Poolfinaalide puhul võib teha järelduse, et eesti popmuusikas aastal 2014 määrab üldpilti selline folk-rokk-meeleolu – finaali pääsesid Lenna, Kõrsikud, Brigita Murutar, Wilhelm ja Traffic, kõik eriilmelised, kuid arvata võib, et samadelt tunnetuslikelt alustelt lähtuvad. See tunnetuslik alus on küsimus ausast silmavaatest. Kuigi see pole muidugi ainult Eestile iseloomulik. Lenna võimalused neist võistlus kinni panna on isegi kõige suuremad, sest lugu on ju piisavalt catchy ja Lenna esinduslik laulja-bränd.
Maikeni «Siin või sealpool maad» oma suurejoonelises väljapeetuses järgib ehk seda liini, kuhu on meie peavoolu-poppi viimastel aastatel ja ka «Eesti laulu» eduga tüürinud Ott Lepland ja Birgit Õigemeel – seda võiks kirjeldada kui iseendas selgusele jõudnud majesteetlikku meisterlikkust, kui kindla peale minekut. See on muusika, mida kuulatakse ainult väga hea helisüsteemiga.
Eurovisiooni vanameister Sven Lõhmus pääses samuti lõppvooru. Tema kirjutatud ja Sandra Nurmsalu lauldud «Kui tuuled pöörduvad» kompab osavasti new age’i ja kitši piire, nagu nad seda ikka edukalt teinud on. Nende puhul ei saa rääkida otseselt turvalisest maitsekusest, võrreldes mitmete teiste nende konkurentidega.
Tean, et paljud, kellel on kalduvus «Eesti laulu» suhtes kuidagi skeptiline olla, on avaldanud poolehoidu Super Hot Cosmos Blues Bandile, Paide hardrokkarite Nevesise liikmesusega bänd kütab sellist muusikat, mida nende pealkiri ka neilt oodata lubab. Nemad on siis sedakorda see outlaw-juhtum. Kas objektiivne tõde töötab nende vastu või suudavad nad seda väärata, on nüüd põhiküsimus.
Elektrooniliste artistide laeks jäi seekord valdavalt poolfinaal.
«Eesti laul 2014» finalistid
Super Hot Cosmos Blues Band – «May-be, may-be»
Brigita Murutar – «Laule täis taevakaar»
Maiken – «Siin või sealpool maad»
Sandra – «Kui tuuled pöörduvad»
Norman Salumäe – «Search»
Finaal toimub 1. märtsil Solarise kontserdimajas