mulje järgi, nagu see mu mälus on püsinud. Aga ikkagi on see tolle kutsari nägu.»