Paul Kuimetile anti «Viewfinderi» avamisel üle Eduard Wiiralti noore kunstniku preemia ning lisaks esitleb näitus tema eelmise väljapaneku «In Vicinity» põhjal valminud kunstnikuraamatut. Seda kõike võib nimetada ka Paul Kuimeti formaalseks kohastamiseks või radarisse sättimiseks eesti kunstimaastikul – klassiku teele astumiseks on tehtud esimesed sammud.
«Viewfinder» jätkab teemadega, millega Kuimet viimastel aastatel oma loomingus tegelenud on ja mis «In Vicinity» puhul selget keelt rääkisid. «In Vicinity» heitis kontseptuaalselt korrastatud fotopilgu Tallinna-lähedase Peetri küla eluollu ning üldistas selle põhjal eestlaste oma kodu unistusi ja maastiku muutumist sellise tegevuse käigus. Maja ja inimene ning nende suhted on Kuimeti tööde märksõnad. Mingis mõttes võib «Viewfinderit» pidada tolle võitlusvälja laiendamiseks.
Pildil, mis kannab lihtsat pealkirja «Kohatu», näeme täiesti tavalist, ilma igasuguste eristavate tunnusmärkideta Eesti maastikku metsa ja viljapõlluga. Romantiliseks loodusvaateks ei luba seda pidada kaks asjaolu: esiteks ei taha kaader, et teda koha mõttes oluliseks peetaks, teiseks on see teostatud 3D-tehnikas, kuid vaatamiseks prille ei pakuta. Inimlik mõõde, tehnoloogiline vahendatus ja vaatamisrežiimi uuring vajutavad pitseri looduspildile.
Kui «In Vicinity» käsitles maastiku muutumisi ehitustegevuse ja vastavate topograafiate kaudu, siis «Kohatu» teeb sama tehnoloogilise esitusviisi kaudu. Inimene on maastikku sekkunud nii või teisiti ning meie vaatamisviisid on muutunud pöördumatult sünteetilisteks, näib töö edastavat.
Kuimeti töid iseloomustab nii teostuslik kui kontseptuaalne rangus – kõik on algusest lõpuni filigraanselt läbi mõeldud ja teostatud. Sellise ranguse ilmekas näide on fotoinstallatsioon «Kairo tänav», milles on sarnase rakursi all pildistatud eramuid Helsingis Kairo tänaval.
Huvitava nihke tekitab ka tänava nimi. «In Vicinity» uuris Eesti ühiskonda äärelinnastumise ning vastavate arhitektuuriliste unistuste kaudu, Kairo tänava puhul näeme pigem juba väljakujunenud ja fikseerunud heaoluühiskonna väikekodanlikku eluideaali.
Kujutatud objektidest ja võimalikest sotsioloogilistest üldistustest olulisimaks võib «Kairo tänava» puhul pidada vaatajale pakutud võimalust samastuda fotograafiga, olla ise too flanöör, kes uitab mööda kergelt klaustrofoobilist Helsingi äärelinna ning püüab leida vaatenurki.
Nii «In Vicinity» kui «Kohatu» ja «Kairo tänav» kujutavad välist pilku maastikele, majadele ja nendega dialoogis olevale inimesele, kaheksamillimeetrisele lindile filmitud fragmentaarse modernistliku keelega lühifilm «Viewfinder» aga pöörab pilgu sissepoole. See põhineb Raymond Carveri samanimelisel lühijutul ning räägib loo üksi ühes moodsas nurgelises majas elavast mehest, kelle ukse taga on ühel hetkel konkskätega isik, kes avaldab soovi meest ja tema maja pildistada.
Modernismi narratiivid moodsast majast oma nurgelisuses näivad üldse kummituslikkusega laetud olevat. Meenutame näiteks kas või Jacques Tati geomeetrilisi komöödiafilme või briti art-rock-bändi Roxy Music lugu «In Every Dream Home A Heartache».
Viimane jutustab samuti üksildasest härrast, kes elab oma «täiuslikus penthouse’is» ning leiab, et teha pole seal tal midagi ja ainus väljapääs näib olevat palvetamises. Lõpuks leiab ta endale elukaaslase kumminaises, kes kõigile ta soovidele vastab. Kuimeti-Carveri modernismifantaasia või pigem antifantaasia lõpeb samuti absurdse võttega katusele roninud mehest, kes sealt kive alla loobib. Modernistlik lühifilm esitleb meile uut kvaliteeti Kuimeti kunstnikukuvandis: abstraktselt poeetilist natuuri.
Näitus
Paul Kuimet
«Viewfinder»
Tallinna Kunstihoone galeriis
8. jaanuarini