Tunnistan ausalt: enne «Ainsa ellujäänu» nägemist selle filmi «Black Hawk Downiga» kõrvutamisest kuuldes olin enam kui skeptiline.
Verine film äpardunud erioperatsioonist
25. veebruar 2014, 09:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks avaldas «Ainsa ellujäänu» aluseks olev Marcus Luttrelli raamat mulle üsna mõõdukalt muljet. Teiseks on «Black Hawk Down» üks neist kahest-kolmest filmist, mida näitavale telekanalile jään alati pidama – hoolimata sellest, et mul on DVD. Ning kolmandaks, 1992. aasta Muqdisho lahingu ajalooline tähtsus on määratult suurem kui 2005. aasta suvel Ida-Afganistanis korraldatud operatsioonil «Red Wings», millest räägib Luttrell.
Film ise veenis mu ümber. Režissöör ja stsenarist Peter Berg on elegantselt vaid avakaadritega markeerinud Luttrelli pika raamatukirjelduse sellest, kui kõva peab olema mees, et läbida USA mereväe SEALi eriüksuse katsed. Mis veelgi parem, ta on säästnud kinokülastajat kogu nõretavast pateetilisusest, millega kangelane oma mälestused läila piirile viib.
Berg alustab keerutamata põhisündmuste alguspunktist – juba Afganistani saadetud eriüksuslastest. Silma silitavad need ületreenitud ja -tätoveeritud kehade ning kasimata habemetega isandad kõvasti vähem kui näiteks see maitsekate soengutega sihvakas seltskond, kes mängis romantilises sõjaeeposes «Pearl Harbor» või eelmainitud «Black Hawk Downis». Kõrvad hakkavad lahingustseeni ootama, kui kuulevad nende lihtsat maamehejuttu elulistel teemadel. Kõik on liigagi usutav.
Tempot Berg aga maha ei lase ja oodatud lahingustseen tuleb kiirelt. Kuigi raamatu kirjeldused, millist sitkust peavad potentsiaalsed SEALid ilmutama üksusse saamiseks, on režissöör välja jätnud, teeb ta nende meeste kõvaduse näitamise siin tasa.
Nõrganärvilisi tuleb hoiatada, et grimeerijad näikse olevat teinud põhjalikku eeltööd vigastus- ja laibapiltidega ning korduvalt tundub suisa uskumatu, kui palju võib keha rappida saada ja ikka mitte surra. Laialt ekraanilt jõuab vaatajani häälekalt korisev kops ning mõne koha juures on kuulda, kuidas inimesed kinos oigavad.
Kuigi ehk päris «Black Hawk» see siiski pole, joonistuvad paralleelid selgelt: ka «Ainus ellujäänu» on tõestisündinud lugu sellest, kuidas isegi maailma suurima kaitse-eelarve ja parima tehnoloogiaga USA võitlejad võivad veriselt äparduda korduva ebaõnne tagajärjel.
Mõlemad annavad vaatajale detailirohke illustratsiooni ajalukku minevast sõjast. Kumbki ei libastu rohkem poliitikasse kui hädapärast vaja, tagades nii tõenäoliselt mõningase vastupidavuse ajahambale.
Kuigi film on paeluv, tasub mõningaid selle suunas lennanud kriitikanooli ka tähele panna. Mitte just üllatuslikult käivad need pigem alusmaterjaliks olnud raamatus väidetu kohta. Luttrell on aga kõvasti liialdanud oma operatsiooni sihtmärgi tähtsusega: proportsiooni aitab ilmselt taas anda «Black Hawk».
Nii operatsioon «Red Wings» kui 12 aastat varem Somaalia pealinnas korraldatud «Gothic Serpent» tehti eesmärgiga kätte saada üks isik. Afganistanis oli selleks Talibani komandör Ahmad Shah, Somaalias sõjapealik Mohamed Farrah Aidid.
Nii Shah kui Aidid on nüüdseks manalamehed, mõlemad leidsid oma lõpu mõni aasta pärast ameeriklaste ebaõnnestunud operatsiooni: Shahi tapsid 2008. aastal üsna juhuslikult Pakistani politseinikud, Aidid hukkus 1996. aastal kokkupõrkes rivaalitseva Somaalia rühmitusega.
End Somaalia presidendiks kuulutanud Aidid võiks Shahiga võrdlemise peale olla postuumselt suisa solvunud. Viimane oli määratult vähem oluline – kesktaseme Talibani koll, kelle hirmsaim tiitel oli kõigest «Kunari provintsi tagaotsituim terrorist». Samuti tegi Muqdisho lahing ameeriklaste interventsioonile Somaalias lõpu, Afganistani sõda aga käib siiani.
Üks endine USA erivägede kaplan on aga avaldanud kahtlust Luttrelli väite üle, et tema meeskonna viis hukule nende varitsuse otsa sattunud karjuste ellujätmine. Aasta varem samas piirkonnas teeninud veterani sõnutsi sattusid nad oma patrullidel sageli kitsekarjuste otsa, kordagi ei kaalunud aga nende vagaseks tegemist.
Mainitud kriitik leidis, et Luttrell tegelikult ei tea, kuidas tema meeskonna asukoht paljastus – selleks võis piisata näiteks Talibani käsutuses olnud binoklist – ning avaldas kahetsust, et film levitab väärarusaama, justkui oleks Ameerika sõdureile tavapärane praktika hääletused, kas jätta kohalikud ellu või mitte.
Samadest reaalsust tundvate inimeste reaktsioonidest võib muidugi korjata ka positiivseid noote. Näiteks üks langenud vanemleitnanti Erik Kristenseni sõber tunnustab teda kehastanud Eric Banat. «Black Hawk Downis» teise tuntud USA eriüksuse Delta Force liiget mänginud austraallane Bana rääkis rolliks valmistudes ka Kristenseni perega. Kuulnud, et pidevalt Birkenstocki plätusid kandnud ohvitser isegi maeti nendega, viis Bana režissööri nii kaugele, et filmis on lõik Birkenstockides tatsava Kristenseni jalgadest.
«Ainus ellujäänu»
Režissöör Peter Berg
USA 2014
Kinodes alates 21. veebruarist