/nginx/o/2014/02/19/2835704t1h5fdb.jpg)
Kristjan Svirgsdeni portreefilmi Heinz Valgust läksin vaatama ootusrikka eelhoiakuga. Olime Rahvarinde päevil Valguga mitu puuda soola üheskoos ära söönud. Kõnemeestena – Valk siinkirjutajast osavam, värvikam ja võimsam – täiendasime teineteist. Valgu kõned olid mässumeelsed ja julgustavad, siit ka tema legendaarne «Ükskord me võidame niikuinii!». Minu esinemisi varjutas igavikumõõde.
Ootust kerisid kõrgele ka Valgu suurepäraselt jutustatud/kirjutatud elulooraamatud «Pääsemine helgemast tulevikust» ja «Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua». Nende põhjal stsenaariumi kirjutamine ja filmikujundi loomine ühest Eesti lähiajaloo kangelasest ei pruukinuks saada üle jõu käivaks ettevõtmiseks.
Svirgsden on valinud teise tee. Kui filmi alguses ja lõpueelsetes kaadrites näemegi Valku oma vingete esivanemate Matleena ja Hansu hauda tähistava raudristi tuhmuvat värvi värskendamas – ja siit oleks saanud üles ehitada kujundiks tihendatud kokkuvõtte ühe ärksa ja kunstiandeka eestlase eluteest, tema tähthetkedest ja vaiksest tagasitõmbumisest –, siis vaatajale pakutakse hoopis õhtule jäänud vana revolutsionääri nokitsemisi.
Kontrastiks on veerandsajanditagused dramaatilised hetked (1988. aasta «Eestimaa laul», Balti kett, Eesti Vabariigi taastamine 20. augustil 1991). Valk joonistab sarže Rüütlist (teda näeme ka Valgu poliitilist tähetundi iseloomustamas), Merist, Nugisest, Savisaarest (temagagi on intervjuu) ja Ilvesest, kommenteerib neid talle omase mõnusa huumori või leebe irooniaga.
Valk on siiras, kui ütleb, et ühel juba hilisemal esinemisel tundis ta äkki, et räägib kurtidele kõrvadele. Et aeg on totaalselt muutunud ja sellesse aega ei ole tal enam asja. Taustaks kiiskavaid luksusautosid täis tänav ja fookus neis istuvatel igavlevatel, uusjõukatel päikeseprillitatud inimestel. Siin on klassikaline konflikt ideaalide lämbumisest tarbimisühiskonnas. Filmi autor ilmselt sellele tahtiski rõhuda.
Kuid põlvkondlik konflikt viiakse hoopis kunsti pinnale, kunstnik Valgule ja tema põlvkonnakaaslasele Jüri Arrakule ühelt poolt ja kunstikriitikust õppejõu Karin Pauluse ja kuraator Anders Härmi esindatavale põlvkonnale teiselt poolt.
Tarbekunstnikuks õppinud Valgul, kellest kujunes saržist, pole kunagi olnud ambitsiooni kujutava kunsti suurvormideks. Seetõttu mõjub väide, et Valgu ja tema põlvkonna loomingul pole tänapäeval enam midagi öelda, naeruväärselt. Tagajärjena jääb aga kõige olulisem – põlvkondlik konflikt ühiskonnaelus – lõpuks vaeslapse ossa, vähearendatuks.
Mulle oli üks filmi sümboliväärtusega kohti see, kus kirglik vanavarakoguja Valk näitab kaunilt sepistatud pilakut, öeldes, et selliseid löödi jala sisse või reheahju kivide vahele peergude jaoks.
Valgu esivanemate rist, pilak ja vabadusvõitleja – nende piltide vahele oleks saanud jutustada Valku vääriva filmiportree. Nojah, aga võib-olla hindasin ma oma ootusi üle.
Film
«Heinz Valk»
Stsenarist, režissöör ja operaator Kristjan Svirgsden
Svirgsden OÜ 2014
Alates 21. veebruarist Tallinna kinos Artis
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)