Peeter Pere: arhitektuur peab olema nagu iPhone

Arhitekt Peeter Pere tema osalusel projekteeritud Õismäe vaba aja keskuses. «Avalikud hooned peavad looma erilise tunde,» arvab ta. Foto: Peeter Langovits

Kuna kaasaegses arhitektuuris on kõikvõimalikke detaile ja ornamentikat vähem kui vanasti, tuleb mängida ruumi ja valgusega, on arhitekt Peeter Pere öelnud. Tema, Urmas Muru ja Janek Maadi projekteeritud Õismäe vaba aja keskuses (2007) ruum ja valgus ka mängivad. Seal me arhitektiga ka kohtume. Täna valitakse arhitektide liidule uus esimees. Peeter Pere on kahel korral liidu esimeheks valitud, kolmandat korda põhikiri ei luba. Vaba aja keskuses käib teisipäeva keskpäeval vilgas igapäevaelu.

Kunstnikega on tihtipeale nii, et neil on raske oma töödega taaskohtuda. On teil ka nii, kasvõi siia hoonesse tulla?

Projekteerimise faasis on palju etappe. Võib-olla kõige lõbusam on eskiisi joonistamise etapp – teen eskiise käsitsi pastelli või muul värvilisel moel, vahel maketis. See kunstiline pool eskiisis annab alati võimaluse mõelda väga laialt. Vabadust nautides.

Täpsemaks joonistamise etapp on juba valusam, iga mõõduga, mis paika paned, kustutad ära teised võimalused. Pead otsustama, ja otsustamise lõplikkus on valus. Ühel hetkel projekti lahendust enam tagasi pöörata ei ole võimalik. Eriti veel, kui asju hakatakse materjalis valmistama, siis on kõik rahaliste numbritega määratletud.

Ehitusetapiga on samamoodi – kui on vundament, siis on tore, et asi on käima läinud; kui tekivad esimese korruse seinad ja vorm hakkab keskkonnas kuju võtma, siis on ka veel tunne  positiivne, aga mingil hetkel tekib küll moment, et oleks pidanud ikka mõne asja teisiti otsustama. Neid nii ja naa olukordi on vähemalt minul ehituse jooksul palju.

Tore on, kui lõppresultaadil lisandub meeldiv üllatus ka iseendale. Ma tean, et mõned arhitektid ei käi ehitusprotsessi isegi vaatamas, eriti mis puudutab väiksemaid objekte, näiteks eramuid. Antakse projekt üle ja sellega asi piirdub. Autorijärelevalvet ei kiputa tellima, sa võid käia seal oma vabast ajast ja tahtest.

See on paraku samuti töö ja seda peab ka tasustama, aga ehitusprotsessi ei saa juhuse hooleks jätta. Jooniste lugemise oskus on ehitajatel väga erinev, ehitusplatsil koostatakse projekti kohta nn soojaku staadiumi joonised. Ideaal, kus kogu projekt on eelnevalt läbi mõeldud ja joonistatud, on pigem harv juhus.

Arhitekti ühiskondlik vastutus on ilmselt suurem kui heliloojal või maalikunstnikul, sest viimaste teostest saab rohkem või vähem kõrvale hoida, plaadi paned seisma, maali tõstad keldrisse, aga majaga või elukeskkonnaga sa paratamatult pead suhestuma.

Selles mõttes vastutus on suurem ja seda me oleme ka arhitektide liidu poolt vaadates püüdnud igal pool, kus vähegi võimalik, selgitada, et olulisi linnaruumilisi otsuseid ei saa teha sõltumata arhitektidest – on nad siis linnaarhitektid või konsultantidest arhitektid, kes aitavad õiged otsused teha just protsesside käivitamisel. Hilisemal kaasamisel võib juhtuda nii, et arhitekt osutub lihtsalt majale akende joonistajaks. Levinud on arvamus, et maja sünnib projekteerija laua taga.

Projekteerija on siis tava­arusaama kohaselt pigem kas inseneriharidusega inimene või arhitekt-tehnik, kes teeb asja valmis tellija otseste näpunäidete alusel.

Ta teeb selle masinmaja valmis ja siis kaasatakse «kunstnik»-arhitekt, kes meigib majale näo pähe. Aga et see masin näeks välja ka näiteks nagu iPhone, et seda on mõnus «käes» hoida ja see on tarbijasõbralik, selleks on vaja arhitekt kaasata siiski algusest peale. Siis toode funktsioneerib ja on ka nägus. iPhone’i puhul lähtuti ka ideest, et tähtis on kasutaja soov, ja selle kohaselt mõeldi vidin valmis, mitte vastupidi. Arhitekt peaks olema keegi, kes näeb, mida kogukond ja keskkond vajavad, ja siis antud võimaluste juures parima lahenduse välja mõtlema.

Avalikku hoonet on arhitektil vist selle rangema reeglirägastiku juures hoopis keerulisem luua kui eramaja, kumba põnevam on teha, suurt või väikest vormi?

Oma loomingulist mõtet on avalike hoonete puhul keerulisem voolama saada küll, samas ka huvitavam. See eeldab tihtipeale oskust panna elama n-ö mittekasulik ruum – need on kohad, kus inimesed suhtlevad, meeleolu loovad ja kus neil peaks olema mõnus olla, näiteks fuajeed, vestibüülid, õhuruumid, jalutusruumid teatrites või kontserdimajades.

Avalik hoone tuleb ruumina lahendada kuidagi erilisemalt, kohana, kus sa koged uut ruumitunnet. Näiteks kirikute puhul peaks kogu arhitektuuri mõju olema vaimne, mis tekitab erilise pühaduse tunde, avab uue enneolematu suhtluskanali, teeb meid paremaks. Olles selline paganlik rahvas, on meie pühakojad võib-olla kusagil mujal kui ehitistes, aeg näitab.

Eramut kavandades on arhitektil isiklik side hoonega võib-olla tugevam kui muude hoonetüüpide puhul – endale kodu tellija  teab paremini, mida ta tahab, ja on protsessis kogu aeg kaasas. Arhitektist saab ajutiselt perekonna liige.  

Mõned arhitektid ütlevadki, et teatavat suurust ületavad  hooned ei olegi enam arhitektuur, kuna neid pole võimalik kontrolli all hoida.

Suure ja väikse hoone erinevus on intiimsuse puudumine esimesel.    

Me oleme Õismäel praegu. Eelmise aasta Tallinna arhitektuuribiennaali teemaks oli ka Õismäe n-ö taaskäitlus, kus siis osalevad arhitektid pakkusid välja visioone selle keskkonna inimsõbralikumaks muutmisel. Mida te sellest keskkonnast ja selle võimalustest arvate?

Õismäe ringile rajatud struktuur on ehk meie «mägedest» kompaktseim ning elukeskkonna parandamiseks perspektiivikaim ja võimalik teostada mitte ülisuurte materiaalsete ja ajaliste kulutustega. Funktsionaalsest mitmekesisusest kipubki nendes vanades uuselamurajoonides puudu jääma.

Eelmisel aastal arhitektide liidu aastanäitusel võtsid Eesti arhitektid ette Lasnamäe muutmise.

Need olid idee tasandil fantaasiaprojektid. Nagu need paneellinnaosad-magalad omal ajal valmisid ja seal elama hakati, jäid nad samas kohe ka pooleli ja lõpuni välja arendamata. Omal ajal puudu jäänud vaba aja veetmise kohti on küll lisandunud, kuid need ei teki enam selle suure struktuuri loogiliste osadena, vaid pigem sinna, kuhu keegi on maa ostnud.

Linna maa on samuti linnaehituslikult suhteliselt juhuslikes kohtades. Ainult totalitaarne võim oma tsentraalplaneerimisega võimaldaks need kohad terviklikult välja ehitada. (Naerab.) Iseasi, kas inimesed sellised planeeringud ka omaks võtaks. Brasiilia ehitas endale kunagi uue pealinna, kus küll oli tegu ikkagi väga teoreetilise ja joonlauakeskse ideaalkohaga, kus puudub tänavaelu. Range reeglipärasus pärsib elu, seda mõnusat elu. Tallinna vanalinngi ei ole ju joonlauaga tõmmatud koordinaadistik, vaid on ikkagi pikapeale inimpõlvede elutegevuse käigus vormunud paindlik elusorganism.

Te olete öelnud, et Eestis koolitatakse liiga palju arhitekte.

Nii see kipub olema. Praegu õpetatakse Eestis arhitektuuri kolmes koolis: kunstiakadeemias, Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja eelmisest aastast ka tehnikaülikoolis. Nende tasemed küll erinevad. Kuid kõikide koolide lõpetajatel seisab diplomil sõna «arhitekt» ja neil on õigus kohe hakata projekte koostama. Vaja ennast asinult majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis registreerida.  Kuna võimalused ja ka soovid üliõpilastel praktikat teha on vähesed, kipub olema nii, et vitsad saadakse kätte töö käigus, ja need võivad olla valusad meile kõigile.

Kui varem lõpetas EKAs umbes 10–15 arhitekti aastas, siis tehnikakõrgkoolis lõpetab umbes 40 ja TTÜst hakkab igal aastal tulema 20 arhitekti. Arvestades veel ka seda, et ehitusmahud järjest vähenevad, on koolituse läbinute arv võrreldes varasemaga oluliselt suurem. Buumiaja ehitusmahte  ei näe me niipea, või kas üldse kunagi, samas arhitektide arv kasvab.

Kui meil põhjendatakse koolitusstrateegiat nõnda, et kõik need arhitektid lähevad tööle omavalitsustesse, kus senimaani arhitektid on puudunud, siis esiteks tuleb meil haldusreform ja me ei tea, kui palju meil omavalitsusi saab olema. Teiseks paljud omavalitsused võib-olla ei vaja oma ihuarhitekti, vaid koopereeruvad piirkonniti.

Töö hulk erinevates Eesti omavalitsustes on arhitektil loomulikult erinev. Samuti on ka arhitektuuribüroodega. Bürood on koondunud valdavalt Tallinna, mõned on ka Tartus, Pärnus ja mujal Eestis mõned üksikud. Nii et sellisel hulgal igal aastal arhitekte juurde toota pole lihtsalt mõistlik. Võib ju ka mõelda, et kui on suurem konkurents, on see valdkonda edendav.

Igapäevaselt taandub konkurents hindadele, mis tähendab, et odavaim pakkuja saab töö. Kes teeb odavamini, ei saa oluliselt panustada kvaliteeti, või isegi kui alguses saab, siis mitte lõpmatult omaenda töö, aja ja tasu arvelt. Arhitekti kutseoskus hakkab alla käima, kuna pole võimalik töötada piisavalt kaua ühe projektiga. Ei tea ka, et koolid oleksid koos istunud ja läbi rääkinud, milline parim mõistlik viis arhitektihariduse andmisel Eestis võiks olla.

Kui projekteerimishinnad kasvavad kordades, siis on igas projektis kaasatud rohkem töötajaid. Majad saaksid detailideni üles joonistatud ja ehitajal kohe algusest peale asi selge. See jääb küll Eestis unistuseks.

Aga kui veel buumiaja ja praeguse võrdluse juurde tagasi pöörduda, siis buumiajal ehitati palju ja odavalt, nüüd vähe ja odavalt, nagu olen ehitusvõhikuna aru saanud.

Nüüd ehitatakse võib-olla veelgi odavamalt. Kui buumiaja lõpus tekkis kriis, siis hakati raha lugema ja meile tundus, et ka arhitektid võivad hakata kaasa rääkima, kuidas ehitada võimalikult paremini ja ratsionaalsemalt, erinevalt buumiajast, mil oli kiire, toimunuks kui võistlus, kelle maja kiiremini  valmib. Või maja isegi ei pidanud valmis olema, kinnisvara müüdi projektistaadiumis, maja polnud nähagi. Kuidas asju teha targemalt ja mitte selles mõttes, et maja näeks välja nagu digitaalne masin, vaid et see oleks traditsioonilises mõttes targalt tehtud – säästlik nii arhitektuurses lahenduses, materjalide kasutuses ja sealjuures ei peaks kannatama kvaliteet.

Tegelikkuses oleme jõudnud staadiumi, kus projekte peab tegema veel kiiremini, joonistama vähem. Klient mõtleb selle juures nii, et mida vähem joonistad, järelikult vähem raha küsid. Mis kortermaju puudutab, siis korterid on veel väiksemad ja veel ebamugavamad. Meie talupojatarkus oleks justkui asendunud saunikumentaliteediga

Lisaks on kasvanud oluliselt bürokraatia. Iga mutter arvab, et on masin. Tegelikult oleme kõik masinavärgi osad, ja et süsteem õlitatult toimiks, peame ladusamat koostööd tegema. Viimasel ajal kostab hammasrataste vahelt liivakriginat.

Nagu hruštšovkad.

Jah. (Naerab.) Vaja on teha kiiremini ja nii, et see odavus ei paistaks välja. Tuleb teha kulissi, et asi paistaks välja teistsugusena, kui on. Potjomkinlus kuubis. Arukus on tagaplaanile lükatud ja kui see milleski avaldub, siis äraspidiselt: kuidas saaks veel odavamini ehitatud maja eest veel rohkem raha küsida. Arukas on, et maja on ehitatud nii seest kui väljast hästi lihtsalt, kuid ei hakka kohe garantiiaja lõppedes kulumise märke näitama. Igasugused soojapidavuse ja energiatõhususe teemad on ka alati üleval, aga tihtipeale ainult teoreetilises faasis, kui praktiliseks ehitamiseks läheb, siis need unustatakse.

Arhitektidel on pikka aega riigiarhitekti teema üleval olnud. Paljudele on tundunud, et miks sellist keerukamaks tegevat lisainstantsi veel vaja on. Arhitektidele tundub oluline, et riigil oleks üks arhitektiinstitutsioon, kes suudab veel siis, kui asjad pole veel päris tagasipöördumatuks muutunud, vajadusel meie kõigi huvides sekkuda.

Kes ütleks näiteks, et seda kaksiktorni, mida rahandusministeerium nüüd kavandab, pole mõistlik nii teha.

Hiljuti sõeluti Laulasmaale plaanitavast Arvo Pärdi keskuse ideekonkursi teisest voorust välja 20 paremat, teiste hulgas nimekad rahvusvahelised arhitektuuribürood nagu Zaha Hadid Architects. Mis muljed teile sellest protsessist on jäänud?

Praegu konkursil jätkavatest arhitektidest on eestlasi umbes pooled. Tellija soov ehk siis Pärdi keskuse soov ehk siis arvatavasti Arvo Pärdi enda soov oli rajada midagi, mis kõnetaks maailma. See ei tähenda automaatselt, et arhitekt on kuskilt mujalt, aga tase peab olema tipp.

Kindlasti on õigus nii neil, kes arvavad, et Arvo Pärdi kui Eesti helilooja keskus peaks olema Eesti arhitekti loodud, kui ka Arvo Pärdil, kes tahab kaasata maailma arhitekte.  Ideid on võinud pakkuda kõik arhitektid, kes arvavad, et nad võivad sellisesse valitud, intiimsesse ja mõnes mõttes eestilikult monotoonsesse kohta teha hoone, mis ei soleeri, vaid oleks sobilik nii keskusele kui arvestaks sealset looduslikku keskkonda ja Eesti kultuurikeskkonda. Kui need välismaa tipparhitektid, kes võistlusele oma ideed on esitanud, arvavad, et nad suudavad kõiki neid nõudeid täita, siis miks mitte. Eesti arhitektidel, kes võistlema on jäänud, tuleb nüüd kõvasti pingutada, sellises konkurentsis võib-olla rohkem kui kunagi varem.

Kas eesti arhitektid on võimelised selleks maailmatasemeks?

Jah, olen kindel selles. Nüüd nad on sunnitud andma endast maksimumi. (Naerab.)


Arhitekt ja maalikunstnik

•    lõpetanud kunstiinstituudi arhitektina 1980

•    hetkel töötab enda arhitektuuribüroos Peeter Pere Arhitektid

•    esindas Eestit Veneetsia kunstibiennaalil 1999

•    Kristjan Raua preemia 1999

•    olnud kunstirühmituse Rühm T liige

•    Eesti Arhitektide Liidu esimees 2010–2014

•    tuntumaid töid arhitektina Loometsa ja Alveri tänava sotsiaalmajad Lasnamäel (2003), Pääsküla raamatukogu (2005), Haabersti vaba aja keskus (2007), alumiiniummaja Rannamõisas (kõik koos Urmas Muru ja Janek Maadiga), Tabasalu vaskmaja (2004, koos Urmas Muruga)